Esileht Pereelu ja suhted Psühholoog ja tema usaldusväärsus?

Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 31 )

Teema: Psühholoog ja tema usaldusväärsus?

Postitas:
Kägu

Kas usaldaksite psühholoogile rääkida midagi mis teid väga häirib ja mille avaldamine võib teid ennast tulevikus kompromiteerida, teie mainet kahjustada, teie suhteid rikkuda, teilt miskitmoodi jalgealust õõnestada ?

+3
-5
Please wait...
Kommentaarist on juba teavitatud
Postitas:
Kägu

Ei.

 

+12
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

Läheksin pigem metsa või mere äärde ja räägiksin loodusega, hingaksin värsket õhku ja laeksin akusid, kui vaevleks kahtlustuste käes.

+5
-6
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ei. Helistaks mingil nõuande- või eluliinil ja räägiks.

+1
-4
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kui oleks selline asi, et olen laisk, rääkisin kedagi taga, joon, magan töökaaslasega vms, siis sellest savi, aga kui olen midagi kriminaalset teinud, siis seda ei räägiks.

+7
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kui on “päris”, diplomiga psühholoog, siis neil on ikka ametieetika reeglid, asju ei räägita küla peale, v.a. kuriteost politseile teatamise kohustus. Aga esiteks on tänapäeval karjakaupa mingeid nõustajaid, kogemusnõustajaid, “kristalliterapeute”, rändajaid jms, kellel pole mingit tõsiseltvõetavat koolitust, litsentsi ega ametikoodeksit. Ja noh, eks inimesi ole ka psühholoogide seas igasuguseid, nii nagu on arstegi, kes sünnipäevalauas räägivad markantsemaid lookesi hoolimata terviseandmete delikaatsusest jne.

Mina… ei räägiks. Nagu ühes anekdoodis oli, et selliseks asjaks on surivoodid head (kui tahad rääkida). Aga kui nt sina olid ohver (lapsepilastamine näiteks) ja see väljarääkimine oleks teraapilise mõjuga, siis ikka professionaaliga räägiks.

+20
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kas usaldaksite psühholoogile rääkida midagi mis teid väga häirib ja mille avaldamine võib teid ennast tulevikus kompromiteerida, teie mainet kahjustada, teie suhteid rikkuda, teilt miskitmoodi jalgealust õõnestada ?

Ma olen korra usaldanud. Oli pikem teraapiasessioon, kakskümmend korda käisin tema juures ja ma olin enne seda ikka väga vaimselt põhjas.

Rääkisin talle ka nendest seikadest, kus ma ise olen teise inimese vastu (pehmelt öeldes) ülekohtune olnud. Kehva on pigem see, et ta ei reageerinud neile juhtumitele kuigi palju. Ei öelnud, et see on tõsine probleem ja sellega tuleb meil veel tegeleda, ei küsinud, kuidas ma kavatsen selle ülekohtu hüvitada. Rääkisin ära ja noogutas ja kuulas ja siis läksime muude teemadega edasi. Nagu.. mäh. Aga muidu oli hea psühholoog. Oi ma olin ikka täitsa katki enne.
No nüüd ma sain abi ja olen niipalju tugevam ka, et enam selliseid asju ei tee, mille pärast häbi tunda. Aga ikkagi. Ma oleks väikest piitsutamist oodanud või miskit.

+3
-4
Please wait...

Postitas:
Kägu

Aa, üks asi oli mul veel – olen kunagi elus narkootikume ka proovinud, see polnud mu enda jaoks küll suur probleem, sest kasutama ma neid ei jäänud, aga ma ikka rääkisin talle sellest, et noh, kas need hallutsinogeenid keerasid mu psüühika ühe proovimisega tuksi või on asi milleski muus. Jõudsime koos järeldusele, et probleemid olid enne proovimist ja olid pärast ja sellel ühekordsel tripil polnud erilist seost, aga, hoiatas ta, ära rohkem proovi. Ma ei tea, kui see välja tuleks, kas see kahjustaks mu mainet?

+3
-5
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kas usaldaksite psühholoogile rääkida midagi mis teid väga häirib ja mille avaldamine võib teid ennast tulevikus kompromiteerida, teie mainet kahjustada, teie suhteid rikkuda, teilt miskitmoodi jalgealust õõnestada ?

