Teema: Provotseerimine kui nauditav mäng (7-aastane) :(

Või tead mis, lähtume sellest, et lapsel pole mingit kõrvalekallet. Lähtume sellest, et sina teed valesti. Mida laps tahab? Ta tahab põnevust, võimutunnet ja armastust-hellust. Seda kõike ta nende sigatsemishoogudega ka saab. Kui oled otsustavalt piire seadnud, siis piltlikult öeldes roomad pärast tema jalge ees. Ta saab pulli teha ja draamat ja lõpuks tuleb emme veel andeks paluma, siis on nii hea üksteise õlal nutta. Kui kogemata tehtud pahanduse pärast vihastades üle piiri lähed, siis on okei pärast vabandada, aga tema teeb seda nimme. Ta tahabki sind marru ajada. Sinu jaoks ainus pääsetee on see, kui kiidad ja tunnustad kallistusega head käitumist ning  kui ta su sigatsemisega marru ajab ja teda tutistad, siis ei lähe mitte  mingil juhul vabandama ja leppima. Tahtlikult halba käitumist ei tohi premeerida. Kui tahad, nutad ise öö läbi patja, aga tema juurde ei lähe, sest pahaolemine ei tohi pakkuda seda, mida ta soovib saada. Põnevust ta muidugi saab, aga lõpetuseks head südamliku leppumise tunnet mitte. Võid küll vastu väita, et see oleks tingimuslik käitumine, aga sul tuleb aru saada, et sa pead oma valest käitumismustrist vabanema, et laps saaks vabaneda. Ta peab saama hunnikute viisi häid emotsioone hea käirumise puhul ja tahtlikult halva käitumise puhul ainult negatiivseid. Lähebki nutuga voodisse ja jääbki sinna üksi, sina ei lähe leppuma. Kui jagab ära matsu, et sama koguse positiivseid emotsioone saab ise emmet kallistama joostes, siis tuleb süda kõvaks teha, laps kindlakäeliselt järgmise vajaliku tegevuse juurde juhatada ja mokaotsast vabandused vastu võtta. Hommikul ei näita sa mitte kuidagi välja, et eile mingi intsident oli. St pole enam kuri, aga ammugi mitte süüdlaslik vmt.

Teemaalgataja kirjutab ülipikki vastuseid. Ei jõua lugeda. Laps topib wc potti rätikuid, samas muretseb nädalaid, kas linnupoeg ikka jäi elama. Nojah siis.

Mulle meeldib öösel 1:38 kirjutanud käo seisukoht. Ema peaks selgelt välja näitama, et talle lapse käitumine ei meeldi. Peaks lapse voodisse panema, kärata peale ja minema teise tuppa teise lapsega unejuttu lugema. Peaks demonstratiivselt võimaldama teisele lapsele hüvesid ja jätma selle psühho neist ilma. Kuni selleni, et nooremaga sõidetakse Pariisi Disneylandi ja vanem jäetakse koju ning pärast veel viskaks talle aasta aega seda nina peale. Ma võtaks mõneks ajaks lapse rolli üle. Kiusaks teda, jätaks teda asjadest ilma. Lubaks midagi, siis ei teeks seda ja naeraks talle näkku. Küsiks, noh kas meeldib selline käitumine? Kui õhtul on draama, siis hommikul oleks tormise näoga ja mingit leppimist ei oleks.

WC potist võetud rätikutega oleks lapse näo üle hõõrunud ja küsinud, kas  meeldib?

Miks te emad lasete ennast piinata ja ise ainult naeratate armsasti lapsele ning annate kohe kõik andeks? Miks te olete kaltsud oma laste jalge all? Kas arvate, et selline käitumine on teie lastele hea? Hea , kui nad õpivad, et inimesi, kes neid armastavad, võib kaltsudena kohelda?

#3752463:

Mulle meeldib öösel 1:38 kirjutanud käo seisukoht. Ema peaks selgelt välja näitama, et talle lapse käitumine ei meeldi. Peaks lapse voodisse panema, kärata peale ja minema teise tuppa teise lapsega unejuttu lugema. Peaks demonstratiivselt võimaldama teisele lapsele hüvesid ja jätma selle psühho neist ilma. Kuni selleni, et nooremaga sõidetakse Pariisi Disneylandi ja vanem jäetakse koju ning pärast veel viskaks talle aasta aega seda nina peale. Ma võtaks mõneks ajaks lapse rolli üle. Kiusaks teda, jätaks teda asjadest ilma. Lubaks midagi, siis ei teeks seda ja naeraks talle näkku. Küsiks, noh kas meeldib selline käitumine? Kui õhtul on draama, siis hommikul oleks tormise näoga ja mingit leppimist ei oleks.

WC potist võetud rätikutega oleks lapse näo üle hõõrunud ja küsinud, kas meeldib?

Miks te emad lasete ennast piinata ja ise ainult naeratate armsasti lapsele ning annate kohe kõik andeks? Miks te olete kaltsud oma laste jalge all? Kas arvate, et selline käitumine on teie lastele hea? Hea , kui nad õpivad, et inimesi, kes neid armastavad, võib kaltsudena kohelda?

