Oskab keegi anda nõu kuidas suhelda võimukate, idiootsete ning ükskõiksete pereliikmetega? Kui on välja kujunenud korralik probleem (mis ka neid mõjutab) ja oleks vaja nendega sellest rääkida aga pole olnud julgust/tahtmist kartuses, et ei mõisteta ja et rääkimine muudaks olukorda veel hullemaks. On äkilise reaktsiooniga ja võivad väga ebameeldivalt vastata, olen nende silmis alati mingil madalamal positsioonil olnud, vahel on tunne nagu nad oleks mingi ühine rinne minu vastu. Minu jaoks on asju mis on mind kaua aega häirinud ja mis on viinud probleemi väljakujunemiseni. Neil on aastate jooksul välja kujunenud kõigutamatu arvamus, et nemad on kõike õieti ja hästi teinud kuid see ei ole nii ja minus on süvenenud tahtmine neile üht-teist otse välja öelda. Pole nendega aastate jooksul kordagi rääkinud asjadest kuna olen kartnud endast vinguri ja saamatu mulje jätta. Kahjuks on mind kõiges täiesti üksi jäetud ja tänase seisuga süüdistatakse mind kõiges justkui ma poleks kunagi midagi teinud ega pingutanud, et antud olukorda üldse ei tekiks. Laseks kellelgi teisel rääkida aga pole sellist inimest.
Esileht › Pereelu ja suhted › psüh. nõuannet
Teema: psüh. nõuannet
Iseenda eest saab ikka ise seista.
Parim positsioon rääkimiseks on sinu täielik majanduslik iseseisvus. Nagu sul on kasvõi veidi vaja mingit tuge, oled olukorras, kus sul tuleb kuulata, mida nemad asjast arvavad ja mitte kedagi ei huvita see, mida sina asjast arvad. Nii et ela üksi, teeni oma ülevalpidamine ise ja kutsu sugulased neutraalsele pinnale sinuga kohtuma. Ja seal neutraalsel pinnal siis räägid sellest, mis on sulle oluline ja tähtis. Tahad nende kodus rääkida nendele asjadest, milles nad on veendunud, et neil on õigus, on rääkimine juba alguses läbikukkunud. Nii et neutraalne pind ja sinu täielik iseseisvus on aluseks, et sind võetakse kuulda või vähemalt kuulatakse ära.
Nii et ela üksi, teeni oma ülevalpidamine ise ja kutsu sugulased neutraalsele pinnale sinuga kohtuma. Ja seal neutraalsel pinnal siis räägid sellest, mis on sulle oluline ja tähtis. Tahad nende kodus rääkida nendele asjadest, milles nad on veendunud, et neil on õigus, on rääkimine juba alguses läbikukkunud. Nii et neutraalne pind ja sinu täielik iseseisvus on aluseks, et sind võetakse kuulda või vähemalt kuulatakse ära.
Oh, oleks see ometi nii lihtne! Tuhkagi ei loe ei iseseisvus ega neutraalne pind, kui teine inimene oma kaitsepositsioonist välja ei tule ja sind kuulata ei soovi.
Nii et ela üksi, teeni oma ülevalpidamine ise ja kutsu sugulased neutraalsele pinnale sinuga kohtuma. Ja seal neutraalsel pinnal siis räägid sellest, mis on sulle oluline ja tähtis. Tahad nende kodus rääkida nendele asjadest, milles nad on veendunud, et neil on õigus, on rääkimine juba alguses läbikukkunud. Nii et neutraalne pind ja sinu täielik iseseisvus on aluseks, et sind võetakse kuulda või vähemalt kuulatakse ära.
Oh, oleks see ometi nii lihtne! Tuhkagi ei loe ei iseseisvus ega neutraalne pind, kui teine inimene oma kaitsepositsioonist välja ei tule ja sind kuulata ei soovi.
