Mul oli kirjas, et nartsissisist. Kahtlustan ilmaasjata meest jne
Haiglasse sattusin, kui mees jõulueel tuli välja pärast 25.a abielu, et vajab abielust puhkust ja kedagi teist ei ole, aga pere ka enam ei sobi.
Olin olnud põhiline perehoidja 2 lapsele ja majapidamisele, mehele.
Mees nn meremees ja elas oma elu. Käis kus tahtis, tegeles oma hobidega. Olime harjunud.
Ravijärgselt selgus, et tal paariaastane laps välismaal ja tema nn uus naine otsustas meie koju kolida. A meie lastega ees.
Mees on väga intelligentne, kena, jätab väga hea mulje kõigile, eriti naistele, kes teda ei tunne. Mina võtsin seda elu paratamatusena. Kui selgus naistele, et ka jõukas, siis ka naiste maiuspala. Tutvusime, kui oli vaene nohkarist tudengirott.
Tänaselpäeval tänan psühhiaatrit, et mind august välja aitas ja mõtlen, et ega tema mu mehega teste ei teinud, teda analüüsinud, info minu kohta jälle sai ta temalt.
Peris õnnelik nüüd, kui see kõik seljataga. Elame lastega tagasihoidlikku ja rahulikku elu ja saame hästi nüüd hakkama ka ilma mehe toeta (tal nii suured laenud, ei saa kuidagi exlaste kasvatamisse panustada)
Selle diagnoosi panin lukku, see seal on ps. Poolt väljamõeldud isik. Kes mind tunneb, teab, et milline lahtine inimene olen nii lastele, sõpradele, tutvus kui töökaaslastele.
Nüüd tõesti egoistlik ka iseendale. Lapsed tublid, kallid ja hakkavad ise, ise enda jõul endale ka majanduslikult jalgu alla saama.
Elu on täitsa ilus!