See on lihtsalt – vabandust! –  loll jutt. Absoluutselt asjatundmatu.
Mitte kunagi ei saa lõket kustutada sinna hagu juurde visates. Sedasorti üle võlli tagasitegemine võiks toimida mõne lihtsameelse ja õela koolikiusaja puhul kiusatava poolt rakendades, aga mitte vanemalt lapsele, kellest loodetakse siiski normaalset inimest kasvatada. Kui teemaalgataja laps on vaimselt võimekas teadlik manipuleerija, siis absoluutselt IGA rafineeritud ületrumpamiskatse, mida teemaalgataja võiks teha, üksnes õpetaks lapse ka üha keerukamalt kiusama. Sellised lapsed on nagu käsnad, nende inimeste lugemise võime on erakordselt hea ja õiglustunne (ehkki tugevalt enda poole kaldu) terav kui nuga – ja kui see on kombinatsioonis aukliku minapildiga (laps tunneb “headel hetkedel” end halvana), siis teeks säärane vägivallatsemine (vabandamise peale andeks andmisest keeldumine, noorema demonstratiivne eelistamine, aasta aega vana tüli meenutamine jne) mitte üksnes manipuleeriva lapse, vaid kogu pere lihtsalt täiesti katki. Teemaalgataja eesmärk ei ole ju last murda (sedagi saaks pekstes lihtsamini teha kui aasta aega vana tüli meenutades), vaid õigesti käituma õpetamine. Eeskujul on siinkohal ikka vägagi oluline roll.

#3752556:

#3752463:

Kuni selleni, et nooremaga sõidetakse Pariisi Disneylandi ja vanem jäetakse koju ning pärast veel viskaks talle aasta aega seda nina peale. Ma võtaks mõneks ajaks lapse rolli üle. Kiusaks teda, jätaks teda asjadest ilma. Lubaks midagi, siis ei teeks seda ja naeraks talle näkku. Küsiks, noh kas meeldib selline käitumine? Kui õhtul on draama, siis hommikul oleks tormise näoga ja mingit leppimist ei oleks. WC potist võetud rätikutega oleks lapse näo üle hõõrunud ja küsinud, kas meeldib? Miks te emad lasete ennast piinata ja ise ainult naeratate armsasti lapsele ning annate kohe kõik andeks? Miks te olete kaltsud oma laste jalge all? Kas arvate, et selline käitumine on teie lastele hea? Hea , kui nad õpivad, et inimesi, kes neid armastavad, võib kaltsudena kohelda?

Ma saan Sinu loogikast aru, ja teatud mõttes võib see ka toimida. Paraku on siin omad suured riskid. Olen selle 14-a lapse ema, kes siin ennist kirjutas. Kirjutasin oma esimeses kirjas ka sellest, et kui proovisin lapsele piire kehtestada ja temaga selle käigus riidlesin, siis kaebas ta koolis õpetajale. Ja kuna ta on sotsiaalselt väga arenenud ja tark, oskab ta ka kaevata (ja liialdada) nii, et õpetaja ja koolipsühholoog igat tema sõna uskuma jäävad ning lapsevanemal pole siin enam mingit šanssi.

Kusjuures selline laps oskab kellegi peale kaevates olla meeletult usutav, niivõrd imehea kehakeelega, kirjeldada olukordi täpselt nii nagu talle sobivam, oskab täpselt õigel hetkel oma häält valjendada ja vaigistada, õigel sekundil lasta oma pea otsekui saatusele alistunult rinnale ja sügavalt ohata, ning siis tõsta pea uuesti ja eksalteeritult hüüatada: “Ah, see on tühiasi, küll me hakkama saame! Teil pole üldse vaja meie peale oma väärtuslikku aega kulutada.”

Ja kuulabki vaene kergeusklik koolipsühholoog või õpetaja niisugust juttu, süda tagumas ja adrenaliin laes, ja tema ainus kujutlus kogu selle teatri põhjal on – missugune hirmus ema/isa, vaene lapsukene, kuidas ta ometi kannatab…

Mul elab Soomes tuttav, kellelt just nimelt niisuguses olukorras võeti laps päriselt ära, paigutati riiklikule hooldusele. Tuttavast rohkem pühendunud ja armastavamat ema ma ei ole vist enne tundnudki, igati korralikud, kained vanemad on. Aga enam neil pole last. Teismelisel endal on seal lastekodus tegelikult päris mõnus elu – toit tehakse suures köögis valmis, toas käib koristaja, ise ei pea mitte midagi tegema, pikutab ainult nutikaga voodis. Hoopis tema ema on enesetapu äärel. Ta ongi minu teada vähemalt korra seda proovinud, päästeti ära. Aga tööl käia ta enam ei suuda, lapse äravõtmisest on tekkinud sügav depressioon ja sai selle põhjal ka töövõimetuse.

Ehk siis – kui ema üritab sellisele kavalale ja manipuleerivale lapsele hakata kuidagi piire seadma, võib laps ema peale kaevata ning suurema tõenäosusega saavutada ka edu: st lapsevanemad saavad endale kaela ametnike ja spetsialistide pahameele, kes tembeldavad vanemad “halbadeks”. Tundub, et koolipsühholoogid hoiavad pigem lapse poole ja on varmad ainult vanematele moraali lugema, mõtlemata, et pikas perspektiivis oleks sellele lapsele parim õpetada teda perekonnas elama ja reegleid järgima.

Aga tegelikult on ilmselt pikas perspektiivis kergendus, kui selline laps perekonnast eemaldatakse, ainult et see ema ei tea ega ka usu seda. Tegemist on ju selgelt psühhopaatsete joontega. Ka sinu lapsel. Selline valetamis- ja manipuleerimisoskus on ikka kõrvalekalle normaalsusest. Neid psühhopaate, kel on kõik psühhopaatsed jooned maksimumis, on vähe. Psühhopaat ei tähenda üldreeglina sadistist massimõrvarit. Loe raamatut “Psühhopaatide tarkus”.

