Esileht Koolilaps Pubekas ja pilliõpe

Näitan 27 postitust - vahemik 1 kuni 27 (kokku 27 )

Teema: Pubekas ja pilliõpe

Postitas:
Kägu

11 aastane laps on 6 aastat pilli õppinud. Nüüd enam ei viitsi sest pubekas ja vaja arvutis istuda. Kas peaks sundima et edasi käiks või siis lüüa käega?

 

+1
-3
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Kas ta kuskil saab enda jaoks positiivset väljaelamist ja tagasisidet seoses pillimänguga? Võiks mõne muusikakooli ansambliga liituda, teha sõpradega bändi, siis säilib huvi. Minu lapsed osalevad erinevates ansamblites ja väga  õnnelikud. Soovitan.

+3
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Jah, tema on ka juba mitmendat aastat edasijõudnute ansamblis, esinemisvõimalusi on. See ei tõmba sest õpetaja on rangevõitu ja ei luba tal tunnis laiselda.

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

11-aastane küll veel pubekas pole, täitsa laps alles. Nutisõltuvusega nagu paljud selles vanuses. Mina sunniks edasi käima, oleks mõjuv põhjus, siis veel aga, et saaks arvutis rohkem istuda- see pole mingi põhjus.

+12
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

Samas sundimisega võid asja lapsele väga vastikuks teha.

+3
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kas 11-aastasel lapsel lasedki siis piiramatult arvutis istuda, et ta seda muusikakoolis käimise aseainena näeb?

Minu 11-aastane võib koolipäevadel olla ekraani taga 1 tund ja puhkepäevadel kuni 2 tundi. See, kui mitmes huviringis ta seejuures käib, ei mõjuta kuidagi seda ekraaniaja kestust. Äkki tasuks teemaalgatajal ka alustada probleemi lahendust hoopis oma lapse nutisõltuvusega tegelemisest? 11-aastane on siiski veel väike laps, mitte mingi iseteadlik teismeline, kes ise otsustab selle üle, mis talle kasulik ja vajalik on.

+7
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

Meil oli sama lugu, laps keeldus pillitunnis käimast – küll hakkas tal enne tundi jalg valutama, küll oli väsinud, küll oli palju õppida, küll oli õues vihmane ilm (ehkki viisin teda tundi autoga). Ja kui last uskusin ning lubasin tal tunnist puududa (no ei tahtnud olla julmurist lapsevanem, kes valutava jalaga lapse piitsaähvardusel ikkagi tundi sunnib), siis lamas ta kogu aja voodis ja vaatas nutikast multikaid.

Kui sellise seose ära tabasin, siis ütlesin, et kui puududa tahab, siis ei tohi ta seda aega nutikas lamamisega asendada, vaid peab midagi muud kasulikku tegema. Aitas. Kahjuks tõesti kipuvad nii mõnedki tänapäeva lapsed keelduma trennis ja huviringides käimisest nutisõltuvuse tõttu.

+7
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

 Kahjuks tõesti kipuvad nii mõnedki tänapäeva lapsed keelduma trennis ja huviringides käimisest nutisõltuvuse tõttu.

Ülla-ülla 🙈

0
-5
Please wait...

Postitas:
Kägu

Soovitan ka nutisõltuvusega tegeleda tõsiselt.

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mina isiklikult lihtsalt piiraksin arvutiaega, et päevas võib konkreetse aja arvutis istuda, mitte lõputult. Kui ta endale alternatiivseid tegevusi peab välja mõtlema, siis saab teada, kas ta tõepoolest enam ei naudi muusika tegemist või lihtsalt on superärritajast ja sõltuvusest nimega arvuti end raske välja rebida.

+4
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

11 aastane laps on 6 aastat pilli õppinud. Nüüd enam ei viitsi sest pubekas ja vaja arvutis istuda. Kas peaks sundima et edasi käiks või siis lüüa käega?

Njaaa, kahe otsaga asi. Õppisin klaverimängu 7 aastat lastemuusikakoolis. Umbes 5ndal aastal kadus igasugune huvi. Sõpradel oli vaba aeg, mina pidin harjutama. Pere survel ikkagi käisin lõpuni, aga enamus aega ikka jälestasin klaverimängu. Muidugi pluss oli see, et mul oli tore solfedžo- ja muusikaloogrupp.

Praegugi näen hirmuunenägusid, et lähen muusikakooli õppimata/harjutamata ja näen unes, et ei saa lõpueksamitelt läbi. Ja muusikakooli lõpetasin ca 15 aastat tagasi. Ärkan hirmus ja siis tuleb meelde, et huuuh, ei see sai läbi ikka. Et mingi trauma on mulle ikka jäänud sellest sundimisest.