Ma olen korra usaldanud. Oli pikem teraapiasessioon, kakskümmend korda käisin tema juures ja ma olin enne seda ikka väga vaimselt põhjas.

Rääkisin talle ka nendest seikadest, kus ma ise olen teise inimese vastu (pehmelt öeldes) ülekohtune olnud. Kehva on pigem see, et ta ei reageerinud neile juhtumitele kuigi palju. Ei öelnud, et see on tõsine probleem ja sellega tuleb meil veel tegeleda, ei küsinud, kuidas ma kavatsen selle ülekohtu hüvitada. Rääkisin ära ja noogutas ja kuulas ja siis läksime muude teemadega edasi. Nagu.. mäh. Aga muidu oli hea psühholoog. Oi ma olin ikka täitsa katki enne.

No nüüd ma sain abi ja olen niipalju tugevam ka, et enam selliseid asju ei tee, mille pärast häbi tunda. Aga ikkagi. Ma oleks väikest piitsutamist oodanud või miskit.

Psühholoogi asi pole ju sind piitsutada ja õpetada. Tema roll on panna sind ise mõtlema ja ise enda sees lahendusi leidma. Enda häält ta lasi sul kuulata segamatult selleks, et sa kuuleks, kuidas see teistele kõlab ja seekaudu sa hakkasidki mõtlema, et see oli jama ja pole rohkem teinud.

+15
0
Please wait...
Kommentaarist on juba teavitatud
Postitas:
Kägu

Ma ei tea, kui see välja tuleks, kas see kahjustaks mu mainet?

Väga paljud inimesed on vähemalt korra elus narkootikume proovinud, end purju joonud, samast soost isikuga seksinud. Nooruses proovitakse erinevaid asju. Kui sinust selle proovimise tõttu ei ole saanud narkomaani, alkohoolikut, homoseksuaalset, siis kuidas see sinu mainet kahjustada saaks? Võimalik, et vaid sel juhul kui sa püüaksid saada näiteks USA presidendiks, siis jah kaevatakse igasugu mineviku asjad lagedale.

Mainet kahjustavad on siiski mingid tõsisemad kuriteod, vargused, vägistamised, ahistamised, vägivald, tapmine. Kui sa mingi 30 aastat tagasi tegid ühe kanepisuitsu või maitsesid LSD-d, siis selle pärast pole küll vaja muretseda.

+11
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kui on väike asula või ma tuntud inimene, siis mitte. Otsiks anonüümse koha – abi tuleb ikka saada ja ega ta sind aidata ei saa kui vassid. Aga jah – hea psühholoogi leidmine pole lihtne. Igaühele pole mõtet kogu elu ära rääkida et siis aru saada, et ta ei tajugi.

+4
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kas usaldaksite psühholoogile rääkida midagi mis teid väga häirib ja mille avaldamine võib teid ennast tulevikus kompromiteerida, teie mainet kahjustada, teie suhteid rikkuda, teilt miskitmoodi jalgealust õõnestada ?

Armukese pidamise teema? Ma arvan, et psühholoog selliseid lugusid päevast päeva kuulebki, tema jaoks pole see enam mingi põnev “pommuudis”.

Sellised: “vahel mõtlen, et mu mees on jobu” või “unistan seksist töökaaslasega” – on nii tavalised, et psühholoogil kõrv ka ei liiguks. Sinu jaoks vb jah hirmus saladus, aga võõrale inimesele ebahuvitav info.

Kui on midagi tõeliselt mahlast – petad kuulsat meest, oled kuulsusele armuke, valetad oma mehele ja lapsele lapse päris isa kohta, varastasid petujutuga mõne vanainimese maja, paned tööl raamatupidamises salaja endale kõrvale… Siis neid tõeliselt ohtlikke lugusid muidugi ei tohiks kellelelgi rääkida. Aga ma arvan, et sa enda vaatevinklist paisutad üle, et mis sinu jaoks suur häbi, on võõrastele pigem igav jutt – tavalise pereelu skandaalike, milliseid on igal teisel.