#3752582:

Aga tegelikult on ilmselt pikas perspektiivis kergendus, kui selline laps perekonnast eemaldatakse, ainult et see ema ei tea ega ka usu seda. Tegemist on ju selgelt psühhopaatsete joontega. Ka sinu lapsel. Selline valetamis- ja manipuleerimisoskus on ikka kõrvalekalle normaalsusest. Neid psühhopaate, kel on kõik psühhopaatsed jooned maksimumis, on vähe. Psühhopaat ei tähenda üldreeglina sadistist massimõrvarit. Loe raamatut “Psühhopaatide tarkus”.

Miks sa arvad, et emalt lapse äravõtt on kergendus? Iga ema ju armastab oma last, laps on temale siiski kallis, olgu ta laisk või kole või puudega või selline etendusekorraldaja nagu siin kirjeldatud. Kui emalt võtta ära ta laps, siis on selle ema edasine elu ainult üks suur meeletu igatsuse ja sellest põhjustatud depressiooniga toimetulek.

Ja vaadates asja lapse poolt – mismoodi tema panek lastekodusse või kasuperesse midagi parandaks? Muide, nii mõnegi psühhopaadi cv-st loeb, et ta veetis lapsepõlves vähemalt osa ajast lastekodus. Seega – lastekodus elamine ei ole teda ju muutnud, pigem ehk isegi vastupidi. Ainus kasutegur lapse eraldamisele kodust ja perekonnast võib olla ehk see, kui selles asutuses, kuhu ta elama läheb, oleksid mingid hüper-super-imespetsialistid, kes tunnevad olukorra otsekohe ära ja oskavad selle noore olemust tundmatuseni muuta. Aga esiteks selliseid elukohti ei ole olemas! Ja teiseks võiks ju sel juhul koolitada välja hoopis selle lapse vanemad, et nad oskaksid oma last ise õigesti kasvatada. Nii jääb ära nii lapsele kui ka tema vanematele pere lõhkumise tõttu põhjustatud suur trauma, laps saab kasvada edasi kodus armastavate vanematega, kes on saanud koolituse temaga toimetulekuks ja teevad tasapisi tööd lapses paremate iseloomujoonte väljaarendamiseks. See oleks ju kasulik kõikidele osapooltele, ka ühiskonnale.

P.S. Ning lõppeks tundub mulle, et tegelikult on selliseid lapsi ja täiskasvanuidki, kes vahel halva tuju saabudes teistele käkki kokku keeravad või kiusavad, tegelikult meie seas palju. Lihtsalt kõik ei ole nii nutikad, et osata näitemängu etendada, enamiku trikitamised tulevad lihtsalt peagi välja. Tahan oma jutuga öelda, et miks kuulatakse alati üksnes lapse versiooni, nagu oleks lapsejutt alati 100% püha tõde, aga vanemaid ei kuula ega aita keegi. Võtkem rahulikult, hoidugem pealiskaudsest sildistamisest ja toetagem neid, kes peavad oma lastest inimesed kasvatama 🙂

#3752556:

Ma saan Sinu loogikast aru, ja teatud mõttes võib see ka toimida. Paraku on siin omad suured riskid. Olen selle 14-a lapse ema, kes siin ennist kirjutas. Kirjutasin oma esimeses kirjas ka sellest, et kui proovisin lapsele piire kehtestada ja temaga selle käigus riidlesin, siis kaebas ta koolis õpetajale. Ja kuna ta on sotsiaalselt väga arenenud ja tark, oskab ta ka kaevata (ja liialdada) nii, et õpetaja ja koolipsühholoog igat tema sõna uskuma jäävad ning lapsevanemal pole siin enam mingit šanssi.

Kusjuures selline laps oskab kellegi peale kaevates olla meeletult usutav, niivõrd imehea kehakeelega, kirjeldada olukordi täpselt nii nagu talle sobivam, oskab täpselt õigel hetkel oma häält valjendada ja vaigistada, õigel sekundil lasta oma pea otsekui saatusele alistunult rinnale ja sügavalt ohata, ning siis tõsta pea uuesti ja eksalteeritult hüüatada: “Ah, see on tühiasi, küll me hakkama saame! Teil pole üldse vaja meie peale oma väärtuslikku aega kulutada.”

Ja kuulabki vaene kergeusklik koolipsühholoog või õpetaja niisugust juttu, süda tagumas ja adrenaliin laes, ja tema ainus kujutlus kogu selle teatri põhjal on – missugune hirmus ema/isa, vaene lapsukene, kuidas ta ometi kannatab…

Mul elab Soomes tuttav, kellelt just nimelt niisuguses olukorras võeti laps päriselt ära, paigutati riiklikule hooldusele. Tuttavast rohkem pühendunud ja armastavamat ema ma ei ole vist enne tundnudki, igati korralikud, kained vanemad on. Aga enam neil pole last. Teismelisel endal on seal lastekodus tegelikult päris mõnus elu – toit tehakse suures köögis valmis, toas käib koristaja, ise ei pea mitte midagi tegema, pikutab ainult nutikaga voodis. Hoopis tema ema on enesetapu äärel. Ta ongi minu teada vähemalt korra seda proovinud, päästeti ära. Aga tööl käia ta enam ei suuda, lapse äravõtmisest on tekkinud sügav depressioon ja sai selle põhjal ka töövõimetuse.

