Teema: Puberteet? Või ehk depressioon?

Kägu kirjutas:

teatas, et teda ei huvita absoluutselt miski siin maailmas.

Niisama lambist ütles nii või eelnes sellele mingi küsimus? Üldiselt on selline statement tavaliselt reaktsioon millelegi, nt inimene on väsinud või talle surutakse midagi peale. Aga see arvutis olek võib ka väga erinevaid tegevusi hõlmata. Kuni ta veel õpib ja on arvutis, pole väga hull. Kui enam ei õpi ja on arvutis, siis on asi metsas. Värske õhu käes või trennis võiks muidugi ikka käia, aga selles vanuses sundida ei maksa, pigem ehk oma eeskujuga, ehk siis koos midagi proovida teha, kuigi võibki olla, et saad selle motiveerida püüdmise eest ainult hala, vingu ja mossitamist, tüüpiline teismeeiga ei ole kerge kellelegi, ei teismelisele, ei tema lähedastele (kuigi on ka erandeid).

see kõlab nagu sellena, et vanem, pane suu kinni.
kui ma räägin lapsele, et kui oled arvutis niisama, siis on see raisatud aeg ja kui sa kulutaks seda õppimisele, oleks tulemused hoopis paremad. Laps: aga ma olengi loll.

Ütles selle peale, kui ma rääkisin, et ta võiks peale arvutis passimise ka millegagi tegeleda, raamatuid lugeda, kusagil huviringis käia, suhelda teistega jne.

Aga see ongi ju näägutav lause. Kellelegi ei meeldi, kui nendega nii räägitakse. Mõtle läbi, kuidas pojaga samal teemal rääkida kuidagi teistmoodi, ilma süüdistamata ja ülevalt alla vaatamata. Lähene talle mingi talle olulise teema või huviala kaudu, kuula, mis tema räägib, ole sõbralik ja lugupidav. See “sa võiks millegagi tegeleda” on lisaks näägutamisele ka veel nii abstraktne, et mis sa ikka selle peale ütles.

Kui ta sulle täpselt sellise lause ütleski nagu sa siia kirjutasid, siis ma päris ei välistaks depressiivsust.
sa võiksid sõbralikult ja rahulikult huvi tunda, mis ta seal arvutis teeb. Seal saab ju väga paljusid erinevaid asju teha. Muuhulgas nt kulata loenguid mingil sind huvitaval teemal jne. Ei ole nii, et arvutis olek on automaatselt ajaraiskamine ja tühikargamine.

Või ta võib olla ka lihtsalt väsinud. Koolist. Pubekas olemisest (see võib ju ka füüsiliselt organismile kurnav olla) Või on ta introvert ja väsinud sellest kargamisest ja suhtlusest, mida kool päev päeva järgi peale surub.
Igatahes on väga vale lähenemine selle kallal näägutamine. Räägi temaga mingil hetkel rahulikult, kui mõlemal on hea tuju. Minge nt tehke midagi koos ja siis nt koos kuhugi sööma ja rääkige. Ja ära rõhu sellele arvutisolekule, vaid sellele lausele, kus ta ütles, et teda miski ei huvita. Selest räägigi. Küsi, kas see on tõesti nii. Mis ta ise selle põhjuseks peab. Ja kula, mis ta vastab. Lase temal rohkem rääkida kui sa ise. Ära tee sellest enda moraaliloengut. Inimesed, ka teismelised, võivad vabalt avaneda ja rääkida, kui nad tajuvad, et tema vastused tõesti kedagi huvitavad. Aga kui lõhnav moraaliloengu järele, minnakse väga kiiresti lukku.

Kui sa tunned, et sa ei oska seda vestlust pidada, siis räägi mõne psühholoogiga. Pane aeg kinni ja selle küsimusega minegi. Rasketeks jutuajamisteks on väga palju tehnikaid ja meetodeid, mida psühholoog saab õpetada. Need on tavaliselt väga lihtsad ja tehtavad nipid, mille peale ise alati ei tule.