Sa ju lepid ENNE kokku, et tahad rääkida. Loeb muidugi iseseisvus ja sinu kokkulepitud vestlus neutraalsel pinnal. Sa ei hakka ju möödaminnes endale olulistest asjadest rääkima ja siis mossitad, et teine ei tule kaitsepositsioonilt välja. Selleks ongi vaja ENNE kokkuleppida, et tahad, sind ärakuulatakse. See on tegelikult sinu poolt vägivald, kui sa hakkad ilma kokkuleppimata lihtsalt möödaminnes rääkima, olles veel pahane ka, et teine ei tule sinuga kaasa. Lõpeta ise vägivaldne olemine, küll sind kuulatakse.
Nii et ela üksi, teeni oma ülevalpidamine ise ja kutsu sugulased neutraalsele pinnale sinuga kohtuma. Ja seal neutraalsel pinnal siis räägid sellest, mis on sulle oluline ja tähtis. Tahad nende kodus rääkida nendele asjadest, milles nad on veendunud, et neil on õigus, on rääkimine juba alguses läbikukkunud. Nii et neutraalne pind ja sinu täielik iseseisvus on aluseks, et sind võetakse kuulda või vähemalt kuulatakse ära.
Oh, oleks see ometi nii lihtne! Tuhkagi ei loe ei iseseisvus ega neutraalne pind, kui teine inimene oma kaitsepositsioonist välja ei tule ja sind kuulata ei soovi.
Siis üritavad mõlemad üksteisega manipuleerida.
Ai kui kahju et ma ei mäleta oma teema pealkirja kus küsisin nõu rääkimise kohta. Et kuidas rääkima hakata. Siis olid nii paljud selle vastu, et tuleb kokku leppida see rääkimine. Et teine praeb siis terve see aeg, et millest jutt tuleb. Et ilmselgelt näitab selline jutu planeerimine seda et tegu pole teisele meeldiva jutuga.
Oskab keegi anda nõu kuidas suhelda võimukate, idiootsete ning ükskõiksete pereliikmetega? Neil on aastate jooksul välja kujunenud kõigutamatu arvamus, et nemad on kõike õieti ja hästi teinud…
Ükskõik, kuidas sa suhtled, ükskõik mida sa ütled – sa ilmselt tead, mida nad vastavad. Nii ongi. Kui vajad kinnituseks kogemust, siis lihtsalt räägi oma asi ära. Veel parem, kirjuta. Pane posti või anna isiklikult üle. Ja ole valmis ootuspäraseks reaktsiooniks, sest juba vanarahvas teadis, et… just, et inimesed ei muutu. Kui sul on vaja selles veenduda, siis veendu.
Tuhat korda vastus on alati sama, et mille jaos sulle pere, kui ei usalda iseenda perekonda? Milleks siis üldse vaja peret pidada, kui neid ei usalda. Kuni sellele küsimusele vastust pole, nänna ka vihastad end halliks.
Parim positsioon rääkimiseks on sinu täielik majanduslik iseseisvus. Nagu sul on kasvõi veidi vaja mingit tuge, oled olukorras, kus sul tuleb kuulata, mida nemad asjast arvavad ja mitte kedagi ei huvita see, mida sina asjast arvad. Nii et ela üksi, teeni oma ülevalpidamine ise ja kutsu sugulased neutraalsele pinnale sinuga kohtuma. Ja seal neutraalsel pinnal siis räägid sellest, mis on sulle oluline ja tähtis. Tahad nende kodus rääkida nendele asjadest, milles nad on veendunud, et neil on õigus, on rääkimine juba alguses läbikukkunud. Nii et neutraalne pind ja sinu täielik iseseisvus on aluseks, et sind võetakse kuulda või vähemalt kuulatakse ära.
Samad mõtted täiesti. Majandusliku iseseisvusega on alati kaks võimalust. Üks on see, et saad nad pimedasse kohta saata ja ei pea kunagi enam midagi põhjendama nagu lapsed, kes elavad vanemate leival ja katusel. Teevad nagu vanemad ütlevad. Teine võimalus, et ei pea kellelegi aru andma, oled iseseisev ja saad valida, kas lähed poliitika või usu pärast tülli või mitte. Kohe saad lahkuda ja ei pea enam kisa taluma.