Ehk siis – kui ema üritab sellisele kavalale ja manipuleerivale lapsele hakata kuidagi piire seadma, võib laps ema peale kaevata ning suurema tõenäosusega saavutada ka edu: st lapsevanemad saavad endale kaela ametnike ja spetsialistide pahameele, kes tembeldavad vanemad “halbadeks”. Tundub, et koolipsühholoogid hoiavad pigem lapse poole ja on varmad ainult vanematele moraali lugema, mõtlemata, et pikas perspektiivis oleks sellele lapsele parim õpetada teda perekonnas elama ja reegleid järgima.

Riskid, et laps kaebab, on olemas, aga kui kaebab, siis kaebab. Pean su juttu Soome tuttavast liialdatuks (mingi osa on rääkimata, ükski laps ei eelista lastekodu oma perele, kui peres pole juhtunud midagi seesugust, mis muudab kodu lapsele absoluutselt talumatuks. Isegi vägivaldsetest ja asotsiaalsetest peredest lapsed eelistavad 9 juhul 10-st oma päritolupere juurde jääda ja nende lahtikangutamine, et neile mingigi eduka elu lootus anda, on keeruline väljakutse.).

Aga jah, laps võib esialgu küll kaevata, ta katsetab, kui hirmu täis ema siis läheb ja saab palju kaastundlikku tähelepanu neilt, kellele kaebab. Aga tõde on ju vanema poolel. Tõde on kõige võimsam relv. Ja laps teab tõde. 99,9% sajast EI SOOVI ükski laps, ammugi teismeline, kelle jaoks on eriti tähtis olla “normaalne”, sattuda asenduskodusse elama ja tõmbab oma valekaebustega tagasi, kui näeb, et need hakkavad teda ennast kannast näksama. Mingite ametnikutädide või tuttavate arvamus ei loe ju tegelikult midagi, üksnes ajutine mainekadu ja närvipinge. Kui emal on eesmärk kasvatada oma lapsest enam-vähem terve inimene, siis KÕIGE SUUREM viga oleks lasta lapsel endalt välja pressida. Tulebki lapsele öelda, et jah, sa võid minu peale kaevata, sind võidakse ka uskuda, aga see ei muuda tõde. Kui ametnikud su kaebusi usuvad, siis nad võivadki paigutada sind mujale elama, nii et mõtle hästi läbi, kas see on see, mida sa TEGELIKULT soovid? Mina seda igatahes ei soovi. Aga ma ei lase sul seetõttu teha/öelda asju, mis on meie peres lubamatud.

Ilmselt ei taha ükski tavaline laps saada lahutatud emast. Isegi need ei taha kellel on kodus hoolimatus või joomingud. Need kardavad seda veel eriti. Ju ei tunne end niigi turvaliselt ja ainus turvalisus ongi see kodu ja ema.
Kui laps tunneb end turvaliselt on tal ka julgust katseda. Ja võib pakkuda põnevust ka asenduskodu jutt. Suhtub algul kui pole kogenud nagu pikka laagrisse.

Üks kägu kirjutas veresuhkru kõikumisest. Tõsi! Kui hakkab kiuslemise märke ilmutama, mõtle, kas laps on söönud. Minu lapse teeb tühja kõhu tunne väga imelikuks. Kui süüa saab, lõpetab sageli kiuslemise ära ja on jälle normaalne. Kui aeda järgi lähed, võta mingi näks kaasa. Ennetab tühja kõhtu ja ühtlasi hoiab tegevuses.

#3752849:

Vanasti oli selge ja lihtne – vaadati, kas laps on näljas ja kas ta kehal on sinikaid vms vägivallajälgi. Tänapäeval enam nii lihtne pole – nüüd võidakse algatada menetlus paljalt emotsioonide pinnalt, ehk et laps võib olla igati hästi toidetud, puhas ja ilma ainsagi sinikata, aga kool ja ametnikud võivad imeda välja probleemi lapse juttudest, et lapsel polevat kodus “emotsionaalselt” hea olla. Ja nüüd ongi vanemad hädas, sest kuidas sa vastupidist tõestad?

Ma ei nõustu. See on linnalegend, et lapsi eemaldatakse perest, kui need end lihtsalt “emotsionaalselt halvasti” tunnevad. Kahtluse tekkides uurida võidakse olukordi küll, kuid ema süüdi mõista või last perest eemaldada mitte. Ka psühholoogiline vägivald peab olema tahtlik, korduv, kirjeldatud ja eelkõige reaalselt eksisteeriv, mitte üksnes lapse solvumisest või manipulatsioonist välja imetud vale. Ning jah, tööalastel põhjustel ma tean seda, mida kirjutan, mitte üksnes ei arva. Ka on Sinu arvamus asenduskodus elamise piiritust vabadusest väär.

Mõistan, et sotsiaaltöötajana sa ei soovi, et keegi sinu või su kolleegide tööd kas või kaudselt kritiseerib, mistõttu nimetad kõiki, kes seda teevad, lihtsalt valetajateks.