Üks nipp, mille võin anda on see (küll äraleierdatud, aga miskipärast siiski kiputakse unustama): minasõnum. Räägi talle, et “ma muretsen selle pärast, et sa ütlesid, et miski sind ei huvita”. Räägi enda murest ja tunnetest, mitte ära lenda peale, et “SINA teed seda valesti, sina võiksid seda teha jn”

Teine nipp: alusta positiivsest. Mingist sirast komplimendist. Midagi, mida sa tema puhul imetled.
Lähene tea huvide kaudu (miski teda ju huvitab, sest ta ju tegeleb seal arvutis millegagi.

Igasuguse vestluse õnnestumiseks on väga oluline AJASTUS. Mõlemal peab olema aega, ei tohi miski häirida (väsimus, tühi kõht, halb tuju) jne.

Üks kanada lastepsühhiaater soovitab järjekindlalt pubekaga kontakti saamisel temaga ta beebiea meenutamist. Et nt näidake lapsele tema titeea pilte ja räägid oma meenutusi. See pidi taastama kontakti lapse ja vanema vahel ja taastama usalduse, sest vanema mälestused beebieast ei heida tavaliselt lapsele midagi ette. Titena ta oli lihtsalt armas ja väärtuslik ja iga tema samm tegi vanematele rõõmu. Ma ei tea, ma ise poel seda meetodit kasutanud ja väga ei saa aru, miks ta seda nii propageerib. Aga no lihtsalt ideena panin siia kirja.

Kägu kirjutas:

Minu 15-aastane poeg, kes enamasti tiksub arvutis, hinded koolis neljad-paar kolme, teatas, et teda ei huvita absoluutselt miski siin maailmas. Mida sellisest statementist nüüd arvata?
Olen mures, sest ta tõesti ei tegele mitte ühegi huvialaga kooliväliselt, ainult käib koolis, õpib ja ülejäänud aja veedab arvutis. Sõpradega väljas ei käi ja milleski osaleda ei soovi.

sotsiaalfoobia?

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

Ütles selle peale, kui ma rääkisin, et ta võiks peale arvutis passimise ka millegagi tegeleda, raamatuid lugeda, kusagil huviringis käia, suhelda teistega jne.

Aga see ongi ju näägutav lause. Kellelegi ei meeldi, kui nendega nii räägitakse. Mõtle läbi, kuidas pojaga samal teemal rääkida kuidagi teistmoodi, ilma süüdistamata ja ülevalt alla vaatamata. Lähene talle mingi talle olulise teema või huviala kaudu, kuula, mis tema räägib, ole sõbralik ja lugupidav. See “sa võiks millegagi tegeleda” on lisaks näägutamisele ka veel nii abstraktne, et mis sa ikka selle peale ütles.

Kui ta sulle täpselt sellise lause ütleski nagu sa siia kirjutasid, siis ma päris ei välistaks depressiivsust.
sa võiksid sõbralikult ja rahulikult huvi tunda, mis ta seal arvutis teeb. Seal saab ju väga paljusid erinevaid asju teha. Muuhulgas nt kulata loenguid mingil sind huvitaval teemal jne. Ei ole nii, et arvutis olek on automaatselt ajaraiskamine ja tühikargamine.

Või ta võib olla ka lihtsalt väsinud. Koolist. Pubekas olemisest (see võib ju ka füüsiliselt organismile kurnav olla) Või on ta introvert ja väsinud sellest kargamisest ja suhtlusest, mida kool päev päeva järgi peale surub.
Igatahes on väga vale lähenemine selle kallal näägutamine. Räägi temaga mingil hetkel rahulikult, kui mõlemal on hea tuju. Minge nt tehke midagi koos ja siis nt koos kuhugi sööma ja rääkige. Ja ära rõhu sellele arvutisolekule, vaid sellele lausele, kus ta ütles, et teda miski ei huvita. Selest räägigi. Küsi, kas see on tõesti nii. Mis ta ise selle põhjuseks peab. Ja kula, mis ta vastab. Lase temal rohkem rääkida kui sa ise. Ära tee sellest enda moraaliloengut. Inimesed, ka teismelised, võivad vabalt avaneda ja rääkida, kui nad tajuvad, et tema vastused tõesti kedagi huvitavad. Aga kui lõhnav moraaliloengu järele, minnakse väga kiiresti lukku.