+9
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Armukese pidamise teema? Ma arvan, et psühholoog selliseid lugusid päevast päeva kuulebki, tema jaoks pole see enam mingi põnev “pommuudis”. Sellised: “vahel mõtlen, et mu mees on jobu” või “unistan seksist töökaaslasega” – on nii tavalised, et psühholoogil kõrv ka ei liiguks. Sinu jaoks vb jah hirmus saladus, aga võõrale inimesele ebahuvitav info.

Kui tegu on armukese pidamise teemaga ja seda kirjeldatakse millegi enneolematu, on tegu Amber Heardi koopiaga, kes praegugi kohtus irvitab.

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Psühholoogi asi pole ju sind piitsutada ja õpetada. Tema roll on panna sind ise mõtlema ja ise enda sees lahendusi leidma. Enda häält ta lasi sul kuulata segamatult selleks, et sa kuuleks, kuidas see teistele kõlab ja seekaudu sa hakkasidki mõtlema, et see oli jama ja pole rohkem teinud.

Sulle meeldib moraali lugeda? Praegu ma seda ei palunud. Seda, et asi on jama, teadsin ma ennegi. Ma tahtsin teise inimese hinnangut olukorrale.

Uuesti pole ma seda teinud mitte moraalsetel vaid praktilistel põhjustel – mul pole enam vaja.

 

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Minu peres on psühholoog. Elusees ta ei räägi, kes tal vastuvõtul käivad ega mis murega. Mul näiteks pole aimugi mis laadi küsimustega ta üldse tegeleb. Pole ühestki ta kliendi probleemist midagi kuulnud, veel vähem nimesid.

+4
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Psühholoogi asi pole ju sind piitsutada ja õpetada. Tema roll on panna sind ise mõtlema ja ise enda sees lahendusi leidma. Enda häält ta lasi sul kuulata segamatult selleks, et sa kuuleks, kuidas see teistele kõlab ja seekaudu sa hakkasidki mõtlema, et see oli jama ja pole rohkem teinud.

Sulle meeldib moraali lugeda? Praegu ma seda ei palunud. Seda, et asi on jama, teadsin ma ennegi. Ma tahtsin teise inimese hinnangut olukorrale.

Uuesti pole ma seda teinud mitte moraalsetel vaid praktilistel põhjustel – mul pole enam vaja.

Sina ju väitsid, et ei saanud psühholoogilt kasu ega epistlit. Püüdsin sulle näidata, et said kasu.

+4
-2
Please wait...
Kommentaarist on juba teavitatud
Postitas:
Kägu

Tean ühte väga halba psühholoogi. Käis meie töökohas aeg-ajalt tegutsemas.

Ta oli nii kaval, et pealtnäha ei rikkunud ta mitte ühtegi seadust, ent ometi rikkus ta neid kogu aeg nagu jaksas.

Teatavasti on olemas selline asi nagu konfidentsiaalsus. Ehk et, kliendi poolt kuuldut ei tohi edasi laterdada. Mida aga tegi too psühholoog?! Liikus ringi töökollektiivis, eemalt läks mööda keegi meie kolleeg, kes oli tema juures käinud. Psühholoog siis kiikas tema poole, manas ette paljutähendava näoilme ning ohkas sügavalt. Selle peale loomulikult keegi küsima, et “Mis lahti, mis sa ohkad?” Psühholoog siis kostis, kurvalt pead vangutades: “Kui  te vaid teaksite…!” Seejärel ajas end sirgu, nagu midagi jubedat maha raputades, ja teatas pealtnäha kahetsevalt: “Aga kahjuks ei saa ma teile midagi rääkida – mõistate isegi, konfidentsiaalsus!”

Arvata võib, kuidas terve töökollektiiv seepeale toda kolleegi piidlema ja temast tagaselja rääkima hakkas. Kõige hullem ongi niisugune hämarate ümmarguste vihjete poetamine stiilis, et oi, ma tean ikka jube palju, aga kahjuks ma ei tohi midagi välja rääkida – see paneb paraku inimestel fantaasia lippama ja igaüks teeb seda enda rikutuse tasandilt.

Hämarad vihjed on parim viis inimese maine kahjustamiseks. Ja kõik oli esitatud niivõrd peenelt, et mitte ühtegi rikkumist polnud pealtnäha justkui toimunud.

