Mul on samuti praegu 2 teismelist kodus kasvamas.
Üldiselt saame päris kenasti läbi, nad on vahvad tegelased mul. Ühel on pubekaiga rohkem pähe löönud kui teisele, ja see teine mõnes mõttes on eluaeg olnud iseseisvam, esimene seevastu oli emmekas.
Päris kindlasti ei kohtle ma 14-aastast enam samamoodi nagu 4-aastast. Samas piire vajab 14-aastane endiselt. Päris nii ka ei saa, et lubadusi pole vaja pidada, tohib öö läbi kusagil pidutseda, koolitööd tegemata jätta jne.
Jah, loen iga jumala päev igalt poolt, et teismeeas hormoonid möllavad ja siis just nimelt peabki hakkama vanemaid tõrjuma, nende peale plärtsuma, enda nende läheduses näitamist hirmsasti häbenema jne. Okei, ma saan sellest aru.
Samas tekib küsimus, kui kaugele võib pubekas oma plärtsumiste ja vägevate hormoonidega siis minna? Pubekaski on inimene, mitte mingisugune hormoonimasin, et kuni ta lihtsalt töötab, nii kõik teised peavad kikivarvul ringi hiilima ja ainult viimse vindini kannatama ja kannatama.
Pubekas ei ole mingi muust maailmast eraldiseisev täiesti teistmoodi ühik, vaid ta elab endiselt koos perega, kuhu kuuluvad nii temast nooremad kui ka temast vanemad inimesed, ka viimastel on omad perioodid ja ealised kasvuraskused: kolmesel väikevennal võib samal ajal olla jonniiga, 80-sel vanaemal aga dementsus.
Seega olen seda meelt, et ka pubekas on ikkagi inimene ja ka temale kehtivad üldised kooselu- ja viisakusreeglid. Kui ma ei luba oma abikaasal enda peale karjuda, uksi paugutada ja ette teatamata kogu ööks ära jääda, siis ei luba ma sedasama ka oma teismelisele lapsele. Kui anname noorele vahetult enne täiskasvanuikka jõudmist kaasa teadmise, et tal on lubatud maailmaga, eriti aga oma lähedastega, käituda nii vastikult kui aga jaksab, siis – mina küll ei tahaks olla tema tulevase kolleegi või partneri nahas.