Lisaks majanduslikule iseseisvusele peaks täiskasvanud inimene olema ka emotsionaalselt isesesisev. Miks täsikasvanu üldse peab midagi eraldi elavatele pereliikmetele selgitama ja tõestama? Oma elu elab täiskasvanu ise ja pereliikmete asi ei ole kritiseerida. Kui seda siiski teevad, ütledki rahulikult, et sinu elu, nii on. Või on asi vastupidine ja sa tahad pereliikmetele midagi ette kirjutada? Miks?
Sa ei saa oma pereliikmeid muuta. Sa ei pea ise oma elu ega ennast muutma. Mis teema see on, mida sa rääkida tahad ja mis see sulle annaks?
Kes need “nemad” on? Vanemad? Õed? Vennad? Keegi kaugem pereliige?
Kas oskad arvata, mis võib olla põhjuseks, et suhted on keeruliseks läinud? Kas näiteks tunnistad, et oled ise midagi minevikus teinud valesti ja selle olukorra põhjustanud?
Minul on ka ühe pereliikmega suhted kehvad. Põhjuseks on tema valetamine. Algas see teismeeas ja jätkub täiskasvanueas. Ma lihtsalt ei oska temaga suhelda, sest nii keeruline on, kui sulle koguaeg valetatakse. Ja seda ka asjade kohta, mida ei oleks nagu üldse vaja valetada. Mõnikord täiesti lasteaia tasemel valed on tal. Oleme püüdnud sellega korduvalt tegeleda. Rääkinud asjast. Otsinud abi arstidelt ja teistelt spetsialistidelt. Tulemusteta. Ta valetas ka neile.
Nii ta siis on. Mingit head ja lähedast suhet, mis võiks olla, meil ei ole.
Oskab keegi anda nõu kuidas suhelda võimukate, idiootsete ning ükskõiksete pereliikmetega?
Soovitan soojalt selliste pereliikmetega mitte suhelda. See pere on kõige tähtsam jne toimib, kui tegu on normaalsete inimestega. On inimesi, kes on teistele ainult koormaks ja mürgitavad õhku (kujundlikult väljendudes) ning vajavad teisi, et neid alandades ennast paremini tunda. 1. Ära ole selline. 2. Hoia sellistest nii kaugele, kui saad. 3. Ära arva, et neid on võimalik muuta.
Oskab keegi anda nõu kuidas suhelda võimukate, idiootsete ning ükskõiksete pereliikmetega? Kui on välja kujunenud korralik probleem (mis ka neid mõjutab) ja oleks vaja nendega sellest rääkida aga pole olnud julgust/tahtmist kartuses, et ei mõisteta ja et rääkimine muudaks olukorda veel hullemaks. On äkilise reaktsiooniga ja võivad väga ebameeldivalt vastata, olen nende silmis alati mingil madalamal positsioonil olnud, vahel on tunne nagu nad oleks mingi ühine rinne minu vastu. Minu jaoks on asju mis on mind kaua aega häirinud ja mis on viinud probleemi väljakujunemiseni. Neil on aastate jooksul välja kujunenud kõigutamatu arvamus, et nemad on kõike õieti ja hästi teinud kuid see ei ole nii ja minus on süvenenud tahtmine neile üht-teist otse välja öelda. Pole nendega aastate jooksul kordagi rääkinud asjadest kuna olen kartnud endast vinguri ja saamatu mulje jätta. Kahjuks on mind kõiges täiesti üksi jäetud ja tänase seisuga süüdistatakse mind kõiges justkui ma poleks kunagi midagi teinud ega pingutanud, et antud olukorda üldse ei tekiks. Laseks kellelgi teisel rääkida aga pole sellist inimest.
Suhteliselt paranoiline teemaalgatus. Miks peaks pereliikmed sinu vastu koonduma? Mingi probleem, kuid pole juba aastaid leidnud võimalust seda arutada, nüüd on järsku vaja? Kas ikka on? Samas sinu kirjeldus pereliikmete kohta on ka väga värvikas ja pole ime, et sind ära kuulata ei taheta, kui ise nii suhtud neisse.
