Teema: Psühholoog lastele

<p style=”color: #333333; text-transform: none; text-indent: 0px; letter-spacing: normal; font-family: Georgia, ‘Times New Roman’, ‘Bitstream Charter’, Times, serif; font-size: 16px; font-style: normal; font-weight: 400; word-spacing: 0px; white-space: normal; orphans: 2; widows: 2; font-variant-ligatures: normal; font-variant-caps: normal; -webkit-text-stroke-width: 0px; text-decoration-thickness: initial; text-decoration-style: initial; text-decoration-color: initial;”>mul ka käivad kolmest lapsest kaks nii psühholoogi kui ka psühhiaatri juures ja olen enda üle uhke, et olen osanud oma psüühikahäiretega lastele abi otsida.</p>
<p style=”color: #333333; text-transform: none; text-indent: 0px; letter-spacing: normal; font-family: Georgia, ‘Times New Roman’, ‘Bitstream Charter’, Times, serif; font-size: 16px; font-style: normal; font-weight: 400; word-spacing: 0px; white-space: normal; orphans: 2; widows: 2; font-variant-ligatures: normal; font-variant-caps: normal; -webkit-text-stroke-width: 0px; text-decoration-thickness: initial; text-decoration-style: initial; text-decoration-color: initial;”>kolmas laps on “eluterve ja vaimselt stabiilne”, sest tal ei ole kaasasündinud arenguhäireid ja ei käi  ei psühholoogi ega ka psühhiaatri juures.</p>
<p style=”color: #333333; text-transform: none; text-indent: 0px; letter-spacing: normal; font-family: Georgia, ‘Times New Roman’, ‘Bitstream Charter’, Times, serif; font-size: 16px; font-style: normal; font-weight: 400; word-spacing: 0px; white-space: normal; orphans: 2; widows: 2; font-variant-ligatures: normal; font-variant-caps: normal; -webkit-text-stroke-width: 0px; text-decoration-thickness: initial; text-decoration-style: initial; text-decoration-color: initial;”>ma ei usu, et lapsevanem suudaks “kasvatada” lapsele psühhiaatri vajaduse. psühhiaatri juures käiakse psüühiliste haigustega ja see ei olene vanema kasvatusest.</p>
<p style=”color: #333333; text-transform: none; text-indent: 0px; letter-spacing: normal; font-family: Georgia, ‘Times New Roman’, ‘Bitstream Charter’, Times, serif; font-size: 16px; font-style: normal; font-weight: 400; word-spacing: 0px; white-space: normal; orphans: 2; widows: 2; font-variant-ligatures: normal; font-variant-caps: normal; -webkit-text-stroke-width: 0px; text-decoration-thickness: initial; text-decoration-style: initial; text-decoration-color: initial;”>ma tean, et paljud kõrvaltvaatajad, kes ei ole arenguhäiretega kursis, arvavad tõesti, et kasvatus on psüühikahäiretes süüdi või siis eelkõige arvatakse, et psüühikahäirega laps on halvasti kasvatatud ning ei saada aru, et tegemist on haige lapsega.</p>
 

Ega see sinu halvastitundmine ja süü ei tee kellelgi midagi paremaks. Päris “mis halvasti, see uuesti” laste puhul 100% ei kehti, aga vigasid saab parandada. Alles siis, kui varbad külmad, siis on vead parandamatud, ülejäänud elus saab nii mõndagi viga parandada. Ja kõik ei ole lapsepõlve ega ema süü. Kui lastest saavad täiskasvanud, siis mingi hetk tuleb ka ise vastutus võtta ja lõpetada lapsepõlve kaela kõige ajamine. Ju sa siis ei osanud paremini.

Ei ole hea ema. Lapsed on ise abi otsinud. Algul koolipsühholoogi juures ja sealt edasi. Ma vaid tasun nende arveid.

#3870731:

[…] aga mulle tundub, et naissoost noortepsühhiaatrile meeldib absoluutselt kõigega lapsepõlve jõuda.

Aga mis see alternatiiv siis on? Panna silmad ja kõrvad kinni ning karjuda “lalalaa, ma ei näe ega kuule midagi”. Fakt on see, et laste ja noorteprobleemid on valdavalt (erandeid on ka!) nende vanemate probleemid ja kui vanemad oleksid varem oma probleemidega tegelenud, siis poleks lapse probleeme võibolla üldse tekkinudki. See ei ole süüdistus, vaid lihtsalt reaalsus.

