Teema: Psühhiastri epikriis

Enesekeskne mõttekäik on depressiivsele inimesel väga väga omane. Psühhiaater kirjeldab ju sinu hetkeseisundit, milline inimene või isiksus sa tegelikult oled ta ju ei tea, sest pole sind ju niiöelda mittedepressiivsena näinudki.

#3927244:

Mingit mõtet ei ole nämmutada mingeid aastatetaguseid epikriise, eriti veel mingit üksikut lauset või sõna. Selline põdemine näitab, et ikka vist ei ole kõik korras ka praegu.

Öelda, et kõik ei ole korras ainult tänu sellele, et ta küsib selle kohta, on veidi lamp(ja õel!).  Nagu ma aru saan, siis ta ema on selline ja on täiesti loogiline, et ta muretseb, et äkki tal on sama probleem. Ikka öeldakse, et käbi ei kuku kännust kaugele.

#3927255:

Äkki selle mõtte ketramine iseenest on juba natuke enesekeskne? 🙂

Kuidas? Kui inimene analüüsib oma käitumist, et aru saada kas ta käitub inimestega enesekeskselt, teeb ta ainuüksi juba selle mõtte pärast enesekeskseks?

Ma arvan, et ei tasu südamesse võtta neid. Ma ei ole isegi käinud vaatamas enda omi, sest ma ei taha teada, kuidas psühhiaater mind näeb. Ja tean ette, et reageeriksin täpselt nii nagu sina. Kõige olulisem on see, et ravi toimib.

Nagu Perekoolist varemgi lugeda saanud – psühhiaatri epikriisi ei ole eriti tervislik lugeda. 😀

Mina enda oma olen jätnud just siit loetu põhjal lugemata.

Psühhiaater näeb patsienti üldiselt suhteliselt lühikest aega. Eks nad üritavad selle aja jooksul midagi arvata. See ei tähenda, et see kõik tõsi oleks. See on ühe inimese nägemus asjast.

Enesekeskuse sõna võib ju ka tuleneda suitsiidimõtetest. Kui nt öelda, et mind ei huvita, mis mahajääjatest saab või mida nemad tunnevad, siis saabki juba enesekesksuse sõna kirja panna.

#3927465:

Võibolla peaks uuesti teraapiasse minema.

Ilmselt küll.

Kirjas oli ju, et mõttekäik oli enesekeskne. St sinu mõtted selle hetkel seal kabinetis. Ei olnud ju kirjas, et oledki alati enesekeskne. Lihtsalt sellel hetkel seal vastuvõtul olid su mõtted enesekesksed. Ära neid mõtteid rohkem mõtle ja korras.

Ma arvan, et ühel eelpoolkirjutajal oli väga väga õigus, kui ta ütles, et depressioon ongi väga enesekeskne haigus.

Ma ise hakkasin enda hinnagul üsnagi raske depressiooni tõttu antidepressante võtma suvel. Ei psühhiaatri juures ei käinud, sest järjekorrad olid liiga pikad ja sobivat polnud – ravimid kirjutas välja perearst. Üks asi, mis väga väsitas, oligi see, et ma kogu aeg mõtlesin enda asjade (peamiselt suitsiidi) peale ja kui paha mul oli.  Ma usun, et ümbritsevad ei saanud arugi, kui halvas kohas ma endaga olin ja kindlasti poleks nad mind enesekesksuses süüdistanud. Nüüd, pool aastat hiljem, on seda enda probleemidele mõtlemist palju vähem ja palju kergem on olla.

#3927837:

See on ju tegu, kus mõeldakse vaid endale ega muretseta mahajääjate tunnete pärast.

Või siis mõeldakse hoopis vastupidi, et ilma minuta oleks mahajääjatel ikka parem olla.

#3928276:

Ei usu, et oleks mitte ühtki sellist juhust olemas!

Grammatiliselt väga huvitav lause, peab kohe korduvalt lugema

Mul oli kirjas, et nartsissisist. Kahtlustan ilmaasjata meest jne

Haiglasse sattusin, kui mees jõulueel tuli välja pärast 25.a abielu, et vajab abielust puhkust ja kedagi teist ei ole, aga pere ka enam ei sobi.

Olin olnud põhiline perehoidja 2 lapsele ja majapidamisele, mehele.

Mees nn meremees ja elas oma elu. Käis kus tahtis, tegeles oma hobidega. Olime harjunud.

Ravijärgselt selgus, et tal paariaastane laps välismaal ja tema nn uus naine otsustas meie koju kolida. A meie lastega ees.

Mees on väga intelligentne, kena, jätab väga hea mulje kõigile, eriti naistele, kes teda ei tunne. Mina võtsin seda elu paratamatusena. Kui selgus naistele, et ka jõukas, siis ka naiste maiuspala. Tutvusime, kui oli vaene nohkarist tudengirott.

Tänaselpäeval tänan psühhiaatrit, et mind august välja aitas ja mõtlen, et ega tema mu mehega teste ei teinud, teda analüüsinud, info minu kohta jälle sai ta temalt.

Peris õnnelik nüüd, kui see kõik seljataga. Elame lastega tagasihoidlikku ja rahulikku elu ja saame hästi nüüd hakkama ka ilma mehe toeta (tal nii suured laenud, ei saa kuidagi exlaste kasvatamisse panustada)

Selle diagnoosi panin lukku, see seal on ps. Poolt väljamõeldud isik. Kes mind tunneb, teab, et milline lahtine inimene olen nii lastele, sõpradele, tutvus kui töökaaslastele.

Nüüd tõesti egoistlik ka iseendale. Lapsed tublid, kallid ja hakkavad ise, ise enda jõul endale ka majanduslikult jalgu alla saama.

Elu on täitsa ilus!

Kust neid psühhiaatrite epikriise üldse näha saab? Ma olen ka korduvalt psühhiaatrite juures käinud, sh ka statsionaaris viibinud, ometi ei leia ma kusagilt kandeid enda kohta. Digiloos ju peaks olema, v seal nii ammuseid ei ole, mul on vist viimane ca aastast 2005 või 2006.

#3932154:

#3932102:

Digiloos ju peaks olema, v seal nii ammuseid ei ole, mul on vist viimane ca aastast 2005 või 2006.

Need on jah liiga vanad asjad digiloo jaoks, sel ajal see alles loodi ja alguses ei olnud tervishoiuasutuste jaoks liitumine kohustuslik.

Kahju. Oleks huvitav lugeda. Aga, kas sellisel juhul oleks siiski kusagilt mujalt võimalik oma psühhiaatrilise haigusloo kannetele ligi pääseda?

#3932289:

#3932270:

#3932154:

#3932102:

Digiloos ju peaks olema, v seal nii ammuseid ei ole, mul on vist viimane ca aastast 2005 või 2006.

Need on jah liiga vanad asjad digiloo jaoks, sel ajal see alles loodi ja alguses ei olnud tervishoiuasutuste jaoks liitumine kohustuslik.

Kahju. Oleks huvitav lugeda. Aga, kas sellisel juhul oleks siiski kusagilt mujalt võimalik oma psühhiaatrilise haigusloo kannetele ligi pääseda?

Paberkaart raviasutuse arhiivis on ilmselt ainus võimalus.

Aga neid on patsiendil õigus näha küsida?