Mulle tuli täna meelde üks minu enda algatatud peaaegu 7 aasta vanune teema, kus ma väikelapse foorumis kaebasin, et mu ligi 9-kuune laps naudib teadlikku keelust üleastumist kui lõbusat mängu ning mina tunnen end abituna. Loomulikult sain tookord palju etteheiteid, et olen lollakas, kui nii väikest beebit sellise asja jaoks võimeliseks pean, aga … Teate, möödas on 7 aastat, ning nii nagu see lugu tookord alguse sai, on see üha ja üha jätkunud, lihtsalt laps on muutunud järjest targemaks ja tugevamaks ning tema võtted kavalamaks ja rafineeritumaks. Ning nüüd ütleb ta ka ise mõnel rahulikul hetkel kahetsedes, et talle lihtsalt olevatki põnev ja lõbus proovida, kas ja kui vihaseks ta suudab mu ajada. 🙁 Mul on vahepeal sündinud ja 5-aastaseks kasvanud juba ka teine laps, kellega pole kunagi selliseid muresid olnud (või kui, siis nii vähesel ja eakohasel ning kergesti kontrolli alla saadaval moel, et ei ole õieti tähelegi pannud ega meelde jätnud).
Niisiis, vana teema on siin: https://foorum.perekool.ee/teema/piire-katsetav-laps-kuidas-kull-temaga-kaituda/
Sinna kahjuks enam vastata ei saa, muidu ma poleks uut teemat tegema hakanud.
Laps on praegu 7-aastane, läheb sügisel kooli. Oma ea kohta muljetavaldavalt nutikas ja küps, ka sotsiaalses suhtluses väljaspool kodu reguleerib end suurepäraselt. Lasteaiast ja eelkoolist ning muudelt tuttavatelt saab pidevalt vaid ülivõrdes hinnanguid, oskab arvestada teistega, märgata teiste laste tundeid, minna appi, lohutada, julgustada, leppida, kompromisse leida, mis iganes parasjagu tarvis. Ei kiusa kunagi kedagi, allub suurepäraselt täiskasvanute korraldustele. Ma käisin temaga mõne aja eest koduste probleemide tõttu ka psühholoogi juures, aga temagi suutis laps “ära petta” (panen jutumärkidesse, sest ma ikka loodan veel, et tema igal pool mujal peale kodu ilmnev headus ja soojus on tegelikult ka tema pärisosa, mitte vaid osav teesklus) — pärast 2-3 käiku ja mõningaid testimisi psühholoog põhimõtteliselt õnnitles mind, et olen suutnud nii südamliku, toreda ja empaatilise lapse kasvatada, ning leidis, et tema abi me ei vajavat.
Kodus on laps samuti umbes 50% ajast ideaalne või ideaalilähedane. Arukas, abivalmis, südamlik, käed tööle lahti, uudishimulik, sõbralik, kõike, mida iganes soovida võiks.
Aga ülejäänud 50% ajast … oeh, ma lihtsalt lähen hulluks oma abitusest temaga seotud probleemide lahendamisel! Üks asi on see, et ta alalõpmata ja silmanähtava naudinguga õrritab ja kiusab oma väiksemat õde (kellega ta samuti teistes situatsioonides on ülimalt südamlik ja tore). Ja ei ole nii, et väiksem ise salaja õrritab, kuni suurem läheb närvi. Vaid just sedasi, et väiksem tegeleb rahulikult üksi oma asjadega, suurem läheb ise tema juurde ja hakkab otsima, kuidas saaks väiksemat närvi ajada ja tüli norida. Kui väiksemal juhtub olema parasjagu kannatust ja tarkust esimesest või teisest provotseerimisest mitte välja teha, siis kolmandal või neljandal katsel suurem ikka leiab mingi nipi, millega pisema karjuma või kaebama saab. Minuga samamoodi, ta lihtsalt nagu tunneb naudingut katsetamisest, mida ta endale lubada võib ja kuidas mu marru ajada suudab.
