Mu abikaasa harrastab mu peal sellist ääretult peent psühholoogilist mängu mängida. Kuna ta ise ei taha väga kuskil väljas aega veeta, siis käin enamasti üksi. Hiljem koju tulles leian eest mossitava mehe, kergelt tujukas ja tujutsev. Teinekord hakkab lisaks sellele ka norima või nokkima, õelutsema -et oli siis ka tore, või kus sa ikka käisid … Sellised provotseerivad lausejupid. Lõpptulemusena suudab ta mind ärritada ja minu head emotsioonid teatrist, kinost, kohvikust ära rikkuda. Ei ole siiani olnud korda, kus ta tuleks ja küsiks: Kallis, kas sul oli väljas tore? Oli hea etendus?
Raha kulutamist kui sellist ta mulle ette ei heida, aga emotsioonid teeb maatasa.
Ma pole tal kunagi keelanud ise minna teatrisse, või kuskile välja. Ei keela, usaldan. Kui minuga koos ei meeldi, mingu ise. Ise ka ei lähe. Hiljem mossitab ja tusatseb. Aga ta tõesti oskab väga peent psühholoogilist mängu mängida, sest hiljem ei saa talle midagi öelda, sest otseselt halvasti ta mulle ei ütle, aga vaikselt provotseerib. Ja kui mina lõpuks ärritun, olen mina see, kes tüli majja tõi.
Väljas ei käi ma iga nädal, vahest ehk paaril korral kuus. Rahadega ei lammuta, nälgas me seetõttu ei ole. Mida sellisega ette võtta?
Teema: Psühholoogiline mäng – kes käib väljas, kes mitte.
Kas olete sellest mingil neutraalsel hetkel rahulikult rääkida proovinud? Sellest võiks alustada, kui juba proovinud pole.
Ära lase ennast provotseerida kuni närv mustaks läheb ja lõpuks lahvatad. Kohe koju tulles tee talle suur kalli ja musi. Räägi lühidalt kus käisid ja kui tore sul oli ning kui hea meel sul samas nüüd jälle tema juures olla on. Kui ta siis veel midagi oma tavalises stiilis küsida söendab, siis vasta süütult ja imestunult, et just ju rääkisin sulle :). Kui ei mõju, ignoreeri teda viisakalt, tee mulaje temast eemale ajsa (mine vanni, teise tuppa raamatut lugema vms). Kui ajaga see täielik sinu poolne \”probleemi\” ees silma kinni pigistamine ei mõju, siis ütle talle rahulikult ja viisakat, et sina soovid paar korda kuus väljas käia ja kui tema sellega leppida ei suuda, siis ütle rahulikult ja kindlal, et selline tema poolne mossitamine ja mürgitamine ei ole ok. Ta võib sinu täiesti normaalsete soovidega kas leppida. Või üksinda omaette ussitada, kuni üle läheb.
Midagi ju tal ikka elus on, mida ta naudib, töö, toit? Küsi temalt ka paar korda niimoodi sarkastiliselt ja mürgiselt, et noh, ei jäänudki kurku kinni või, noh, täna ei keeranudki tööl miskit tuksi või. Kui kohe kohale ei jõua, siis seleta naeratades, et see on just see, mis tema sulle teeb, kas on hea?
Ja ütle rahulikult, et armastad teda väga, aga selline käitumine teeb sulle väga haiget- las siis ise otsustab, mis ta selle infoga edasi teeb. Võid ka uurida, mis ta arvab, mis sinu tunnetega tema vastu ajapikku juhtub, kui sa pidevelt tunned, et ta sulle sihilikult ja teadlikult haiget teeb.
Ära ainult nähtavalt närvi mine (lihtne öelda, ma tean :)), kuigi sul selleks täielik õigus on. Ega \”hüsteeritseva moori\” jutt ei pane teda tegelikult järgi mõtlema. Rahulik jutt aga võib seda teha. Edu!
No aga ütle talle otsekoheselt välja: selle asemel et siin kodus üksinda ussitada, tule siis teinekord kaasa, kui ma kutsun. Kui ei tule, siis sorry, aga täiesti oma viga.