Samas, praegu olen tänulik, et ikka lõpuni sunniti mind. Esiteks on see suurepärane enesedistsipliiniõpetus, saan end sundida ka üsna igavaid asju tegema tundideks (muidugi ega see vist ka väga terve pole) ja teiseks oli lõpus ikka hea tunne küll, et midagi saavutanud.

Peale muusikakooli lõppu ei puutunud klaverit ka sõrmeotsaga mitte ligi 5 aastat. Siis aeg-ajalt hakkasin oma lõbuks natuke mängima, no niiviisi kord paari kuu tagant 15 min. Aga ilmselgelt sellest ei piisa, et mõnda lugu ilusti mängida ja tundide viisi ei viitsi harjutada ka.

Lisan veel juurde, et sel ajal polnud veel arvuti ja nutisõltuvus nii hirmis. Tundsin lihtsalt, et teistel oli vaba aega koos olla sõpradega, aga mina pidin muudkui harjutama.

+9
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mul on olnud ühe lapsega sarnane teema, tema oli siis küll 10.

Tal pole tegelikult kunagi pilliõppe vastu suurt vaimustust olnud, aga pigem on talle siiski meeldinud. See on midagi, mida tema oskab ja tema klassiklaaslased-eakaaslased ei oska, ehk siis selle abil saab tema olla kuidagi eriline. Spordis on ta koba ja suhtlemisel tagasihoidlik…

Õpetaja on samuti nõudlik, aga mitte liiga range ega kuri.

Rääkisin siis avameelselt temaga, et kui sa tõesti tahad, siis uut aastat muusikakoolis alustama ei pea. Aga arvutiaega sellest rohkem ei tule (meil on see limiteeritud ja kavatsen mõistliku piiranguga jätkata keskkoolini välja) ja muusikakooli asemel tuleks tal siis mingi muu huvitegevus leida. Rääkisin ka pilliõppe kasulikkusest tema arengule ja sellestki, et ega ma mingeid erilisi saavutusi temalt sellega seoses ei oota, aga et ta on siiski tänu harjutamisele pidevalt arenenud ja mängib juba päris hästi (see on tõsi, kuigi silmapaistvat annet tal pole, aga peale 5-6 aastat pidevat tööd on igal juhul tulemused näha).

Laps mõtles-mõtles ja otsustas, et jätkab muusikakoolis. See aasta pole poolelijätmine enam teemaks olnud. 2,5 aasta pärast saab muusikakool läbi juba nagunii…
Muide, solf talle meeldib, rohkem kui pilliõpe.

+5
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Igal juhul ei lubaks lapsel tundide kaupa internetis vedeleda. Eriti kui juba tundub, et segab reaalset elu ja hakkab toimuma mandumine. Täna ei taha pilli harjutada, 10 aasta pärast ei taha minna tööle. Saad aru küll mõttest kuhu see liigub. Laps ei peagi saama alati seda, mis tahab. Seega jah, ei lubaks pooleli jätta ja internetiga on see lugu, et selle saab üldse välja lülitada.

+3
-4
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kusjuures tal tuleb mäng  hästi välja ka väga vähese koduse töö tulemusena. Teised peavad palju kauem tööd tegema et mängida oma lood ära.  Muidugi laps on ka kergelt hüpik meil, ega ükski tegevus teda väga ei paelu peale nende va nutikate..

+1
-1
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

11 tõesti ei ole pubekas.

Ei luba pilliõpet pooleli jätta, olen teemas, sest kõik 3 last õpivad pilli. Üks veidi lihtsamalt aga samas kontserdil oli tema esitus väga hea. Vanemad meie ei ole muusikud, kuid musikaalsed küll. Pilliõpe annab väga palju lapsearengus juurde, see on äärmiselt tore ja just distsipliin, mis on edasises elus oluline, ka seda õpetab.