No olgu või tänane õhtu. Algul jooksis mulle vastu ja oli maru rõõmus, kui lasteaeda järele tulin. Autos kukkus juba turtsuma ja jonnima mingil täiesti tühisel ettekäändel. Karjub, trambib jalgu, turtsub, teeb vihaseid liigutusi, nagu hakkaks lööma või millegagi viskama — nagu kaheaastane. Seejuures jääb mulle vägisi mulje, et ta pole sisimas sugugi kuigi vihane (põhjus oli ka olematu — arutasime autos, millega võileiba teha, ning ma ütlesin, et pasteet on otsa saanud, aga ta sööb tegelikult väga meelsasti ka kõikvõimalike muude katetega võileibu, valikut jagus), vaid see on jälle niisugune mäng: etendada halba käitumist, et näha, kui palju endale lubada võib ja mis ma teen. Igatahes olin ma tööl temast närvi puhata saanud ja jäin maru rahulikuks ja lahkeks, kuidagi õnnestus umbes 15 minutiga olukorrast üle saada (ehkki vahepeal ta üritas muidugi ka õde kiusates veel situatsiooni eskakeerida) ja laps muutus jälle normaalseks.
Järgmised kaks tundi olid täitsa mõnusad. Sõime (ei mingit jonni võileivakatte pärast enam), teadlikult võtsin umbes tunni lastega mängimiseks, kusjuures väiksemal olid mingid omad mänguplaanid ja tegelikult sai seetõttu suurem üksi peaaegu kogu mu tähelepanu.
Ning siis oli kokku lepitud, et mina teen pool tundi trenažööriga trenni, lapsed käivad seni pesemas ja panevad tudukad selga, et siis pärast saan kohe unejuttu lugeda. Aga ma ei saanud üldse trenni tegema hakata, sest suurem laps hakkas naeru lõkerdades täiesti kontrollimatult lärmama, jooksma, hüppama, trampima (lisaõnnetuseks on meil all veel ülimalt madala mürataluvusega naabrid, ma niigi kogu aeg kardan, et mis siis, kui mul alumise korteri papi peaks kah ükskord laste mängu peale peast päris segi keerama, mine tea mis siis teeb; aga no sellist lärmi muidugi ei peakski ükski naaber taluma). Absoluutselt mitte millelegi ei allunud, ei sõbralikule rääkimisele, ei väga kurjale häälele, ei ähvardusele unejutt ära jätta (mille muidigi pärast ka teoks tegin), ei füüsilisele kinnihoidmisele, mitte millelegi. Väiksema keeras ka oma mölluga üles, aga no tema ma sain paari kurjema lausega oma tuppa toolile rahunema saata. Samas kui suurema lapsega pole see mitte üheski vanuses kuidagi võimalik olnud — ta lihtsalt ei lähe kuhugi nurka või toolile rahunema ja igasugusele füüsilisele paigutamisele punnib lihtsalt kõigest jõust näkku lõkerdades vastu — isegi kui ta väiksem oli, muutus vägisi ajamine liiga suureks ja olukorda veelgi halvendavaks kähmluseks, aga nüüd ta on 140 cm pikk ja kaalub üle 30 kg ning ainult naudib mõnuga iga korda, kui ma rohkem või vähem kogemata peaksin andma talle võimaluse endaga füüsiliselt jõudu katsuda. Ühesõnaga, lootusetu. Püüdsin mõnda aega ka lihtsalt ignoreerida, aga selle peale ta muidugi hakkas oma möllu ja lärmi veelgi rohkem üle igasuguse vindi keerama, lõpuks loopis juba klaasuksi, nii et klaasid klirisesid ja ähvardasid iga hetk puruneda. Vahel on sellisest olukorrast võimalik välja saada, kui ähvardada ära jätta mingi lapsele tõeliselt oluline asi, aga ega mul ju iga päev ei ole talle pakkuda selliseid tõeliselt suuri ja olulisi asju, mingite väikeste ja igapäevaste asjade ärajätmisest (nagu unejutt või arvutiaeg või telefon või lemmikmänguasi vmt) ta küll end heidutada ei