Jah, Eestis see laste “kaitsmine” pelgalt emotsioonide pinnalt alles kogub hoogu, aga põhjamaades on selles jõutud juba üpris kaugele. Soomes on välja arenenud terve õigusabi haru, mille eesmärk on aidata peresid, kes on lastekaitseametnike vastu kohtusse pöördunud; selles valdkonnas töötab hulk juriste, kes peresid esindavad, sageli võtavad vanemad lisaks oma lapsele veel eraldi juristi, kes teda lastekaitseametniku eest kaitseks.

Fakt on paraku see, et spetsialistidel puuduvad võtted, mille abil saaks kindlalt ja vettpidavalt tuvastada tõde. Midagi sellist pole olemas.

Mis asenduskodudes elamise vabadusse puutub, siis siin sõltub loomulikult kõik asenduskodust, selle suurusest jpm. Mõnes asenduskodus on kord majas, kasvatajad jälgivad lapsi piisavalt; teises aga on suure rühma peale üks kasvataja, kes suure osa ajast veedab oma toas. Noored on oma tubades, arvuti seltsis ja tegevusi napib, üks meelelahutusi on hüppes käimine. Nii mõnigi teismeline kogeb asenduskodus elamist mugavamana kui kodust elu, mil emal-isal oli vaid 1-2 last, kel silma peal hoida, vastupidiselt asenduskodu suurele lasterühmale.

#3752197:

#3752167:

Teemaalgataja kirjutab ülipikki vastuseid. Ei jõua lugeda. Laps topib wc potti rätikuid, samas muretseb nädalaid, kas linnupoeg ikka jäi elama. Nojah siis.

Seda ongi raske mõista neil, kel sellist last pole. 🙁 Minu oma nt on samasugune. Temas on nagu kaks poolust. Ta võib mõtlematusest midagi korda saata, samas ei luba oma toast ämblikuvõrku ära pühkida, sest see on ämbliku kodu. Toidab tuppa eksinud sipelgat, ajab vahel kärbsega juttu jne.

Mõtlematus ja teadlik manipuleerimine on eri asjad.

#3751047:

Mulle tuli täna meelde üks minu enda algatatud peaaegu 7 aasta vanune teema, kus ma väikelapse foorumis kaebasin, et mu ligi 9-kuune laps naudib teadlikku keelust üleastumist kui lõbusat mängu ning mina tunnen end abituna. Loomulikult sain tookord palju etteheiteid, et olen lollakas, kui nii väikest beebit sellise asja jaoks võimeliseks pean, aga … Teate, möödas on 7 aastat, ning nii nagu see lugu tookord alguse sai, on see üha ja üha jätkunud, lihtsalt laps on muutunud järjest targemaks ja tugevamaks ning tema võtted kavalamaks ja rafineeritumaks. Ning nüüd ütleb ta ka ise mõnel rahulikul hetkel kahetsedes, et talle lihtsalt olevatki põnev ja lõbus proovida, kas ja kui vihaseks ta suudab mu ajada. 🙁 Mul on vahepeal sündinud ja 5-aastaseks kasvanud juba ka teine laps, kellega pole kunagi selliseid muresid olnud (või kui, siis nii vähesel ja eakohasel ning kergesti kontrolli alla saadaval moel, et ei ole õieti tähelegi pannud ega meelde jätnud).

Niisiis, vana teema on siin: https://foorum.perekool.ee/teema/piire-katsetav-laps-kuidas-kull-temaga-kaituda/

Sinna kahjuks enam vastata ei saa, muidu ma poleks uut teemat tegema hakanud.

Laps on praegu 7-aastane, läheb sügisel kooli. Oma ea kohta muljetavaldavalt nutikas ja küps, ka sotsiaalses suhtluses väljaspool kodu reguleerib end suurepäraselt. Lasteaiast ja eelkoolist ning muudelt tuttavatelt saab pidevalt vaid ülivõrdes hinnanguid, oskab arvestada teistega, märgata teiste laste tundeid, minna appi, lohutada, julgustada, leppida, kompromisse leida, mis iganes parasjagu tarvis. Ei kiusa kunagi kedagi, allub suurepäraselt täiskasvanute korraldustele. Ma käisin temaga mõne aja eest koduste probleemide tõttu ka psühholoogi juures, aga temagi suutis laps “ära petta” (panen jutumärkidesse, sest ma ikka loodan veel, et tema igal pool mujal peale kodu ilmnev headus ja soojus on tegelikult ka tema pärisosa, mitte vaid osav teesklus) — pärast 2-3 käiku ja mõningaid testimisi psühholoog põhimõtteliselt õnnitles mind, et olen suutnud nii südamliku, toreda ja empaatilise lapse kasvatada, ning leidis, et tema abi me ei vajavat.

Kodus on laps samuti umbes 50% ajast ideaalne või ideaalilähedane. Arukas, abivalmis, südamlik, käed tööle lahti, uudishimulik, sõbralik, kõike, mida iganes soovida võiks.

Aga ülejäänud 50% ajast … oeh, ma lihtsalt lähen hulluks oma abitusest temaga seotud probleemide lahendamisel! Üks asi on see, et ta alalõpmata ja silmanähtava naudinguga õrritab ja kiusab oma väiksemat õde (kellega ta samuti teistes situatsioonides on ülimalt südamlik ja tore). Ja ei ole nii, et väiksem ise salaja õrritab, kuni suurem läheb närvi. Vaid just sedasi, et väiksem tegeleb rahulikult üksi oma asjadega, suurem läheb ise tema juurde ja hakkab otsima, kuidas saaks väiksemat närvi ajada ja tüli norida. Kui väiksemal juhtub olema parasjagu kannatust ja tarkust esimesest või teisest provotseerimisest mitte välja teha, siis kolmandal või neljandal katsel suurem ikka leiab mingi nipi, millega pisema karjuma või kaebama saab. Minuga samamoodi, ta lihtsalt nagu tunneb naudingut katsetamisest, mida ta endale lubada võib ja kuidas mu marru ajada suudab.

