[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Mina olen oma lapsed (5 ja 12) selliseks kasvatanud, et mul ei ole nendega koos piin puhata. Nad on mõlemad sünnist saati meiega koos reisinud ja maailma avastanud. Võin julgelt väita, et mul ei ole häbi lastega restoranis einestada ja ma ei pea kartma, et nad hotellis mürgli korraldavad. Muidugi puhkused on niiviisi planeeritud, et kõik saavad oma osa. Ja kui te küsite, et kas ma lasteta puhkusest ei unista,
siis ma võtan seda aega kui vahepeatust. enne lapsi seiklesime mehega poole euroopat läbi. Nüüd ootame seda aega, kus lapsed on iseseisvunud ja siis on aeg jälle meie päralt. Ja ma ei saa aru kuidas te suudate oma põnnidele öelda, et meie issiga oleme nädal aega soojas rannas palmide alla aga teie kullakesed teete vanaema hoovis mudakooke. See ei ole nende suhtes ju õiglane![/tsitaat]
mina mõtlen täpselt samamoodi:)
mul endal ainult 5-aastane tütar. kõik puhkused suvel ja talvel oleme koos olnud. pole mõttesegi tulnud, et jätaks mehe ja lapse koju-ise aga peesitan kusagil palmi all. minu jaoks on sellised üksipuhkajad isekad.