lase. Ja jälle ma tundsin end nii neetult abituna. :'( Ning jälle lõppes see lugu nii, nagu kahjuks viimasel ajal liiga mitmel korral juhtunud on, et kui pärast 20 minutit täiesti allumatut möllu laps lõkerdades ja nõmedaid hääli tehes mulle lähenes, kaotasin ma enesevalitsuse ja tutistasin. Järgnes muidugi lapse solvumine ja pisarad (kusjuures ta saab väga hästi aru, et tegelikult ma ei tohiks teda puutuda; paari aasta pärast ta ilmselt kutsub sellisel korral lastekaitse, kui alumine naaber juba enne ei kutsu!), ilmselt meie mõlema kergendustunne, et kontrollimatu olukord sai taas kontrolli alla; laps nuuksus südantlõhestavalt mul süles minu külge klammerdudes, mina palusin tutistamise pärast vabandust (väljendades siiski samas väga selgelt seda, et tema käitumine oli täiesti lubamatu), laps nuttis, et ta olevat nii halb — kusjuures ma ei ole talle kunagi nii öelnud ega isegi mitte mõelnud, vaid olen alati endale tunnistanud iseenda kohatist saamatust lapsega toimetulekul –, mina lohutasin ja selgitasin. Vastastikune kahetsus, pisarad, leppimine. Nagu on olnud korduvalt ka varem.
Üldiselt oli mul põhjust eeldada, et nüüd on kõik möödas ja võime sõpradena magama minna. Sel juhul oleks see olnud niisugune mõõdukalt üle meie tavapärase normi käest ära läinud õhtu, milletaolisi ei juhtu nii ekstreemsel kujul just väga sageli, aga siiski tuleb mõnikord ette.
Ometi oli tänasel õhtul mulle veel halbu üllatusi varuks. 🙁 Nimelt nägin kohe, kui uuesti toimetama asusime, et mingi osa sellest ülemeelikust üleskeeratusest oli täna siiski veel pärast kõike ikka lapse sisse puksuma ja väljapääsu ootama jäänud. Siiski, kui talle meie paari minuti tagust tõsist vestlust meenutasin, võttis tuurid maha ja asus toimetama. Mina läksin siis lõpuks oma trenažööri sõtkuma. Kaks minutit hiljem jooksis väiksem kaebama, et suurem laps oli tema käteräti otsapidi WC-potti toppinud. :O Mul on üldiselt põhimõte, et igal õhtul teen 20 minutit trenni ning seda ma laste tülide ja sigaduste pärast ei katkesta, vaid klaarin pärast. Ehk siis kiristasin hambaid ning hingeldasin väiksemale, et võtku puhas rätik ja ma õiendan suuremaga pärast. Kuulsin veel, et suur laps ise aitas väiksemal puhast rätikut otsida ja puha. Kaks minutit hiljem jooksis väiksem jälle kitule, et suurem oli järgmise rätiku WC-potti toppinud … See oli esimene kord terve aasta jooksul, kui ma olin sunnitud õhtuse trenni laste pärast pooleli jätma. Kustutasin kõik tuled ja saatsin mõlemad joonelt voodisse. Suurem üritas veel üleolevalt itsitades teatada, et tema küll ei minevat, aga no siis ma vihastasin nii, et silme eest must, röögatasin ta peale: “Sa veel julged!!!” ning vedasin ta kättpidi voodisse. Ega see tavaolukorras poleks õnnestunud (laps on tugev ja hakkab vastu), aga ma olin juba nii metsikult vihane, et ta vist ei julgenud enam. (Peamise šoki sai aga kahjuks väiksem laps, kes hakkas minu pöörast viha kõrvalt nähes paaniliselt nutma. Pealegi jäi tema vaeseke küll suuresti ebaõiglaselt oma unejutust ilma, sest kuigi ta ka natuke püüdis kaasa möllata ja päris ideaalselt sõna ei kuulanud, siis see oli siiski suhteliselt tühi-tähi. Aga noh, lohutasin teda paari lausega, nutt lõppes, kallistasime ja soovisime sõpradena head ööd.) Suuremal jätkus siiski veel kuraasi voodist vastu kobiseda ja õiendada. Aga tal on üks hambumuse parandamise seade, mida ta öösiti kandma peab ja mille suhtes ta kohusetundlik on (ning millega rääkida ei saa 😛 ), viisin talle selle, pistis suhu ja oli sunnitud vait jääma. Millegipärast ortodondi ega ühegi teise isiku korraldused peale minu omade ju ei kuulu vaidlustamisele …