No olgu või tänane õhtu. Algul jooksis mulle vastu ja oli maru rõõmus, kui lasteaeda järele tulin. Autos kukkus juba turtsuma ja jonnima mingil täiesti tühisel ettekäändel. Karjub, trambib jalgu, turtsub, teeb vihaseid liigutusi, nagu hakkaks lööma või millegagi viskama — nagu kaheaastane. Seejuures jääb mulle vägisi mulje, et ta pole sisimas sugugi kuigi vihane (põhjus oli ka olematu — arutasime autos, millega võileiba teha, ning ma ütlesin, et pasteet on otsa saanud, aga ta sööb tegelikult väga meelsasti ka kõikvõimalike muude katetega võileibu, valikut jagus), vaid see on jälle niisugune mäng: etendada halba käitumist, et näha, kui palju endale lubada võib ja mis ma teen. Igatahes olin ma tööl temast närvi puhata saanud ja jäin maru rahulikuks ja lahkeks, kuidagi õnnestus umbes 15 minutiga olukorrast üle saada (ehkki vahepeal ta üritas muidugi ka õde kiusates veel situatsiooni eskakeerida) ja laps muutus jälle normaalseks.

Järgmised kaks tundi olid täitsa mõnusad. Sõime (ei mingit jonni võileivakatte pärast enam), teadlikult võtsin umbes tunni lastega mängimiseks, kusjuures väiksemal olid mingid omad mänguplaanid ja tegelikult sai seetõttu suurem üksi peaaegu kogu mu tähelepanu.

Ning siis oli kokku lepitud, et mina teen pool tundi trenažööriga trenni, lapsed käivad seni pesemas ja panevad tudukad selga, et siis pärast saan kohe unejuttu lugeda. Aga ma ei saanud üldse trenni tegema hakata, sest suurem laps hakkas naeru lõkerdades täiesti kontrollimatult lärmama, jooksma, hüppama, trampima (lisaõnnetuseks on meil all veel ülimalt madala mürataluvusega naabrid, ma niigi kogu aeg kardan, et mis siis, kui mul alumise korteri papi peaks kah ükskord laste mängu peale peast päris segi keerama, mine tea mis siis teeb; aga no sellist lärmi muidugi ei peakski ükski naaber taluma). Absoluutselt mitte millelegi ei allunud, ei sõbralikule rääkimisele, ei väga kurjale häälele, ei ähvardusele unejutt ära jätta (mille muidigi pärast ka teoks tegin), ei füüsilisele kinnihoidmisele, mitte millelegi. Väiksema keeras ka oma mölluga üles, aga no tema ma sain paari kurjema lausega oma tuppa toolile rahunema saata. Samas kui suurema lapsega pole see mitte üheski vanuses kuidagi võimalik olnud — ta lihtsalt ei lähe kuhugi nurka või toolile rahunema ja igasugusele füüsilisele paigutamisele punnib lihtsalt kõigest jõust näkku lõkerdades vastu — isegi kui ta väiksem oli, muutus vägisi ajamine liiga suureks ja olukorda veelgi halvendavaks kähmluseks, aga nüüd ta on 140 cm pikk ja kaalub üle 30 kg ning ainult naudib mõnuga iga korda, kui ma rohkem või vähem kogemata peaksin andma talle võimaluse endaga füüsiliselt jõudu katsuda. Ühesõnaga, lootusetu. Püüdsin mõnda aega ka lihtsalt ignoreerida, aga selle peale ta muidugi hakkas oma möllu ja lärmi veelgi rohkem üle igasuguse vindi keerama, lõpuks loopis juba klaasuksi, nii et klaasid klirisesid ja ähvardasid iga hetk puruneda. Vahel on sellisest olukorrast võimalik välja saada, kui ähvardada ära jätta mingi lapsele tõeliselt oluline asi, aga ega mul ju iga päev ei ole talle pakkuda selliseid tõeliselt suuri ja olulisi asju, mingite väikeste ja igapäevaste asjade ärajätmisest (nagu unejutt või arvutiaeg või telefon või lemmikmänguasi vmt) ta küll end heidutada ei lase. Ja jälle ma tundsin end nii neetult abituna. :'( Ning jälle lõppes see lugu nii, nagu kahjuks viimasel ajal liiga mitmel korral juhtunud on, et kui pärast 20 minutit täiesti allumatut möllu laps lõkerdades ja nõmedaid hääli tehes mulle lähenes, kaotasin ma enesevalitsuse ja tutistasin. Järgnes muidugi lapse solvumine ja pisarad (kusjuures ta saab väga hästi aru, et tegelikult ma ei tohiks teda puutuda; paari aasta pärast ta ilmselt kutsub sellisel korral lastekaitse, kui alumine naaber juba enne ei kutsu!), ilmselt meie mõlema kergendustunne, et kontrollimatu olukord sai taas kontrolli alla; laps nuuksus südantlõhestavalt mul süles minu külge klammerdudes, mina palusin tutistamise pärast vabandust (väljendades siiski samas väga selgelt seda, et tema käitumine oli täiesti lubamatu), laps nuttis, et ta olevat nii halb — kusjuures ma ei ole talle kunagi nii öelnud ega isegi mitte mõelnud, vaid olen alati endale tunnistanud iseenda kohatist saamatust lapsega toimetulekul –, mina lohutasin ja selgitasin. Vastastikune kahetsus, pisarad, leppimine. Nagu on olnud korduvalt ka varem.