Pärastpoole selgus, et tegelikult polnudki see inimene psühholoogile suurt midagi põrutavat rääkinud. Oli näiteks kurtnud, et on mures oma teismelise poja pärast, kes sai kahe.

Tegelikult oli too psühholoog kiusaja. Ta valdas hästi võtteid, kuidas kellegi elu vaimses plaanis kehvaks teha, ehk siis – kasutas õpitut mitte inimeste aitamiseks, vaid vastupidiseks. Kui meie kollektiivis sellest aru oli saadud, siis pidi ta töölt lahkuma. Nüüd on see inimene kuuldavasti koolis, laste juures.

+12
-3
Please wait...
Kommentaarist on juba teavitatud
Postitas:
Kägu

Kas usaldaksite psühholoogile rääkida midagi mis teid väga häirib ja mille avaldamine võib teid ennast tulevikus kompromiteerida, teie mainet kahjustada, teie suhteid rikkuda, teilt miskitmoodi jalgealust õõnestada ?

Ja kui see kuidagi välja tuleb, siis sa ju tead, kes seda lekitanud on. Vastasel juhul oled ka teistele neid asju vihjanud või rääkinud. Mina usaldaks, sest kui mingi asi suhte ära rikub ja sind peale seda ei mõisteta, siis olulisim on ju iseendaga rahus elada. Mina küll ei tahaks pidevalt käsi rusikas ringi kõndida ja mõelda “on loll” või “oi kui loll ma olin”.

0
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kas usaldaksite psühholoogile rääkida midagi mis teid väga häirib ja mille avaldamine võib teid ennast tulevikus kompromiteerida, teie mainet kahjustada, teie suhteid rikkuda, teilt miskitmoodi jalgealust õõnestada ?

Ja kui see kuidagi välja tuleb, siis sa ju tead, kes seda lekitanud on. Vastasel juhul oled ka teistele neid asju vihjanud või rääkinud. Mina usaldaks, sest kui mingi asi suhte ära rikub ja sind peale seda ei mõisteta, siis olulisim on ju iseendaga rahus elada. Mina küll ei tahaks pidevalt käsi rusikas ringi kõndida ja mõelda “on loll” või “oi kui loll ma olin”.

Ja mis see teadmine mulle annab, kahju on ju juba juhtunud? Lisaks ei ole olukorrad must-valged – enda teada pole ma kellelegi teisele midagi rääkinud, kuid psühholoog ajab kõik tagasi ja väidab, et “küllap rääkisid kellelegi ise”.

Rääkimisel oleks mõte sees sel juhul, kui psühholoog oskab anda sulle mingit adekvaatset tagasisidet, oskab kas või pilguga või kehakeelegagi panna sind tundma nii, et see rääkimine talle on sulle andnud midagi. Paraku siin teemas päris mitmed kurdavad, et sellist tunnet neil tekkinud ei ole. Siin väidetakse ka, et psühholoogi mõte ongi olla ainult sinu hääle sulle endale tagasipeegeldumise seinaks. Aga sel juhul võid tõesti rääkida oma mure ka kodus kassile – tema osas võib küll olla vast täitsa kindel vaikimiskohustuse täitmises! 🙂

+1
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

PSühholoogi mõte ongi kuulata, aga mitte öelda mida tegema pead.

0
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

PSühholoogi mõte ongi kuulata, aga mitte öelda mida tegema pead.

Aga seda ei olegi ju keegi väitnud? Oma empaatiat, kaasaelamist, tagasisidet, et on vähemalt äragi viitsitud kuulata – saab anda ka ainult pilgu, kehakeelega. Ent kui sedagi ei tule, siis on ju parem rääkida muresid kodus seinale või kassile. Ei pea järjekorras ootama ja tuleb odavam kah.

+1
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Sina ju väitsid, et ei saanud psühholoogilt kasu ega epistlit. Püüdsin sulle näidata, et said kasu.

Ma ei ole väitnud, et ma ei saanud psühholoogilt kasu, loe uuesti. Ma ütlesin, et ma ei saanud päris seda, mida ma ootasin – aga see ei võrdu mitte kasu saamisega. Ole nii kena ja ära pane teistele inimestele suhu sõnu, mida nad pole öelnud, ega mõtteid, mida nad pole mõelnud.