 

 

+4
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ma arvan, et tuleb ära tunda, kas lapsele see pillimäng ülde rõõmu pakub või mitte. Kui ikka üldse mitte, siis mina ei sunniks. Olime oma lapsega sama dilemma ees enam kui aasta tagasi. Hea oleks leppida kokku mingi aeg, kaua laps veel käib (veel 2 kuud või suveni?)  ja kui siis ka on väga kindel veendumus, et tahab pooleli jätta, siis lubaks. Meil oli nii, et varem tekkis ka aeg-ajalt neid poolelijätmise jutte, aga siis sai alati öeldud, et poole aasta pealt ei jäta, aga otsustamise aeg on suve lõpus, et kas ta sügisel jätkab. Ja päris mitmel aastal läks ta sügisel ikka üsna rõõmsalt tagasi.  Aga siis eelmisel aastal (siis oli 13) tegi ta otsuse ära. Teine tingimus oli see, et siis peab mõne teise asjaga tegelema. Ja laps keskendus spordile. Praegu näen, kui õige otsus see oli. Laps on muutunud palju rõõmsamaks ja enesekindlamaks, alles tagantjärgi saan aru, et see pillimäng oli ikka üks väga suur stressiallikas, mis nüüd kadunud on. Trennis käib ta väga hea meelega ja spordis saab eduelamusi, mida muusikaga ei tulnud.

+10
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ei lubaks pooleli jätta.

Just eelnevalt hästi vahvaid seletusi pakutud.

Kool võiks olla kooli olemusega – kool tuleb lõpuni teha. Megatulemusi ei peagi tulema ja võib seda ka lapsele öelda. Harjutab nii nagu jaksab ja tahtmist. Vahel ju võib ka harjutamata minna tundi – annab lihtsalt õpetajale enne tundi märku, et ei jõudnud harjutada, siis vähem stressi tunniks.

 

Motivatsiooni kaost võiks ka õpetajale teada anda. Äkki veidi palade raskusastmega veidi tagasi tõmmata, anda lisaks nt tuntuid lastefilmi, multika meloodiaid mängida. Õpetaja saab ka veidi mõtiskleda kuidas tundi teha, et mot. üles taas leida.

 

 

+1
-6
Please wait...

Postitas:
Kägu

äkki on mõistlik hoopis pilli vahetada?

tuttavate peres lapsed kõik madalast peale muusikakoolis käinud, kõik alustasid viiulist. tüdrukud hiljem läinud klaverile üle. aga poiss tahtis vahepeal kogu selle muusika kukele saata, proovis siis eri pille, teismelisena nõustus pika kauplemise peale trummidega, edasi avastas puhkpillid, nüüd jõudnud juba gümnaasiumi kõrvalt nii konkurssitele kui täiskasvanute profiorkestrisse, ka tulevikku näeb professionaalse muusikuna, tahab muusikaakadeemiasse edasi minna õppima.

+7
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mul oli lapsena sama, nagu ühel vastajal: vanemate survel käisin lastemuusikakoolis klaveriõppes kuni diplomini (olin 14, kui muusikakool läbi sai). Plussiks olid toredad kaaslased muusikaajaloo- ja solfedžo tunnis. Klaveri unustasin jalamaid, kui kohustus läbi sai ja hiljem pole enam selle mängimise vastu kunagi huvi tundnud. Takkajärgi olen muidugi tänulik, et sain õppetunni, et raskustele alla vanduda ei tohi ja isegi igavat ja ebavajalikku asja peab ikka lõpuni tegema (st õpetas kohusetunnet, vastutustunnet ja see on mind elus muul alal edukalt edasi viinud). Teisalt pole ma oma kolme last iial survestanud pilli mängima. Noorim praegu ühte pilli õpib, aga väga algelisel tasemel, kord nädalas ja ilmasuguse surveta täita kõrgeid eesmärke. Ja nii kui ta avaldab soovi loobuda, ma nõustun. Lihtsalt see vägisi pilliõppimise tunne jäi eluks ajaks endale sisse ega soovi seda lastele.

+6
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mina pakun, et need kes hiljem enam pilli ei puutu-neid tundub palju- ja kogu sellest jamast traumeeritud on, ei olnud tegelikult eriti musikaalsed/andekad sel alal.  Sellest peab aru saama, kas laps armastab muusikat, kas ta natukegi naudib, kas see on tema anne. Laiskus on loomulik, siis tasub motiveerida, sest ega see harjutamine polegi mingi lahe tegevus mis peaks tohutult meeldima. Ja millised hinded koolis on, kui ikka on aru saada, et kuidagi saab tehtud ja erilise tublidusega silma ei paista, siis ehk leida midagi, kus ta end kindlamalt saab tunda ja edukam on. Milleks laps peaks tegelema alaga, milles tal tulemused kiita pole.

+3
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

11 aastane laps on 6 aastat pilli õppinud. Nüüd enam ei viitsi sest pubekas ja vaja arvutis istuda. Kas peaks sundima et edasi käiks või siis lüüa käega?

