pulmapäev peaks olema selline, nagu pruut ja peigmees seda soovivad, sest see on nende päev. kõikide teiste soovid ja unistused sellega seoses on nende endi asi
Milleks üldse seda nõmedat üllatusõhtusööki fotodega korraldada? Kui see nii nende asi on, siis las ollagi. Aga ikka on vaja, et keegi ohiks ja vaimustusega mingit suvalist pilti kommenteeriks.
Keegi pole siin rääkinud mingist hiigelpeost, kuhu kõik lehma lellepojad peaks kutsuma. Aga 2+2 inimest, kõige kallimad kogu lapsepõlve ajast, võiks ikka sinna suurte soovide ja unistuste hulka mahtuda elu kõige tähtsamal päeval.
No ma saan aru, et see, kes siin esimesena solvumisest kirjutas, ei pannud pahaks isegi mitte registreerimisele mittekutsumist, vaid seda, et ei kavatseta ette teatadagi, et abielluma minnakse.
pulmapäev peaks olema selline, nagu pruut ja peigmees seda soovivad, sest see on nende päev. kõikide teiste soovid ja unistused sellega seoses on nende endi asi
Milleks üldse seda nõmedat üllatusõhtusööki fotodega korraldada? Kui see nii nende asi on, siis las ollagi. Aga ikka on vaja, et keegi ohiks ja vaimustusega mingit suvalist pilti kommenteeriks.
Heh, mis sa arvad, kas teemaalgataja solvub, kui vanemad ei ohigi vaimustusest? Ja kas seda solvumist talle samamoodi pahaks pandaks kui vanematele solvumist mitteteatamise puhul?
Olen ka haavunud, et laps oma pulmapäeva mulle isegi maininud polnud. Loomulikult on neil õigus teha nii nagu nemad õigeks peavad, kuid ma ei kujuta ette olukorda, et ma ei kutsuks omi vanemaid registreerimisele. Ma ei räägi mingist peost, selles pole üldse küsimus. Minu jaoks on abiellumine ka natuke tseremoniaalse tähtsusega – abikaasa on siiski nüüdsest ametlikult ka meie pere liige. Miks noored üldse sellise otsuse teevad – vaevalt, et neid vanemaid palju oleks, kellel oma laste pulmapäevast ükskõik oleks. Rahas pole ju küsimus, kui end ikka ametliku tseremooniaga paari panna tahad, siis vanemate juuresolek mingit rahalist vahet ei tee võrreldes ainult kahekesi tseremooniaga.
Sellisel peol ma osaleda ei tahaks, nagu teemaalgataja plaanib. Minu laps sellise käitumise korral minult positiivset reaktsiooni ei saaks, mokaotsast õnnitluse küll, kuid rõõmu ma sellises olukorras ei tunne. Nende piltidest oleks mul jumalast ükskõik, ma seediks oma šokki. Kui vanemaid ei sobinud registrerimisele kutsuda, siis on minu jaoks valus sellisel peol osalemine. Aga kordan veelkord – noortel on õigus tegutseda oma tahtmise järgi, mind valdavad tunded on minu probleem ja kahjuks tundeid keelata ei saa.
Keegi pole siin rääkinud mingist hiigelpeost, kuhu kõik lehma lellepojad peaks kutsuma. Aga 2+2 inimest, kõige kallimad kogu lapsepõlve ajast, võiks ikka sinna suurte soovide ja unistuste hulka mahtuda elu kõige tähtsamal päeval.
Need, kes kahekesi registreerida otsustavad, võivad seda allkirja ka nt notari juures anda. Sa tõesti pead normaalseks sinna koos suguseltsiga minna, (vana)vanemad kleitide ja soengute ning lillesülemitega, et 5 minutit notari kabinetis allkirjastamise kinnitamist pealt vaadata? Imelik ei ole veidi?
Jah, vanemad, kes tahavad laste õnnest osa saada, on tõeliselt isekad. Inimeste väärtushinnangud ajas muutuvad. Kui noor inimene on maailma naba, siis vanemaks saades (tavaliselt hiljemalt siis, kui ise lapsed saadakse) saadakse siiski aru, et ka lähedased on inimesed ja neilgi on tunded, millega võiks arvestada. Et pärast ei oleks siin perekoolis kaeblemist, et pikki tööpäevi tegevad 50+ vanemad ei tahagi öösel tormata oma lapselast hoidma kui noored jälle tahavad teha, mida nad soovivad.