Minul on küll väga hea meel, et nad sul psühholoogi juures käivad. Ükskõik, mis hädad-mured inimesel on, pikas perspektiivis on alati väga positiivne kui sellega on võimalikult varakult tegeletud ja abi otsitud. Psüühilised probleemid on täpselt sama tõsised kui füüsilised ja kui lapsel oleks näiteks diabeet, siis me ei tunneks ju end halvasti kui  ta endokrinoliigi juures käib.

Tubli ema oled, et nende tervenemist toetad!

#3870811:

Mina oma töös just näen, et kahju, et vanemad ei luba lastel psühholoogiga jutustada.

Olen kõrvalt näinud kogemusi (rohkem kui üks), kus psühholoogiga jutustamise tagajärjel sattus inimene, ka laps, endisest veelgi rohkem puntrasse.

Psühholoogi kasutamine peaks olema kindlasti vabatahtlik! Kui laps ise soovib minna, siis palun väga, mingu. Ent psühholoogi juurde survestada küll ei tohiks. Kui laps ja ka tema vanemad ise tunnevad, et antud konkreetses olukorras ei ole psühholoog see Jumal, kes lapsega imet teeb, ja üheskoos otsustavad, et see laps ei vaja koolipsühholoogi juures käimist, siis võiks lapse ja vanemate otsust siiski ka aktsepteerida, mitte aga silmapilk last traumeerivaid karistusaktsioone rakendama asuda.

#3871009:

Pigem las käivad kasvõi ise kui satuvad lõikumise, söömishäirete või suidsiidikatsega haiglasse.

Aga need kes käivad ja kasvõi ise, lõiguvad ja teevad suitsiidikatseid ikka edasi ju, käimisest hoolimata. Loe ajakirjandusest laste ja noorte enesetapujuhtumitest – praktiliselt nemad kõik juba käisidki psühhiaatri juures ja ravi oli peal.

Jah kaks last käivad. Otseselt neil algselt seda vajadust polnudki, kuid kuna oli rehabilitatsiooniplaan siis selle käigus sai ka psühholoogi ja väga rahul. Üks laps kannatab ka veidi koolikiusamise all ja psühholoogiga saab ta just väga hästi neid asju lahti arutada.

#3870263:

Kas te lapsed käivad ka psühholoogi või psühhiaatri juures?

Mul käivad ja ma tunnen end nii halvasti. Pole osanud kasvatada eluterveid ja vaimselt stabiilseid lapsi.

Minule tundub, et Sa peaksid endale ka psühholoogi otsima. Süüdstad ennast, et oled halb ema. Miks? Kas Sina , Sinu käitumine pôhjustas selle, et lapsed psühholoogi juures käivad? Psühholoog aitab Su sellest enesesüüdistuse faasist välja.

Minu laps käib ka psühholoogi juures ja ma tunnen ennast sellepärast väga halvasti. Laps on aastaid kannatanud väga julma koolikiusamise käes ja mitte ükski minu pingutus ei ole olukorda parandanud. Muidugi ei võta  kiusamist ära ka psühholoogi juures käimine, aga ma olen nõus peaaegu kõigega, et oma last selles olukorras toetada.

Muidugi tunnen ma ennast äärmiselt halvasti. Ma olen süüdi selles, et minu last kiusatakse, ma olen süüdi, et olen üldse sellist geneetilist materjali paljundanud (ühe lapsevanema etteheide mulle) ja ma tunnen ennast halvasti, sest laps on ju naiivne ja räägib psühholoogile avameelselt meie pereelust. Mul pole küll midagi varjata, aga ebameeldiv on, kui üks võõras inimene minu isiklikest asjadest teada saab. Pealegi räägib laps ju asjadest nii, nagu tema aru saab ja minul ei ole mingit võimalust ega ka soovi psühholoogile oma vaatenurka selgitada.

#3871572:

Minu laps käib ka psühholoogi juures ja ma tunnen ennast sellepärast väga halvasti. Laps on aastaid kannatanud väga julma koolikiusamise käes ja mitte ükski minu pingutus ei ole olukorda parandanud. Muidugi ei võta kiusamist ära ka psühholoogi juures käimine, aga ma olen nõus peaaegu kõigega, et oma last selles olukorras toetada.

Muidugi tunnen ma ennast äärmiselt halvasti. Ma olen süüdi selles, et minu last kiusatakse, ma olen süüdi, et olen üldse sellist geneetilist materjali paljundanud (ühe lapsevanema etteheide mulle) ja ma tunnen ennast halvasti, sest laps on ju naiivne ja räägib psühholoogile avameelselt meie pereelust. Mul pole küll midagi varjata, aga ebameeldiv on, kui üks võõras inimene minu isiklikest asjadest teada saab. Pealegi räägib laps ju asjadest nii, nagu tema aru saab ja minul ei ole mingit võimalust ega ka soovi psühholoogile oma vaatenurka selgitada.