Ja torkaksin talle nina alla mingi usaldusliini telefoninumbri soovitusega oma probleemi selleks ettenähtud kanaleid pidi lahendada.
Või teine variant, ignoreeri seda virinat lihtsalt. Silmsidet ka ei loo selle viu-viu peale, soovitavalt mine ära teise tuppa ja ära võta üldse toru neil teemadel. Kaua ta ikka üksinda kräunuda viitsib.
Pole see mingi peen psühholoogiline mäng. Tavaline pahur vingumine.
ma muidu ei ole selline tee-tagasi-psühholoogiline-mäng soovitaja. aga siin tekkis küll selline mõte. mul on vend ja lapsena me suht tihti tülitsesime. vend oli selline rahulik ja natuke provotseerija, kui tal nt paha tuju oli, siis hakkas vaikselt mind keerama või muidu möödaminnes ütlema. mina olin jälle selline keevalise loomuga ja läksingi närvi. siis vennal oli hea meel, kui sai mu kurjaks.
aga ma õppisin tegelikult pikapeale ära – võidab see, kes jääb alati rahulikuks. vahel võtsin üle tema enda relvad, jäin rahulikuks, ütlesin hästi rõõmsalt ja kergelt midagi vastu. justkui kinni võtta pole millestki, midagi ju halvasti ei öelnud, aga vend sai aru. ja siis võisid kohad vahetuda. hoopis tema võis närvi minna.
ma võtaks algatuseks eesmärgiks jääda isegi nagu nürimeelselt rahulikuks. kui küsib, siis vastakski sõnasõnalt küsimusele, et mitte mingit allteksti sa tema küsimusest välja ei loe.
käisin seal kohvikus. niiiii tore oli. kahju, et sina ei tulnud. – kellega siis käisid? – vot nendega. neil läheb jube hästi. nad küsisid sinu järele või tervitasid (isegi kui ei tervitanud). oled rõõmus ja puhanud ja kogu aeg on sul natuke kahju, et tema kaasa ei tulnud. vastad küsimustele ega allu provokatsioonidele. võta seda kui sportmängu.
See ei ole mitte psühholoogiline mäng, vaid üsna levinud, tavaline käitumismall. Inimesel on partneri suhtes mingid ootused, ta sooviks, et too midagi teeks. Oma soove ta partnerile ei ütle, selle asemel peaks kaasa teda tema arvates niisamagi mõistma. Siis on ta muidugi pahane, sest partner siiski ei osutu enamasti mõtetelugejaks. Ja mis on nüüd lõpuks täiesti sümptomaatiline ja, muide, omane rohkem isegi naistele kui meestele, et ette heidetakse seda, mida partner TEEB, selmet taunida ootustele mitte vastamist, ehk seda mida partner EI TEE.
Näiteks kui mees tuleb koju ja naisega rääkimise asemel hakkab arvutis midagi tegema, siis naine ei ütle, et \”ma tahaksin sinuga natuke rääkida, palun, kas sa teeksid seda minu meeleheaks?\”
Selle asemel ütleb ta \”no jälle sa oled seal arvutis!\”
Põhimõtteliselt on see täpselt sama tobe käitumine, nagu teemaalgataja mehe puhul. Selleks, et sellest lahti saada, tuleb see kõigepealt lahti mõtestada. Mis on see, mida kallis kaasa tegelikult vajab ja ootab? Ja vahest saab ta siis oma vajaduse või palve ka selgelt sõnastada?
Mängudel on reeglid ja mängijad, kes oma rolle täidavad. Aga sina ära reageeri ootuspäraselt, vaid vastupidi, ei mingit ärritumist, ei mingit süüdlaslikkust. Jaga oma positiivseid elamusi, kiida etendust, hõlju nö pilvedel, ole üle mossitavast ja virilast meeleolust, ära tee üldse märkamagi, kasvõi jõuga, teadlikult. Praegu sa võtad vastu mehe poolt pakutud mängu, et naine peab ennast halvasti tundma, kui ta on kodust väljas käinud. Sina suhtu nii, et see on hea ja sa kavatsed seda edaspidigi teha ilma süümepiinadeta.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