+2
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ei usalda ühtki inimest jäägitult. Igaks juhuks.

+1
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Koolipsühholoog on muidugi natuke teine asi, aga kunagi kannatasin meeletu koolikiusamise all, alguses niisama riiete pärast mõnitamine, aga see kasvas nagu lumepall füüsiliseks kiusamiseks, nii, et peale kooli koju kõndides väga tihti tõugati pikali ja terve klass oli kallal, loobiti kividega, liiva silma, mõnitati, kui uue jope sain, siis see lõhuti garderoobis ära. Mina olin see, kes psühholoogi juurde saadeti ja naiivselt avasin ennast psühholoogile 100% ja rääkisin, et ma ei taha enam elada, koolis käimine on täielik põrgu ja ma ei kannata enam seda kiusamist kauem välja. Psühholoog veenis mind, et ma olen ise süüdi ja peaksin proovima teistega ikka paremini läbi saada, sest kui üks inimene kiusab, siis ta usub, et tegemist on kiusamisega  aga kui ma tulen ja väidan, et terve klass kiusab, siis see ei ole loogiline ja tähendab, et kiusaja olen ma ise ja ei saa sellest lihtsalt aru. Rääkisin palju väga isiklikku, mis mind vaevas, tol hetkel olin väga tundlikus eas, rääkisin, et häbenen ühte füüsilist defekti, mis välja ei paista, aga siiski häbenen. Nädal hiljem oli muule kiusamisele lisandunud mõnitamine kõigil neil teemadel, mille naiivselt usaldades hingelt ära olin rääkinud- koolipsühholoog ei rääkinud minu juttu edasi mitte ainult õpetajatele, vaid ka teistele õpilastele. Kuidas mitte ükski õpetaja ega direktor aru ei saanud, et tegemist on jämeda konfidentsiaalsuse rikkumisega, on minu jaoks müstika. Peale seda ei ole mitte mingit usaldust mitte ühegi psühholoogi vastu, kuigi saan aru, et selline ebaeetilisus on ilmselt erand, kui reegel, lihtsalt olengi kõik endale hoidnud.

+9
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kas usaldaksite psühholoogile rääkida midagi mis teid väga häirib ja mille avaldamine võib teid ennast tulevikus kompromiteerida, teie mainet kahjustada, teie suhteid rikkuda, teilt miskitmoodi jalgealust õõnestada ?

Ma olen korra usaldanud. Oli pikem teraapiasessioon, kakskümmend korda käisin tema juures ja ma olin enne seda ikka väga vaimselt põhjas.

Rääkisin talle ka nendest seikadest, kus ma ise olen teise inimese vastu (pehmelt öeldes) ülekohtune olnud. Kehva on pigem see, et ta ei reageerinud neile juhtumitele kuigi palju. Ei öelnud, et see on tõsine probleem ja sellega tuleb meil veel tegeleda, ei küsinud, kuidas ma kavatsen selle ülekohtu hüvitada. Rääkisin ära ja noogutas ja kuulas ja siis läksime muude teemadega edasi. Nagu.. mäh. Aga muidu oli hea psühholoog. Oi ma olin ikka täitsa katki enne.

No nüüd ma sain abi ja olen niipalju tugevam ka, et enam selliseid asju ei tee, mille pärast häbi tunda. Aga ikkagi. Ma oleks väikest piitsutamist oodanud või miskit.

Psühholoogi asi pole ju sind piitsutada ja õpetada. Tema roll on panna sind ise mõtlema ja ise enda sees lahendusi leidma. Enda häält ta lasi sul kuulata segamatult selleks, et sa kuuleks, kuidas see teistele kõlab ja seekaudu sa hakkasidki mõtlema, et see oli jama ja pole rohkem teinud.

.. ja selleks, et millegi teisele arusaadavalt sõnastamine aitab oma mõtetes selgust luua.

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kas usaldaksite psühholoogile rääkida midagi mis teid väga häirib ja mille avaldamine võib teid ennast tulevikus kompromiteerida, teie mainet kahjustada, teie suhteid rikkuda, teilt miskitmoodi jalgealust õõnestada ?