Kui see jutt nüüd oli mõeldud kellegi teise kohta, kellega sa eriti ei suhtle ja kes ei ole pereliige ja väga tahad selle inimesega rääkida, ja enda arust oled pingutanud ja teine ikka ei taha kuulda võtta, siis mida ikka teha on. Lase minna. Inimesed teevad, mida ise tahavad ja kellegiga ammuseid probleeme arutada pole paljude jaoks esikohal olev tegevus.
Kõigepealt võiks öelda, milles see probleem seisneb. Siis saab alles öelda, kas tasub arutlema minna või mitte.
Ükskõik, kuidas sa suhtled, ükskõik mida sa ütled – sa ilmselt tead, mida nad vastavad. Nii ongi. Kui vajad kinnituseks kogemust, siis lihtsalt räägi oma asi ära. Veel parem, kirjuta. Pane posti või anna isiklikult üle. Ja ole valmis ootuspäraseks reaktsiooniks, sest juba vanarahvas teadis, et… just, et inimesed ei muutu. Kui sul on vaja selles veenduda, siis veendu.
Noo kuidas sa tead, mida keegi sulle vastaks, kui sa temaga ei räägigi? Oletad tuju põhjal, et ta võib täna mulle vist nii vastata?!
Esimene soovitus oleks – kirjuta. Siis ei saa inimesed jutule vahele segada ega oma jura ajama hakata, vakadusel suunad rahulikult ent järjekindlalt asjassepuutuva lõigu juurde tagasi. Teine variant on leida vaheisik, see võib olla keegi tutvusringkonnast aga ka täiesti võõras, terapeut, jurist, kes iganes. Ja kolmas võimalus, kui inimesed ek taha kuulata, siis ei saa neid sundida ja enda jaoks kõige tervislikum on nad lihtsalt oma elust välja lõigata.
Oleks vaja nendega sellest rääkida aga pole olnud tahtmist kartuses, et rääkimine muudaks olukorda veel hullemaks. Minus on süvenenud tahtmine neile üht-teist otse välja öelda. Pole nendega aastate jooksul kordagi rääkinud. Laseks kellelgi teisel rääkida.
Kes ikka tahab latataraga elada?
Esimene soovitus oleks – kirjuta. Siis ei saa inimesed jutule vahele segada ega oma jura ajama hakata, vakadusel suunad rahulikult ent järjekindlalt asjassepuutuva lõigu juurde tagasi. Teine variant on leida vaheisik, see võib olla keegi tutvusringkonnast aga ka täiesti võõras, terapeut, jurist, kes iganes. Ja kolmas võimalus, kui inimesed ek taha kuulata, siis ei saa neid sundida ja enda jaoks kõige tervislikum on nad lihtsalt oma elust välja lõigata.
Vaheisikud ei sobi. Mul juhtus, et läksime sõbrannaga tülli ja siis üks meie mõlema ühine tuttav ütles mulle, et see sõbranna tahab minuga asjad selgeks rääkida, võtku ma sõbranna õega ühendust. Ma ei suutnud uskuda, mida ma kuulen ja arvasin, et kuulen jumala valesti või siis on tegu mingi haige naljaga minu kulul või sõbranna on nagu mingi äpu, kes vajab õde enda eest rääkima, ise ei julge, igatahes sada erinevat versiooni mõtlesin välja, mitte ükski ei olnud seotud sellega, et võtaks ühendust ja küsiks üle. Pole selle sõbrannaga sellest alates enam sõnagi rääkinud ja ka mitte selle õega ega ühise tuttavaga.
Nii et ela üksi, teeni oma ülevalpidamine ise ja kutsu sugulased neutraalsele pinnale sinuga kohtuma. Ja seal neutraalsel pinnal siis räägid sellest, mis on sulle oluline ja tähtis. Tahad nende kodus rääkida nendele asjadest, milles nad on veendunud, et neil on õigus, on rääkimine juba alguses läbikukkunud. Nii et neutraalne pind ja sinu täielik iseseisvus on aluseks, et sind võetakse kuulda või vähemalt kuulatakse ära.