Üldiselt oli mul põhjust eeldada, et nüüd on kõik möödas ja võime sõpradena magama minna. Sel juhul oleks see olnud niisugune mõõdukalt üle meie tavapärase normi käest ära läinud õhtu, milletaolisi ei juhtu nii ekstreemsel kujul just väga sageli, aga siiski tuleb mõnikord ette.

Ometi oli tänasel õhtul mulle veel halbu üllatusi varuks. 🙁 Nimelt nägin kohe, kui uuesti toimetama asusime, et mingi osa sellest ülemeelikust üleskeeratusest oli täna siiski veel pärast kõike ikka lapse sisse puksuma ja väljapääsu ootama jäänud. Siiski, kui talle meie paari minuti tagust tõsist vestlust meenutasin, võttis tuurid maha ja asus toimetama. Mina läksin siis lõpuks oma trenažööri sõtkuma. Kaks minutit hiljem jooksis väiksem kaebama, et suurem laps oli tema käteräti otsapidi WC-potti toppinud. :O Mul on üldiselt põhimõte, et igal õhtul teen 20 minutit trenni ning seda ma laste tülide ja sigaduste pärast ei katkesta, vaid klaarin pärast. Ehk siis kiristasin hambaid ning hingeldasin väiksemale, et võtku puhas rätik ja ma õiendan suuremaga pärast. Kuulsin veel, et suur laps ise aitas väiksemal puhast rätikut otsida ja puha. Kaks minutit hiljem jooksis väiksem jälle kitule, et suurem oli järgmise rätiku WC-potti toppinud … See oli esimene kord terve aasta jooksul, kui ma olin sunnitud õhtuse trenni laste pärast pooleli jätma. Kustutasin kõik tuled ja saatsin mõlemad joonelt voodisse. Suurem üritas veel üleolevalt itsitades teatada, et tema küll ei minevat, aga no siis ma vihastasin nii, et silme eest must, röögatasin ta peale: “Sa veel julged!!!” ning vedasin ta kättpidi voodisse. Ega see tavaolukorras poleks õnnestunud (laps on tugev ja hakkab vastu), aga ma olin juba nii metsikult vihane, et ta vist ei julgenud enam. (Peamise šoki sai aga kahjuks väiksem laps, kes hakkas minu pöörast viha kõrvalt nähes paaniliselt nutma. Pealegi jäi tema vaeseke küll suuresti ebaõiglaselt oma unejutust ilma, sest kuigi ta ka natuke püüdis kaasa möllata ja päris ideaalselt sõna ei kuulanud, siis see oli siiski suhteliselt tühi-tähi. Aga noh, lohutasin teda paari lausega, nutt lõppes, kallistasime ja soovisime sõpradena head ööd.) Suuremal jätkus siiski veel kuraasi voodist vastu kobiseda ja õiendada. Aga tal on üks hambumuse parandamise seade, mida ta öösiti kandma peab ja mille suhtes ta kohusetundlik on (ning millega rääkida ei saa 😛 ), viisin talle selle, pistis suhu ja oli sunnitud vait jääma. Millegipärast ortodondi ega ühegi teise isiku korraldused peale minu omade ju ei kuulu vaidlustamisele …

Ma mõtlesin tõesti, et see on esimene õhtu meie elus, kui lähemegi vihasena magama. Tavaliselt me ikka uneajaks lepime ära, ükskõik mis enne oli. Aga natukese aja pärast mu viha muidugi lahtus, hakkas endast ja lapsest hale. Läksin ikka tema tuppa, tegin talle põsele musi ja soovisin head ööd; laps haaras mul kaelast kinni ja kallistas kõvasti …

Tõenäoliselt ärkame homme hommikul ning mul on jälle ideaalse käitumisega tore, sõvralik, viisakas ja lahke laps, kes käitub mõistlikumalt kui enamik seitsmeseid, kuulab sõna ning on igapidi rõõmus ja vahva. Aga ma tean, et ikka ja jälle on see ajutine, mõne aja pärast möllab mul kodus jälle metsik ja täiesti konrollimatu marodöör, kellele pakub suurt lõbu mind ja oma õde lihtsalt proovimise mõttes sihilikult endast välja ajada, ning mina tunnen end jälle nii kohutavalt abitu ja saamatuna, olgugi ma lugenud sel teemal hulka psühholoogide ja kasvatusteadlaste kirjutatud üllitisi, ometi ei oska ma end selle lapsega kuidagi kehtestada ega endast targemate soovitusi oma lapse peal rakendatavaks muuta.

Ehk 7 a on möödunud, laps on arenenud, aga mina ei tea endiselt, kuidas küll sellele lapsele piire kehtestada. (St juhul kui ta parasjagu on võtnud nõuks piire ignoreerida ja nihutada, suurema osa ajast aktsepteerib ta tegelikult ju piire väga ilusti.)

Olen täitsa abitu. 🙁 Kas keegi on olnud mingiski mõttes sarnases situatsioonis? Leidnud viimaks mingi lahenduse? Või mis on olukorrast edasi saanud?