Njaaa, kahe otsaga asi. Õppisin klaverimängu 7 aastat lastemuusikakoolis. Umbes 5ndal aastal kadus igasugune huvi. Sõpradel oli vaba aeg, mina pidin harjutama. Pere survel ikkagi käisin lõpuni, aga enamus aega ikka jälestasin klaverimängu. Muidugi pluss oli see, et mul oli tore solfedžo- ja muusikaloogrupp.

Praegugi näen hirmuunenägusid, et lähen muusikakooli õppimata/harjutamata ja näen unes, et ei saa lõpueksamitelt läbi. Ja muusikakooli lõpetasin ca 15 aastat tagasi. Ärkan hirmus ja siis tuleb meelde, et huuuh, ei see sai läbi ikka. Et mingi trauma on mulle ikka jäänud sellest sundimisest.

Samas, praegu olen tänulik, et ikka lõpuni sunniti mind. Esiteks on see suurepärane enesedistsipliiniõpetus, saan end sundida ka üsna igavaid asju tegema tundideks (muidugi ega see vist ka väga terve pole) ja teiseks oli lõpus ikka hea tunne küll, et midagi saavutanud.

Peale muusikakooli lõppu ei puutunud klaverit ka sõrmeotsaga mitte ligi 5 aastat. Siis aeg-ajalt hakkasin oma lõbuks natuke mängima, no niiviisi kord paari kuu tagant 15 min. Aga ilmselgelt sellest ei piisa, et mõnda lugu ilusti mängida ja tundide viisi ei viitsi harjutada ka.

Lisan veel juurde, et sel ajal polnud veel arvuti ja nutisõltuvus nii hirmis. Tundsin lihtsalt, et teistel oli vaba aega koos olla sõpradega, aga mina pidin muudkui harjutama.

Täpselt sama kogemus, mäletan kuidas kiideti, et sa oled nii andekas ja räägiti emale, et küll ta oskab ilusasti mängida ja laulda (ma esinesin poole oma lapsepõlvest), aga reaalsuses käisin ma paljajalu -20 kraadiga lumel ja hoidsin kasukahõlmad lahti, et ei peaks muusikakooli minema. Täiskasvanuna mängin ainult jõulude ajal ja kui lapsed küsisid kuidas mängida, muidu meenub mulle õudusena kuidas harjutada kästi ja kogu vaba aeg läks sellele. Ei olnud mul mingit nutisõltuvust, meil ei olnud kodus telekatki, ainult raadio ja ülejäänud ajast mängisid sõpradega väljas või lugesin kõik raamatud läbi mida leidsin kodust ja raamatukogust.

Lubasin endale, et mina oma lapsi muusikakooli ei sunni, aga muusikaõpetaja leidis ühel lapsel muusikaande ja laps käib vabatahtlikult pilli mängimas, varsti saab 8 aastat ja ikka meeldib. Õpetaja on hästi tore, nad räägivad tunnis palju ja kuulavad muusikat koos, valivad koos lugusid ja esinema läheb laps ainult siis kui tahab ja alati tahab. Kodus võtab vahel pilli kätte ja mängib tunde, aga on ka nädalaid kus ta üldse ei puutu, kõike teeb oma tunde järgi.  Olen alati arvanud ja oma lastele rääkinud, et muusika võib ravida su hinge ja südant, rõõmustada ja õnnelikuks teha, aga see tunne peab tekkima igaühel enda sees ja äratundmisele jõudes, mitte vastumeelselt. Tippmuusikuid on meil vähe ja mis mõte on vastumeelselt orkestris viiulit mängida, kui sellegi viletsa palga eest järjekord ukse taga ja teater intriige täis, aga ära elamiseks tuleb lisatööna kondiitri või koristaja tööd teha.

+6
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Meil oli ka nii

Meil oli ka sarnane olukord. Ütlesin, et käid aasta lõpuni, siis võid lõpetada, kui ütled, mida pillimängu asemel tegema hakkad. Kuna ta ei salli käelist tegevust, siis pakkusin välja keraamika, kunsti jms ringe:)) sportlik ta ka ei ole, seega kergejõustik oli ka üks valik. Kuna laps on muusikas andekas, ta tõesti naudib seda ja on ka selles keskmisest parem, siis tundus väga ebamõistlik lasta tal loobuda. Aga tahtsin, et jätkamine oleks ikka tema valik. See oli lihtsalt laiskus ja muidugi sõprade mõjutus- need, kes pärast kooli millegagi ei tegelenud, hakkasid selles vanuses ‘hängima’ ja ju see tundus vahva:) nüüd laps 15aastane ja plaanib täitsa tõsiselt muusikat ka edasi õppida kõrgkoolis. Ja ise räägib, et nii tore, et jätkas, tal on nüüd see enda oma asi, mida nendel paljudel hängijatel aga ei ole…