Ma mõtlesin tõesti, et see on esimene õhtu meie elus, kui lähemegi vihasena magama. Tavaliselt me ikka uneajaks lepime ära, ükskõik mis enne oli. Aga natukese aja pärast mu viha muidugi lahtus, hakkas endast ja lapsest hale. Läksin ikka tema tuppa, tegin talle põsele musi ja soovisin head ööd; laps haaras mul kaelast kinni ja kallistas kõvasti …
Tõenäoliselt ärkame homme hommikul ning mul on jälle ideaalse käitumisega tore, sõvralik, viisakas ja lahke laps, kes käitub mõistlikumalt kui enamik seitsmeseid, kuulab sõna ning on igapidi rõõmus ja vahva. Aga ma tean, et ikka ja jälle on see ajutine, mõne aja pärast möllab mul kodus jälle metsik ja täiesti konrollimatu marodöör, kellele pakub suurt lõbu mind ja oma õde lihtsalt proovimise mõttes sihilikult endast välja ajada, ning mina tunnen end jälle nii kohutavalt abitu ja saamatuna, olgugi ma lugenud sel teemal hulka psühholoogide ja kasvatusteadlaste kirjutatud üllitisi, ometi ei oska ma end selle lapsega kuidagi kehtestada ega endast targemate soovitusi oma lapse peal rakendatavaks muuta.
Ehk 7 a on möödunud, laps on arenenud, aga mina ei tea endiselt, kuidas küll sellele lapsele piire kehtestada. (St juhul kui ta parasjagu on võtnud nõuks piire ignoreerida ja nihutada, suurema osa ajast aktsepteerib ta tegelikult ju piire väga ilusti.)
Olen täitsa abitu. 🙁 Kas keegi on olnud mingiski mõttes sarnases situatsioonis? Leidnud viimaks mingi lahenduse? Või mis on olukorrast edasi saanud?
Märgin siinkohal, et paraku pole mul mingit kasu kellegi parastamisest ega hooplemisest, kuidas tema kohe varases väikelapseeas oma lapsele mängleva kergusega piirid kehtestas, sest ka mina olen seda kogu aeg püüdnud teha, kuid õnnestunud on see paraku vaid ühe lapse puhul, teisega aga teatud olukordades üldse mitte ei 9-kuusena, 2-aastasena ega ka 7-aastasena.
PS. Ilmselt saite eelnevast juba ise ka aru, et laste isa pildil ei ole. Isegi pühapäevaisana ei ole. Nii et tema rolli võib soovitustest paraku kõrvale jätta.
Ja muidugi, kindlasti tuleb siit hulk soovitusi lapsele lihtsalt vitsa anda, nagu meie lapsepõlves tehti. Tõsi ta on, et mõnel meeleheitehetkel tundub mulle endale ka, et see võiks olla ainus asi, mis võib-olla aitaks (aga tõenäoliselt muidugi mitte). Igatahes on see praegu seadusega karmilt keelatud ning ma ei kavatse riskida politsei, lastekaitse, kriminaalsüüdistuse, lapsest ilmajäämise hirmu jmt-ga, nii et selle teema jätame täiesti kõrvale. Tegelikult soovin ma iga hinna eest leida enda ja lapse jaoks sellise lahenduse, et ma isegi ekstreemses olukorras teda rohkem füüsiliselt ei ründaks, nagu see juustest sakutamine täna oli. 🙁 Tegelikult tahaks, kui vähegi võimalik, üldse mitte häält tõsta, aga sellise seisundini jõudmine tundub praegu küll täitsa ulme. :'(
Kasutaja on kirjutanud teemasse 6 korda. Täpsemalt 23.04 00:10; 23.04 08:48; 23.04 11:25; 23.04 11:27; 23.04 11:31; 23.04 23:06;