Kui sa tunned, et sa ei oska seda vestlust pidada, siis räägi mõne psühholoogiga. Pane aeg kinni ja selle küsimusega minegi. Rasketeks jutuajamisteks on väga palju tehnikaid ja meetodeid, mida psühholoog saab õpetada. Need on tavaliselt väga lihtsad ja tehtavad nipid, mille peale ise alati ei tule.

Üks nipp, mille võin anda on see (küll äraleierdatud, aga miskipärast siiski kiputakse unustama): minasõnum. Räägi talle, et “ma muretsen selle pärast, et sa ütlesid, et miski sind ei huvita”. Räägi enda murest ja tunnetest, mitte ära lenda peale, et “SINA teed seda valesti, sina võiksid seda teha jn”

Teine nipp: alusta positiivsest. Mingist sirast komplimendist. Midagi, mida sa tema puhul imetled.
Lähene tea huvide kaudu (miski teda ju huvitab, sest ta ju tegeleb seal arvutis millegagi.

Igasuguse vestluse õnnestumiseks on väga oluline AJASTUS. Mõlemal peab olema aega, ei tohi miski häirida (väsimus, tühi kõht, halb tuju) jne.

Üks kanada lastepsühhiaater soovitab järjekindlalt pubekaga kontakti saamisel temaga ta beebiea meenutamist. Et nt näidake lapsele tema titeea pilte ja räägid oma meenutusi. See pidi taastama kontakti lapse ja vanema vahel ja taastama usalduse, sest vanema mälestused beebieast ei heida tavaliselt lapsele midagi ette. Titena ta oli lihtsalt armas ja väärtuslik ja iga tema samm tegi vanematele rõõmu. Ma ei tea, ma ise poel seda meetodit kasutanud ja väga ei saa aru, miks ta seda nii propageerib. Aga no lihtsalt ideena panin siia kirja.

See titeea piltide koos vaatamine mõjub väga hästi tõesti, olen seda ise praktiseerinud ja lapse silmavaade läheb kohe helgeks.
Olen väga tänulik, et võtsid nii pikelt kirjutada ja süveneda võõra inimese muresse. Suur tänu selle eest, hea inimene.
Jah, ma olen püüdnud rahulikul hetkel teemat tõsta saamaks aru, kas oli see lihtsalt hetkeline väljapurse, millele ei tule rohkem kaalu anda kui see väärib uitmõttena (ehkki ka need tavatsevad kanda kinnitada sageli…). Kuid ta teatas uuesti, et jah, suures pildis ei huvita teda miski. Mina: “Kas absoluutselt miski ei huvita?”. Tema teatas, et no mingid väikesed asjad, nagu arvutimängud jms huvitavad, aga kõik muu, mis maailmas toimub, ei huvita üldse. Ta on ka välja öelnud, et plaanib Eestist ära minna võimalusel ja ei kavatse iial perekonda luua. Sest lapsi ta ei taha ja pereelu ta ei soovi.
Jah, ta võib olla väsinud, sest koolis on palju õppida ja õppimine ei ole talle üleliia kerge. Siis ta räägib, et mis selle kõige mõte on, leida mingi mõttetu töö ja oma elupäevad lõpuni siis veeretada. Ehk et tal puudub perspektiiv ja motiveeritus.
Ta on ka selline laps, kellel pole väikesest saadik mingit kirge mitte millegi vastu olnud – küll sai teda pandud erinevatesse trennidesse, näiteringi, loodusringi jne. Kusagile ta ei jäänud püsima ja miski teda ei huvitanud. Nüüd eelmisest aastast ei käi üheski huviringis/trennis. Seega, ainult kool ja kodu, sest sõpradega väljas ta ka praktiliselt ei käi. Peamine suhtlus toimub seega veebis.
Ta on minust endast loomuselt niivõrd erinev, et ma ei oska miskit kosta enam. Ainsana tuleb pähe, et võta A4 paber ja kirjuta üles kõik asjad, mis sind siin maailmas huvitavad, mida sa tahaksid teha praegu ja mida tulevikus (reisida nt vms).