Miks selleks psühholoogi peab kasutama? Räägi heale sõbrannale.

+1
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Koolipsühholoog on muidugi natuke teine asi, aga kunagi kannatasin meeletu koolikiusamise all, alguses niisama riiete pärast mõnitamine, aga see kasvas nagu lumepall füüsiliseks kiusamiseks, nii, et peale kooli koju kõndides väga tihti tõugati pikali ja terve klass oli kallal, loobiti kividega, liiva silma, mõnitati, kui uue jope sain, siis see lõhuti garderoobis ära. Mina olin see, kes psühholoogi juurde saadeti ja naiivselt avasin ennast psühholoogile 100% ja rääkisin, et ma ei taha enam elada, koolis käimine on täielik põrgu ja ma ei kannata enam seda kiusamist kauem välja. Psühholoog veenis mind, et ma olen ise süüdi ja peaksin proovima teistega ikka paremini läbi saada,

Kahjuks on ka minul oma lapsega sama kogemus. Koolipsühholoog ei teinud asja sugugi paremaks, vaid üksnes võimendas kiusamist veelgi. Kusjuures tõelise kiusamise muster ongi ebaloogiline ehk selline, et algatajateks on 1-2 pahatahtlikku tegelast, kes suudavad koguda enda ümber hulga kaasajooksikuid. MIs jätab mulje, et kõik see suur kaasajooksikute hulk ehk “teised” on normaalsed ja head, ainult see üks on “veidrik”.

Tegemist on hariliku massipsühhoosiga: ka keskajal tormas ikka suur rahvahulk mõne suvalise naise kui “nõia” kallale ja loopis ta kividega surnuks. Tegelikult ei andnud rahvahulk endale aru, mis nad teevad.

Kahjuks ei oska ka tavaline koolipsühholoog selliseid seoseid näha. Vaid läheb lihtsamat teed, eeldades et massil on alati õigus.

Olen mõelnud, et võib-olla oleks mu laps saanud koolis isegi paremini suhetega hakkama, kui seal ei oleks koolipsühholoogi üldse olnud. Siis ei oleks ta tajunud koolikeskkonnas ennast niivõrd mahajäetuna ja üksi – kui isegi juba koolipsühholoog kiusajatega mestis üheainsa lapse vastu ühisrinde moodustab ja targutavalt räägib, kuidas too ikka peab “teistega paremini läbi saama”, röövib see lapselt viimsegi jõuraasu ning lisab kiusajatele tublisti indu juurde, tekitades neis karistamatuse tunde. Et vau, isegi nii autoriteetne spetsialisti nagu koolipsühholoog toetab meid, jee!

Kui koolikiusatav tunnetab, et spetsialist, kellelt ta ootas väikestki tuge ja abi, on hoopiski moodustanud ühisrinde tema vastu ja soovitab targutades hoopis temal ennast kuidagi muuta ja “saada teistega paremini läbi”, siis viib see suitsiidimõteteni. Sellisel viisil kaotatud noori  elusid on meil palju ja nende hulk kasvab.

+4
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Koolipsühholoog on muidugi natuke teine asi, aga kunagi kannatasin meeletu koolikiusamise all, alguses niisama riiete pärast mõnitamine, aga see kasvas nagu lumepall füüsiliseks kiusamiseks, nii, et peale kooli koju kõndides väga tihti tõugati pikali ja terve klass oli kallal, loobiti kividega, liiva silma, mõnitati, kui uue jope sain, siis see lõhuti garderoobis ära. Mina olin see, kes psühholoogi juurde saadeti ja naiivselt avasin ennast psühholoogile 100% ja rääkisin, et ma ei taha enam elada, koolis käimine on täielik põrgu ja ma ei kannata enam seda kiusamist kauem välja. Psühholoog veenis mind, et ma olen ise süüdi ja peaksin proovima teistega ikka paremini läbi saada, sest kui üks inimene kiusab, siis ta usub, et tegemist on kiusamisega aga kui ma tulen ja väidan, et terve klass kiusab, siis see ei ole loogiline ja tähendab, et kiusaja olen ma ise ja ei saa sellest lihtsalt aru. Rääkisin palju väga isiklikku, mis mind vaevas, tol hetkel olin väga tundlikus eas, rääkisin, et häbenen ühte füüsilist defekti, mis välja ei paista, aga siiski häbenen. Nädal hiljem oli muule kiusamisele lisandunud mõnitamine kõigil neil teemadel, mille naiivselt usaldades hingelt ära olin rääkinud- koolipsühholoog ei rääkinud minu juttu edasi mitte ainult õpetajatele, vaid ka teistele õpilastele. Kuidas mitte ükski õpetaja ega direktor aru ei saanud, et tegemist on jämeda konfidentsiaalsuse rikkumisega, on minu jaoks müstika. Peale seda ei ole mitte mingit usaldust mitte ühegi psühholoogi vastu, kuigi saan aru, et selline ebaeetilisus on ilmselt erand, kui reegel, lihtsalt olengi kõik endale hoidnud.

