Tänase Merilo valguses räägiks ühe loo.
Elasid mees ja naine. Ma ei tea, kuidas nende suhe alguse sai, sain nendega tuttavaks ca 15-20 a tagasi. Mõlemad paarilised on 60-65 kandis.
Naispool on pidevalt enda meest maha teinud. Seltskonnas, isegi mehe juuresolekul. Kõik, kes on naisega kokku puutunud, on saanud kuulda detailselt, kui aeglane, rumal, perspektiivitu, tuim jne on mees. Mees, kusjuures, ei ole kunagi ütelnud kellegi kuuldes naise kohta halvasti! Tean, et nad vahel kisklevad, aga kõige hullem, mida on mees naisele ütlenud, on naise psse saatnud ja õue läinud.
Mees on ehitanud kolm maja — kahekordne elumaja 70-ndates, saun ja suveköök, pesuköök jne 80-ndatel ja kahekordne kõrvalhoone — garaaz, uus kelder, suvetuba 90 alguses. Majas on auto, suur aed, traktor. Mees teeb igal aastal enda metsas puid ahjude-kaminate jaoks jne. Terve elu on naine käitunud äärmisel inetult oma mehega, kuid mees ei ole naist kunagi jätnud.
Naisel läks 5 aastat tagasi tervis halvaks — südamega probleemid ja avastati ka kasvaja. Mees oli kõrval, tegi mida vaja, abistas, kus vaja.
Neil on kaks last — poeg ja tütar. Mõlemad on juba täiskasvanud, mõlemal oma pere. Tänaseks päevaks on laste suhtlemine emaga väga minimaalne, sest mõlemad on aru saanud, kui inetult on käitunud ema.
Hiljuti halvenes ema tervis ja ta viidi haiglasse. Üks asi viis teisele ja ema olukord oli ajutiselt üpris kriitiline. Õnneks sai kõik korda, kuid uus hoop ei lasknud ennast kaua oodata — emal on väga sügav depressioon tänaseks. Depressioon tekkis kahel põhjusel — ema ei saa enam tööl käia ja kadus ära päevane tegevus, mis viis selleni, et ema sai aru, et tema elu hakkab otsi kokku tõmbama. Ja kuidas siis ema oma elu on elanud? Ta on terve elu mõnitanud, ahistanud ja halvustanud inimest, kes suure tõenäosusega on tema kõrval elu lõpuni ja kes ei ole kunagi naist löönud, temasse halvasti suhtunud, vaid alati hoolivalt temaga koos olnud. Ta naine ei ole kunagi pidanud millestki puudust tundma, mitu katust pea kohal, tuba soe, kõht täis jne. Ja nüüd saab naine aru, mida ta korraldanud on. Lapsed on talle selja keeranud ja justnagu kiusu pärast on tema kõrvale jäänud inimene, kellele ta on kõige rohkem haiget teinud.
Tänasel päeval istub ema voodiserval, kõigutab ennast edasi ja tagasi, nutab ning kahetseb kõike seda, mida elu jooksul teinud on. Ta on mehe ees vabandanud, laste ees vabandanud jne, kuid see ei muuda midagi — mis tehtud, see tehtud. Lapsed ei ole andestanud talle, kuid mees ei leia, et naine peaks vabandama, sest arvab, ega ta mingi ideaalinimene ometigi ole.
Ehk mida ma tahan selle ütleda: raha rahaks naised, õigus õiguseks. Elu lõpus te peate enda tegemistele tagasi vaatama, kas see elu, mida te elanud olete, on ikka midagi väärt olnud. Lihtne on eksmeest lüpsta, lapsi peita ja kohtuga kembelda. Aga ei tasu unustada, et me kõik teeme vigu. Teevad mehed vigu, teevad naised vigu. See on elu. Suhteliselt nukker, kui elu lõpus olete te kibestunud ja üksi, olete ilma oma meestest ja lapsed ei taha teiega suhelda, sest teil oli “seaduslik õigus”.
Tänud tähelepanu eest.