Teen Sulle pai ja loodan, et leiad endas jõudu ja meelekindlust.

Aga nii ta on – ümbritsevatel on lihtsam visata laps psühholoogi juurde, sest siis saavad nad endale kinnitada, “Näe, kui tubli ma ikka olen, ma ju võtsin midagi ette et last aidata!” Ehkki saadakse aru, et päris probleeme psühholoog ei lahenda – julm koolikiusamine kestab ju täpselt samamoodi ikka edasi. Kiusamise lõpetamiseks peab hakkama tegelema kiusajaga! Aga kiusajat kardab psühholoog ise ka ja sestap hoiab eemale.

Olukord on tuttav ja minu laps on koolikiusamise tõttu kooli vahetanud. Täpselt samamoodi oli – kui ma juba ikka väga tungivalt nõudsin, et kool alustaks õpilastele rahuliku ja turvalise õpikeskkonna tagamisega, öeldi vaid, et viigu ma oma laps koolipsühholoogi juurde. Kui küsisin, et miks peab minu laps seal käima, mitte kiusaja, vastas koolitöötaja nii: “Eeee…. nooooo…. noh, aga ikka ju võiks, ja selleks, et veenduda…. eeee…. teie lapse heaolus ja…. noh aga miks mitte, ikkagi on ju kasulik?” Pinnisin edasi, et mismoodi on kasulik, kui kiusamine ikka samamoodi edasi kestab? Ei osanud too muud midagi vastata. Kui küsisin, et kas kiusajaga on üldse räägitud, vähemalt ühe korragi, vastuseks jälle, et eeee…. konfidentsiaalne info.

Sain aru, et need küll pole huvitatud kooliturvalisuse tagamisest ega rahuliku õpikeskkonna loomisest, ja võtsin oma lapse sealt ära.

Hiljem kuulsin, et kiusaja olevat leidnud endale uued ohvrid, kelle kallal oma madalaid tunge rahuldab.

P.S. Neile, kes väga kergekäeliselt käsivad kooli vahetada, ütleks, et koolivahetus ei pruugi perele olla samuti lihtne otsus. Näiteks meie endine kool asus 500 meetri kaugusel, ent uus kool, kuhu keset õppeaastat koha saime, asub 15 kilomeetri kaugusel. Endises koolis olid imeilusad remonditud avarad ruumid, uus võimla, hiiglasuur atraktsioone täis õueala, hulk huviringe, ent uues koolis pole mitte midagi niisugust, võimlatki pole üldse, hoovist rääkimata. Laps peab tõusma oluliselt varem, et kooli jõuda, ning koolist tulek võtab mitme ümberistumisega aega, nii et laps jõuab nüüd alles õhtul koju. Lisaks on  uues koolis õpetuse tase madalam kui vanas. Aga midagi pole teha, kui endise kooli personal keeldus aitamast kiusamist lõpetada.

Aitäh vastajale, mul täpselt sama kogemus. Kiusatud laps suunatakse psühholoogi ja sotsiaalpedagoogi juurde ” abi saama”. Ja kindlaks tegema, mis meie peres valesti on ning mida mina olen oma lapsele teinud, et teda kiusatakse. Samal ajal kui kiusajaid ei peeta vajalikuks kuskile saata. Psühholoog kardab kiusajatega tegeleda, sest tegu on koolipersonali ehk kooli direktori ja õpetajate lastega. Neil.ei saa ju ometi peres midagi viga olla. Tõepoolest, sellisest pinnasest need laste enesetapud ja koolitulistamised välja kasvavadki.
Ka ühel teisel mu tuttaval on sarnane kogemus. Laps oli klassis üksik ja tõrjutud. Ema jooksis temaga aastaid mööda psühholooge, kuni laps ise ütles, et ta ei taha rohkem ühegi juurde minna. Iga psühholoog proovis panna teda positiivselt mõtlema ja oma olukorras midagi head nägema. Aga laps leidis, et see ei aita üldse ja tal oligi õigus.

No samamoodi “aidatakse” ka ju täiskasvanuid. Pakutakse nõustanist ja ravimeid aga tegelikult on inimesel vaja elumuutust…pääsemist terroristide käest koolis, kodus või tööl…