Märgin siinkohal, et paraku pole mul mingit kasu kellegi parastamisest ega hooplemisest, kuidas tema kohe varases väikelapseeas oma lapsele mängleva kergusega piirid kehtestas, sest ka mina olen seda kogu aeg püüdnud teha, kuid õnnestunud on see paraku vaid ühe lapse puhul, teisega aga teatud olukordades üldse mitte ei 9-kuusena, 2-aastasena ega ka 7-aastasena.

PS. Ilmselt saite eelnevast juba ise ka aru, et laste isa pildil ei ole. Isegi pühapäevaisana ei ole. Nii et tema rolli võib soovitustest paraku kõrvale jätta.

Ja muidugi, kindlasti tuleb siit hulk soovitusi lapsele lihtsalt vitsa anda, nagu meie lapsepõlves tehti. Tõsi ta on, et mõnel meeleheitehetkel tundub mulle endale ka, et see võiks olla ainus asi, mis võib-olla aitaks (aga tõenäoliselt muidugi mitte). Igatahes on see praegu seadusega karmilt keelatud ning ma ei kavatse riskida politsei, lastekaitse, kriminaalsüüdistuse, lapsest ilmajäämise hirmu jmt-ga, nii et selle teema jätame täiesti kõrvale. Tegelikult soovin ma iga hinna eest leida enda ja lapse jaoks sellise lahenduse, et ma isegi ekstreemses olukorras teda rohkem füüsiliselt ei ründaks, nagu see juustest sakutamine täna oli. 🙁 Tegelikult tahaks, kui vähegi võimalik, üldse mitte häält tõsta, aga sellise seisundini jõudmine tundub praegu küll täitsa ulme. :'(

Kui laps käitub väljaspool kodu hästi, suudab oma emotsioone kontrollida, siis on psüühiliselt terve laps. Sinuga tunneb ennast vabalt, elab välja. Ainus rohi on jääda rahuliluks ja mitte rikkuda suhteid tema peale karjudes või vihastades. Oledki hästi kasvatanud, lihtsalt selline tugevama iseloomuga laps on. Kui ta käituks väljaspool kodu segaselt, siis oleks asi hull.

– Mõistan, et annan lapsele eeskuju. Kui tunnen, et ärritun, haaran nt värvimisraamatu vm keskendumist nõudva tegevuse ja keskendun sellele lapse kõrval. Teda ei kutsu, aga kui ta on natuke ära lollitanud, siis tuleb ka. Ja saab enesevalitsuse tagasi. See on mõnes mõttes tavaloogikavastane, aga kui nad väiksemad olid, tegime ka enne und keskendumist nõudvaid nuputamisi-meisterdamisi ja just see aitas unel tulla, mitte üldsoovitatud rahustavad tegevused.

– Kui lapsel on siiski vaja nutmisega pinge välja saada, siis eraldan ta teise tuppa (mis tundub muidugi hirmus ebaõiglane ja siis tuleb ka nutt kiiremini).

– Võimuvõitlusi väldin. See ei tähenda, et laps(ed) ei tee, mida ma tahan, ma lihtsalt püüan mitte laskuda lapse tasemele asjades, mida peab tegema.

– Meil on pärast unejuttu aeg, kus lapsed võivad ise lugeda. Palju lihtsam on, kui nad on õhtuse rutiini ära teinud siis, kui veel suudavad normaalselt käituda. Ja lugedes on nad muidugi ka normaalsed 🙂

#3751428:

Mõistlik oleks pöörduda psühhiaatri poole, kuna selline manipuleerimine ja agressiivsus on kestnud terve lapse elu.

Võimalik ka osaliselt põhjus, et ema on sõna otseses mõttes terve elu eelarvamusega lapsesse suhtunud. Kui 9-kuuse beebi osas võtta pähe, et too käitub mingil konkreetsel moel teadlikult… Professionaalset abi oleks muidugi vaja.

olen selliste lastega oma töös palju kokku puutunud. siin on antud päris häid nõuandeid, aga on ka selliseid, mida kindlasti järgida ei tasuks.

ma soovitaksin muretseda kaamera – see ei ole kallis ja lasta sel pidevalt toimuvat filmida. pärast endal hea analüüsida ja kui leiad hea ja pädeva spetsialisti, on tal lihtsam aru saada, mis toimub.

füüsiline koormus on samuti hea – mine õhtul lastega jooksma või jalutama, trenažööri vänta pärast.

tütar peaks aru saama, et sinuga ei manipuleerita. ilmselt tundud talle piisavalt ebakindel, et sinuga erinevaid käitumistsenaariume proovida. kui sa provokatsioonile ei allu, pole huvitav.

kas tal on huvisid/hobisid? huviringid on head mitmes mõttes. esiteks on see meeldiv eesmärgipärane tegevus ja teiseks saab sinna minna ainult kenasti käituv laps.

kallista ja märka teda palju. räägi, kui armas ta sulle on. kui ta provotseerib, ütle, et armastad teda väga, aga tema käitumine teeb sind kurvaks.

peamine probleem tundub olevat sinu hirm (üksindus, ebakindlus jne) mida tütar tajub ja võimalik, et kardab. ennast turvaliselt tundev laps ei käitu nii.

püüa teha päevaplaan, sellised ärevad lapsed vajavad stabiilsust ja kindlust. hea, kui nad ette teavad, mis toimuma hakkab. see sisendab kindlust, et sa tead, mis teed ja vähendab ärevust.