Oh, oleks see ometi nii lihtne! Tuhkagi ei loe ei iseseisvus ega neutraalne pind, kui teine inimene oma kaitsepositsioonist välja ei tule ja sind kuulata ei soovi.
Sa ju lepid ENNE kokku, et tahad rääkida. Loeb muidugi iseseisvus ja sinu kokkulepitud vestlus neutraalsel pinnal. Sa ei hakka ju möödaminnes endale olulistest asjadest rääkima ja siis mossitad, et teine ei tule kaitsepositsioonilt välja. Selleks ongi vaja ENNE kokkuleppida, et tahad, sind ärakuulatakse. See on tegelikult sinu poolt vägivald, kui sa hakkad ilma kokkuleppimata lihtsalt möödaminnes rääkima, olles veel pahane ka, et teine ei tule sinuga kaasa. Lõpeta ise vägivaldne olemine, küll sind kuulatakse.
Nii armsalt naiivne.
Tegu on vanema põlvkonnaga (vanemad näiteks), kellele sina tahad minna selgeks tegema, mida nad on kunagi valesti teinud? Ei tule sellest head nahka. Kas selle “probleemi” lahendamiseks on KINDLASTI vaja nende panust, saad ehk ise hakkama? Mingite kunagiste kasvatusvigade lahkamine võib 50:50 tõenäosusega aidata, aga kuna sa kirjeldad neid nii nagu kirjeldad, siis suurema tõenäosusega vastasseis ja eneseõigustamine suureneb, sind peetakse tühjast tülikiskujaks. Kas probleem on psühholoogiline (st sul on probleem nende kunagisest käitumisest väljakasvanuna) või midagi materiaalsemat?
Esiteks, neutraalne, avalik koht, ei ole vaja minna nende koju neid ärritama, see on “nende pind”.
Teiseks, ära võta kogu kampa korraga “ette”, sest siis tekib neil ühisrinne sinu vastu kohe, kui sina oled üksi ja nende koondarvamus on teistsugune.
Kolmandaks, kasuta fakte, mitte ära alusta “sina tegid nii, teie põhjustasite selle”, räägid neutraalsemalt, et ei saaks hakata vihastama otsekohe, vastu vaidlema või nutma “mina olen jah alati kõiges süüdi!” jms vestlusearengud, mis sulle mingit tulemust ei anna.
Neljandaks, sa tundud olevat haavatav, katsu endale nendega suhtlemisel leida mingi kindlam seljatagune- iseiseisvus on just vajalik, et nad mõistaksid, et oled ka täiskasvanud´, tugevam, iseiseisvam, ei sõltu nende hinnangutest ja ei ripu nende heakskiidu küljes, kui neil tuleb sind võtta endaga võrdsemana. JA mõnikord ei aita inimeste kivistunud arusaamasid muuta mitte miski.
Kui sina oled laps ja nemad sinu vanemad (ja kellega ikka kõige rohkem probleeme ette tuleb kui vanemate-laste vahel), siis jääb neile alati “muna tuleb kana õpetama” positsioon, kui nad ise ei ole valmis seda muutma, ole nii iseseisev täiskasavanu kui tahes.
Aga kuidas rääkida: https://et.wikipedia.org/wiki/Konflikti_reguleerimine siin on suht kuivalt, aga päris huvitav.
Oma elust näiteid. Kui on eriarvamus, ütlen selle välja-mis sa vingud, kas sulle miski meeldib ka! Kui pole kohe nö vingunud ja räägin mind häirivast möödunust-mis ma nüüd tegema pean selle teadmisega! Saa üle! See kõik jääb veel viisakaks, aga probleemi ju ei lahenda.