See viimane mõte, mis sa siia kirjutasid, on väga hea tegelikult. Oluline eluks jõude andev on see, kui tegeleda asjadega, mis rõõmu ja heaolu tekitavad. Se on hea, kui ta tunneb, et teda selles toetatakse ja julgustatakse.
Mulle tundub su kirjutatu järgi, et see vestlus sujus hästi ja et sa said ta rääkima. See on väga hea algus.
Kui ta tõesti järjekindlalt nii tunneb, siis ma ikkagi kahtlustaks depressiivsust. Kas ta oleks nõus psühhiaatriga rääkima (sest ega tal endal kindlasti niimoodi hea olla ei ole. Ma tean, millest räägin, sest mul on endal samamoodi. Aitavad põhiliselt ravimid, ja no muidugi see ka kõigub. Aga niimoodi on kohutavalt raske olla, kui miski ei tekita kirge ega huvi, ja siis hakkadki tegema neid asju, mis kuidagimoodi aitavad päeva õhtusse veeretada.
Teismelisele nii kergesti ravimeid ei määrata, ja vastu enda tahtmist kindlasti mitte. Ja alati koos psühhoteraapiaga (või mõne muu teraapiaga) Äkki proovite. Ega see millekski ei kohusta, alati saab pooleli jätta või arsti vahetada. Samuti ei pane se mingit märki külge, sest need andmed on konfidentsiaalsed, seda olen ma korduvalt kogenud, et see tõesti nii on. Kui depressioonile jaole saada varases staadiumis, siis peaks ta olema küllaltki ravitav.
Jah, tal võib olla ka sotsiaalfoobia, see käibki tihti depressiooniga kaasas.
(See, et inimene tahab vahetada keskkonda, või et ta arvab, et ei taha peret ja lapsi, ei tähenda iseenesest depressiooni.)

Siin küsiti, et kus sa varem olid. Nojah, teismelise tavapärased ealised iseärasused ja depressiivsus ei ole alati kergesti eristatavad. Tihti ka mitte inimesele endale. Mina olin terve lapsepõlve depressiivne ja minu vanemaid ei huvitanud see üldse. Ja nad ei olnud mingid hoolimatud inimesed ja mu füüsilise tervise eest hoolitsesid väga hoolikalt. Aga vaimne tervis on selline asi, et pole kerge jälile saada. Ja tihti ei osatagi kuskilt otsast alustada. Selles osas oleks rohkem teadmisi vaja inimestel, kuidas üldse teise inimesega rääkida, et ta luku ei läheks. Aga sa oled erinevalt väga paljudest siiski asja märganud ja hea alguse teinud.
Jõudu sulle. Siiralt, sest ma tean, mis tunne on elada nii, et miski ei paku huvi. Aga sellega on võimalik õppida elama, nii, et seda huvi ikkagi tekitada. Vahel on selleks ravimeid vaja.

Võibolla on asi nutisõltuvuses, aga võibolla lihtsalt tegeleb teismeline eneseotsingutega ja pole leidnud veel seda, mis annaks tema elule sügavama mõtte ja eesmärgi.
Vanasti, kui elu oli vilets, olid eesmärgid väiksed ja mõte oli selles, et jääda ellu, end ära toita-katta ja endast nimi maha jätta (lapsi saada). Tänapäeval on justkui kõik olemas, elu on mugav ja eesmärgiks on seatud õnnelik olemine ning tihti ka edukas olemine. Aga kui viimane ei paelu ja esimese puhul ei tea isegi mida enda õnneks vaja on? Või tundub see õnn kättesaamatu (vastamata armastus)?

Igapäevaselt puutun teismelistega kokku ja see on üpris tavaline etapp sinu lapse arengus.
See läehb ühel hetkel mööda, aga tasub kindlasti jälgida.
Sina tunned oma last kõige paremini ning tead, mis sobib, aga ära nääguta, ära tüüta, lase tal olla ise ning küll ta tuleb sinuga kõnelema ka.