+2
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Las lõpetab ära, igavaks läinud lihtsalt sama asi. Lapsel on ka vaheldust vaja ja erinevaid huvialasid lapsena proovida on palju arendavam, kui aaaaaastaid ühte, seda sama, millest ka laps on aru saanud, et suurt annet tal pole. Käisin ka muusikakoolis ema soovil, oli lihtsalt üks lisakohustus, muud midagi. Pärast lõppu pole pilli puutunudki ega puudust tundnud. Võrdluseks ütlen, et mu väikevend oli suuuuur fänn ja õppis kitarri, oli bändis ja väga hea. Täiskasvanuna jäi mängimist järjest vähemaks ja nüüd hea kui paar korda aastas võtab kitarri kätte. Ega ma ei teagi täiskasvanuid, kes oleks lapsepõlves õpitud pilli mängimist hobina jätkanud. Kes sellega tööd teeb, on teine asi, muusikaõpetajad ja esinejad. Aga hobina ei… normaalne suureks saamise protsess, et tulevad teised huvid ja tegevused. Laps on lihtsalt väsinud ja tüdinenud, las valib midagi uut.

+1
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mina lubasin pooleli jätta, veidi varem küll ja lapsel oli sel ajal mitmeid teisi hobisid lisaks.
Arvan, et hobi peab olema selline, mida laps naudib. Loomulikult mitte kogu aja, vahepeal tuleb kindlasti ka vastumeelseid asju teha, aga üldiselt peaks see ikka positiivset emotsiooni rohkem andma kui negatiivset. Koolis käimine on niikuinii kohustuslik, meeldib või ei meeldi, ja neil lastel, kes muusikakoolis vaid vanemate nõudmisel käivad, on veel üks kohustus lisaks. Kas teile endale meeldiks tegeleda põhitöö kõrvalt veel iga päev mingi tasustamata ebameeldiva lisatööga, mille järele ka otsene vajadus puudub, lihtsalt enesedistsipliini kasvatamiseks?

+5
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ega ma ei teagi täiskasvanuid, kes oleks lapsepõlves õpitud pilli mängimist hobina jätkanud. Kes sellega tööd teeb, on teine asi, muusikaõpetajad ja esinejad. Aga hobina ei… normaalne suureks saamise protsess, et tulevad teised huvid ja tegevused.

Mina tunnen küll selliseid täiskasvanuid:

1) mina ise

2) minu mees

3) minu ema

4) minu isa

+1
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kui 6 aastat õppinud, siis ju aasta paar max veel jäänud. Ma ei lubaks pooleli jätta – justkui siis oleks need 6 a natuke raisatud aeg. Pigem üritaks motiveerida…Ega polegi head lahendust. Nt mina ise, käisin muusikakoolis, no oli pigem kohustus kui nauding, pigem heidan emale ette, et ei saanud muude hobidega tegeleda. Samas õde, kes ei käinud, heidab ette, et ema ei pannud teda muusikakooli. Abikaasa mul leiab, et vanemad poleks tohtinud lubada tal nii kergekäeliselt ühest oma hobist loobuda jne jne.  Oma tütar mul õpib klaverit – ka on punktis, kus ei naudi enam.

Ma tegelikult leian, et Eesti muusikakoolid vajaksid uuendamist – et saaks valida süvaõppe ja “õpin oma rõõmuks” programmide vahel. Usun, et seal annaks palju ära teha. Palju rõõmsamaks ja pingevabamaks. Rohkem koosmängu, popimaid lugusid jne jne. Enamik ei lähe ju edasi õppima. Aga rõõm muusikast võiks jääda.

+2
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Usun, et seal annaks palju ära teha. Palju rõõmsamaks ja pingevabamaks. Rohkem koosmängu, popimaid lugusid jne jne. Enamik ei lähe ju edasi õppima. Aga rõõm muusikast võiks jääda.

Terves haridussüsteemis võiks natuke uuendusi olla. Kõik käib piitsa ja sunniga. Vaatasin korra lasteaia liikumistundi, no tõesti. Ikka mingi marsi saatel rivis kõndimine, tänitamine, kurjustamine. Mitte et oleks natuke lõbusam muusika, ka veidi vabamat müramist ja liikumisrõõmu.

+2
-2
Please wait...

Näitan 27 postitust - vahemik 1 kuni 27 (kokku 27 )


Esileht Koolilaps Pubekas ja pilliõpe