Kui sina oled laps ja nemad sinu vanemad (ja kellega ikka kõige rohkem probleeme ette tuleb kui vanemate-laste vahel), siis jääb neile alati “muna tuleb kana õpetama” positsioon, kui nad ise ei ole valmis seda muutma, ole nii iseseisev täiskasavanu kui tahes.
Aga kuidas rääkida: https://et.wikipedia.org/wiki/Konflikti_reguleerimine siin on suht kuivalt, aga päris huvitav.
Kunagi saab see laps samuti vanemaks, aga siis ei tule üldse meelde kuidas muna peaks kana õpetama. Laps ongi vanemate juhtida ja kui kunagi ollakse ise vanem, siis juhitakse oma lapsi. Iga laps peab sellega leppima. Ei saa istuda lapsena vanematele pähe ja hakata nõudma – mina oma olematu elukogemusega tahan seda ja toda. Mina tean kuidas on õige? Kuidas saab laps midagi teada kui tal puudub elukogemus? Ka vanemad on kunagi olnud täpselt samasugused lapsed.
See link mulle meeldib. Aga probleem on süütundes vist. TA tunneb et keegi on süüdi tema praeguses probleemis. Probleemi lahendaks ehk suhtlus mis ei viitaks probleemis olevate inimeste süütundele. Aga kuidas rääkida nii et sellel kes on süüdi, ei tekiks süütunnet, mis omakorda tekitab tagasi ajamise ja viha. Nt said lapsena vitsa. Kuidas vitsaandja end nüüd hästi tunneks sellest rääkides
Siin tuleb nüüd jälgida teise poole taktikat. See probleemist mitte rääkimine on ju selge võte saavutamaks kontrolli olukorra üle. Probleem võib olla juba lahendatud, st kontrollitud. Pole vaja rohkem arutada.
Vaikimine võib olla ka märk sellest, et ei soovita minna rohkem konflikti. Välditakse uut konflikti, taaskord näiline kontroll olukorra üle.
Enese kõigutamatu arvamus viitab sellele, et varasemalt on keegi püüdnud kedagi ümber veenda või panna asju nägema enda vaatenurgast ja pole olnud kas osav selles või ei olda valmis muutma meelt. Lükatakse kõrvale.
Konfliktist on võimalik väljuda, suhteid on võimalik taastada, kuid see nõuab teatud osavust ja tahet.
Suvel pole õige konfliktidega tegeleda. Suvi on puhkamiseks ja välitöödeks.
Kui sa oled väljapoolt pere (minia vm), siis ära oota mõistmist, veri on paksem kui vesi ja raske on murda peremudeleid, käitumist ja arusaamu.
Kui sa oled laps – siis kirjuta, jäävad ära emotsioonid ja pisarad.
Aitab ka kellegi 3. neutraalse inimese (hea kui siiski tuttav) kaasamine, tema aitab ka emotsionaalse vestluse ratsionaalsemana hoida.
Tee endale selgeks täpsed argmendid ja mängi läbi, mida arvad, et sulle juba vastu öeldakse, et end lõpuni kaitsta ja oma seisukohtadele kindlaks jääda.
Kui see on lihtsalt selline enesehaletsuslik monoloog, siis vaevalt, et suurt mõistmist tuleb.
Aitab ka kellegi 3. neutraalse inimese (hea kui siiski tuttav) kaasamine, tema aitab ka emotsionaalse vestluse ratsionaalsemana hoida.
kes vähegi konfliktide lahendamise kursusi võtnud või enfal kogemust, teab, et kolmanda osapoole kaasamine on konflikti eskaleerumise üks põhjusi. Kolmandad osapooled võtavad alati pooli.
Laidan ka selle kolmanda osapoole konfliktikiskumise maha, KUI see pole neutraalne ametiisik /jurist, terapeut või nt laenunõustaja, notar vms/, kellel on ametipädevus ja kes EI vali pooli vaid tegeleb lahendusega. Mingi sõbranna nüüd küll abiks ei ole, temale võib eraviisiliselt kurta.
Esileht › Pereelu ja suhted › psüh. nõuannet
