Teema: Provotseerimine kui nauditav mäng (7-aastane) :(

#3753156:

Verbaalne võimekus ja targutamine on lastel üks suur vaimse võimekuse näitaja.

Aga targutajaga tulebki lihtsalt solidaarselt targutada. Minu laps on ka targutaja. Meil on pikki vestlusi. On ka vaidlusi, kui me mõnda fakti erinevalt teame. Teate, tänapäeval on ülimalt lihtne fakte üle kontrollida ja kui selgub, et lapsel on õigus, siis seda ma talle ütlengi. “Sul oli õigus ja mina eksisin” ja kui on vastupidi, siis tunnustab tema mind. See on ju normaalne.

#3751277:

Aga kui me praegusel juhul oleme jõudnud sellesse staadiumi, et laps ise väljendab otsesõnu, et tema eesmärk on mind vihaseks ajada, sest see on talle põnev,

Kui teie dialoog jälle selleni jõuab, siis küsi ta käest, mida see talle annab, kui ta näeb, et ema on vihane ja/või kurb. Küsi, kuidas see tema elu paremaks muudab. Neutraalselt. Astu korraks endast kõrvale.

Mul oli seitsmendas klassis asendustunde andes üks kiusupunn. Loopis asju, pildus vaimukusi, jooksis ringi, karjus, segas teisi. Loomulikult läheb kogu klass lõpuks pöördesse sellise peale. Kõik olid juba harjunud teda tülikaks lapseks pidama. Loomulikult oli tema eesmärgiks õpetajat provotseerida.

Ühel hetkel istusin rahurikkuja kõrvale ja küsisin, mis teda vaevab. Mis ta probleem on, rääkigu mulle. Ma kuulan. Lõbus laamendaja tõmbus selle küsimuse peale ootamatult kössi ja silmist hakkasid suured pisarad voolama. Tunni lõpuni oli ta vait ja omaette ōnnetu.

Tema edasist saatust ma ei tea, ma olin seal tõesti ainult väga ajutiselt. Rääkisin küll põhiõpetajale, et see laps vajaks psühholoogi abi.