Väga kurb lugu. Isegi professionaalilt võib saada täiesti ebaprofessionaalset kohtlemist. Mõni ime siis, et inimesed abi otsida ei julge.

+3
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Koolipsühholoog on muidugi natuke teine asi, aga kunagi kannatasin meeletu koolikiusamise all, alguses niisama riiete pärast mõnitamine, aga see kasvas nagu lumepall füüsiliseks kiusamiseks, nii, et peale kooli koju kõndides väga tihti tõugati pikali ja terve klass oli kallal, loobiti kividega, liiva silma, mõnitati, kui uue jope sain, siis see lõhuti garderoobis ära. Mina olin see, kes psühholoogi juurde saadeti ja naiivselt avasin ennast psühholoogile 100% ja rääkisin, et ma ei taha enam elada, koolis käimine on täielik põrgu ja ma ei kannata enam seda kiusamist kauem välja. Psühholoog veenis mind, et ma olen ise süüdi ja peaksin proovima teistega ikka paremini läbi saada, sest kui üks inimene kiusab, siis ta usub, et tegemist on kiusamisega aga kui ma tulen ja väidan, et terve klass kiusab, siis see ei ole loogiline ja tähendab, et kiusaja olen ma ise ja ei saa sellest lihtsalt aru. Rääkisin palju väga isiklikku, mis mind vaevas, tol hetkel olin väga tundlikus eas, rääkisin, et häbenen ühte füüsilist defekti, mis välja ei paista, aga siiski häbenen. Nädal hiljem oli muule kiusamisele lisandunud mõnitamine kõigil neil teemadel, mille naiivselt usaldades hingelt ära olin rääkinud- koolipsühholoog ei rääkinud minu juttu edasi mitte ainult õpetajatele, vaid ka teistele õpilastele. Kuidas mitte ükski õpetaja ega direktor aru ei saanud, et tegemist on jämeda konfidentsiaalsuse rikkumisega, on minu jaoks müstika. Peale seda ei ole mitte mingit usaldust mitte ühegi psühholoogi vastu, kuigi saan aru, et selline ebaeetilisus on ilmselt erand, kui reegel, lihtsalt olengi kõik endale hoidnud.

Appike, kui vihaseks selline asi ajab. Kahjuks vist võib osade inimeste motivatsioon psühholoogiks hakates olla ebasiiras, ei imestaks, kui mõni psühhopaat soovibki niimoodi teiste üle võimu saada, et sokutab ennast haavatavas olukorras olijate juurde.

+2
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Appike, kui vihaseks selline asi ajab. Kahjuks vist võib osade inimeste motivatsioon psühholoogiks hakates olla ebasiiras, ei imestaks, kui mõni psühhopaat soovibki niimoodi teiste üle võimu saada, et sokutab ennast haavatavas olukorras olijate juurde.

Selleks ei pea isegi psühhopaat olema, vaid lihtsalt ihkama võimu kellegi üle. Selliseid inimesi on päris palju nii õpetajate, arstide, psühholoogide ja paljude teiste ameti esindajate seas, rääkimata näiteks poliitikutest. Psühholoogide hulgas on väga palju ise probleemseid isikuid.

+2
0
Please wait...

Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 31 )


Esileht Pereelu ja suhted Psühholoog ja tema usaldusväärsus?