Teema: Psühhiaater Anne Kleinberg, häire diagnoosimine.

Pervasiivne arenguhäire. Asperger???
Oli meie esimese visiidi kokkuvõte. Hiljem uuriti põhjalikumalt ja meie ühis jutuajamistes, kus osalesid ka teised spetsialistid selgus, et mu lapsel on veel selliseid jooni, mida ma ei osanud probleemseks liigitada. Pidasin loomulikuks, näiteks seda, et laps küsib iga õhtu, \”mis me homme teeme?\”
jne.
Tehti ka teste lapse oskuste ja võimet kohta.
Kokku oli see pikk tee.

ütled, et kõik käivad kellegi teise juures – üks põhjus selleks on kindlasti see, et dr Kleinberg juhib kliinikut ja teeb teadust, mistõttu on ta ambulatoorsete vastuvõttude osakaal väiksem kui teistel psühhiaatritel. kahtlemata on tegemist väga hea spetsialistiga.

Autistlike joontega inimesed vajavad eelkõige rutiini. Tegu võib olla autismispektri kergema otsa häirega ja oma küsimusega võib see laps väljendada oma muret ning ebakindlust homse päeva suhtes. Ta vajab kinnitust, et homme on elu sama turvaline ja ettearvatav nagu tänagi.

Rahulolematu, kas sinu laps küsib igal õhtul sama küsimust ja ootab sellele detailset vastust? Järsku oled näinud mõnd last, kes päevast-päeva on samades riietes justkui tal kodus poleks teisi riideid? Aga järsku oled näinud isegi suurt last, kes viskab poes pikali ja röögib täiest kõrist ning vanem seisab lihtsalt ta kõrval ja ei lõpeta seda jama konkreetselt ära. No mis neil lastel siis ikka viga saab olla? Näevad ju täiesti tavalised välja. Vanemad lihtsalt ei oska neid kasvatada või kuidas?

Enne kui hukka mõistma või imestama hakkad, võiksid kaaluda, et järsku on tegu lapsega, kes nõustubki kandma ainult mingeid kindlaid riideid kuni need seljas ära lagunevad. Ning võib-olla see teine laps läks endast välja \”kõigest\” selle pärast, et vanem lähenes puuviljaletil kõigepealt banaanidele, aga mitte õuntele nagu tavaliselt. Autismi spekter on väga lai ja kummaliste avaldumisvormidega, see, et sulle tundub midagi uskumatuna ei tähenda, et seda olemas pole.

Mida ma veel ei osanud diagnoosiga seostada? Meil polnudki diagnoosi, kuni 7 eluaastani. 😉
Tegelikult oli neid asju palju. Algas kõik sellest, et imikuna ta võis täiesti tühja kohapealt röökima hakata, miski teda rahustada ei suutnud. Vanker oli täiesti mõtetu investeering. Kandelina oli asendamatu. Lutti, lutipudelit, ei ainult tisssipiima rinnast. Keegi ei saanud temaga hakkama. Lapsehoidajaks leitsime ime läbi inimese, kes suutis teda lusikalt sööma õpetada, kui ta oli 4k. Ise käisin koolis. Temast sai minu suurim tugiisik. Sõimes võis istuda terve päeva oma kapi ees. Mähkmest saime varakult välja. Pott pidi olema oma, pidamine oli võimas. 2a üle 12h. Hiljem selgus, et maha ju ei tohi pissida, seega õues põõsasse ei teinud.
Ootamatutel plaani muutustele reageeris sellega, et keeldus riidesse panemast. Oli hommikud, kus viisingi lapse ööriietes lasteaeda kohale, kotiga teised riided kaasas.
Lasteaias oli alati üksi, teistega ei sõbrunenud. Vahest natuke mängis ja siis läks omaette nokitsema. Mänguväljakul ei turninud. Rattaga ei sõida siini. Oskab aga ei taha. Kunagi ei läinud minust kaugemale, kui pool sammu. Silmsidet vältis, aastate pikkuse seletamise peale on hakanud vestluspartnerile korraks sima vaatama. Räägib nii vaikselt, et tuttavad ei uskunud, kui ütlesin, et oskab rääkida. Tunde võib olla ise enda seltsis, igav ei ole temal kunagi. 5a avastas endale ajakirja \”Imeline teadus\”. Olin ka sunnitud seda lugema, sest vihastas, kui vastata ei oska.
Kui lugemise selgeks sai (4a) ei läinud enam lasteaias teistega õue, vaid luges rühmas. Käelistest tegevustest osa ei võta. Muusikat, rütmikat ei salli. Kehaline liikumine, suurim karistus.
Paha tujuga tapeedi seinalt tirimine. Et see on sundtegevus ja tema ei saa ise seda lõpetada, vaid vajab tähelepanu kõrvale juhtimist. Märkasin aga ei liigitanud ületamatuks mureks. Küll kunagi välja kasvab. Siiani ei ole kasvanud.
Meeletu õiglustunne, kui keegi teeb midagi, mis tema meelest on temale \”varvastele astumine\” ründab. Võib ohtlikuks muutuda. Ka sellest oleksus on tal pea võimatu ise välja tulla. Juba kooli eelsel ajal hakkasin seda kindlaks märgiks pidama.
Väga arukas vestluskaaslane. Loomi hoiab väga, meil on koer, kellele ei tohi keegi kurja pilguga otsagi vaadata. Kohusetundlik, hoolas, pedantlik….
Ideaalne laps ju, kui mõned kasvatusvead välja arvata? Seda seinapidi jooksin, kuni lapse lasteaia lõpetamiseni.
……………………………………………..
Ülejäänud asjad on siis need, millele tuginedes olin kindel, et tegu on kergelt autistliku lapsega. Kuigi Meditsiinilist abi ei saanudki mujalt, kui erinevatest foorumitest ja kirjanduslikest allikatest.
Ikka olin mina lapsega mitte toime tulev ema ja lapsega on kõik korras. Ise diagnoosivaks emmeks on mind ka nimetatud, ühe väidetavalt hea laste psühhaatri poolt. Kui küsisin, kas selline käitumine ei või kuidagi autismiga seotud olla.
Lasteaiast anti vihjeid kuhu pöörduda ja mida teha, sest tavalisse rajoonikooli see laps ei sobivat.
Tänud meie õpetajatele, kes suutsid neli pool aastat minu lapsele tuge ja mõistvat suhtumist pakkuda, täiesti tavalises rajooni lasteaias. Lisaks suutsid teisi lapsi tema vihahoogude eest kaitsta. TÄNUD!
Täna on poiss juba 8a, koolis on kolm ainet, kuhu tundi tema ei lähe ja edasikaebamisele see otsus ei kuulu. Isegi, kui läheb siis kaasa teeb harva.