Keegi pole siin rääkinud mingist hiigelpeost, kuhu kõik lehma lellepojad peaks kutsuma. Aga 2+2 inimest, kõige kallimad kogu lapsepõlve ajast, võiks ikka sinna suurte soovide ja unistuste hulka mahtuda elu kõige tähtsamal päeval.
Kui ei mahu, siis ei mahu, eks siis vanemadki tee oma järeldused, kelleks neid peetakse (tasuta lapsehoidjateks, kes pole väärt pidupäevast ja õnnest osa saama..)
Mul muide sõbranna paar aastat tagasi tahtsid teha kahekesi, aga mainisid seda ka vanematele, miks ja kuidas, et nad ei solvuks. Mehe pere leppisi sellega ja austas, naise ema arvates oli ebaõiglane, et tema ei saa, lõpuks andsid alla ja lubasid naise vanemad ka. Õnnepalees oli üllatus, kus pool naisesuguvõsa oli koos, mees oli tige ja pulmapäev rikutud. Selliseid juhtumeid olen veel kuulnud.
Seega, seda enam mõistan, miks tehakse kahekesi ja perele sellest varem teada ei anta. Pulmapäev võiks ikka nii olla, nagu pruutpaar soovib, nende otsust võik austada, mitte oma jonni ajada 🙂
Saan aru, et külalisi ei taheta ja isegi seda võin proovida mõista, et pruut oma ema ei kutsu (ise ei oleks küll iial niimoodi oma emaga käitunud), aga et siis õhtul kutsutakse õhtusöögile ja visatakse pildid näkku, see on liig mis liig. Kui ei taha pidulikkust, ei taha tseremooniat, no ei taha, austame tahtmist. Aga kui piltidega tullakse veel mõnitama, no mõni vist ei saaks õhtu jooksulgi nuttu pidama, mõni vapram veab ehk virila ilme näole ja pressib läbi hammaste mingi õnnitluse ja nutab siis kodus patja, et sellise empaatiavõimetu ja iseka tütre kasvatas. Ilusat pidu!
Saan aru, et külalisi ei taheta ja isegi seda võin proovida mõista, et pruut oma ema ei kutsu (ise ei oleks küll iial niimoodi oma emaga käitunud), aga et siis õhtul kutsutakse õhtusöögile ja visatakse pildid näkku, see on liig mis liig. Kui ei taha pidulikkust, ei taha tseremooniat, no ei taha, austame tahtmist. Aga kui piltidega tullakse veel mõnitama, no mõni vist ei saaks õhtu jooksulgi nuttu pidama, mõni vapram veab ehk virila ilme näole ja pressib läbi hammaste mingi õnnitluse ja nutab siis kodus patja, et sellise empaatiavõimetu ja iseka tütre kasvatas. Ilusat pidu!
Esimese lapse sündi ka kindlasti varjatakse, et siis kolm kuud pärast sündi vanemad õhtusöögile kutsuda ja pildid hoiatamata näkku visata…
Saan aru, et külalisi ei taheta ja isegi seda võin proovida mõista, et pruut oma ema ei kutsu (ise ei oleks küll iial niimoodi oma emaga käitunud), aga et siis õhtul kutsutakse õhtusöögile ja visatakse pildid näkku, see on liig mis liig. Kui ei taha pidulikkust, ei taha tseremooniat, no ei taha, austame tahtmist. Aga kui piltidega tullakse veel mõnitama, no mõni vist ei saaks õhtu jooksulgi nuttu pidama, mõni vapram veab ehk virila ilme näole ja pressib läbi hammaste mingi õnnitluse ja nutab siis kodus patja, et sellise empaatiavõimetu ja iseka tütre kasvatas. Ilusat pidu!
Esimese lapse sündi ka kindlasti varjatakse, et siis kolm kuud pärast sündi vanemad õhtusöögile kutsuda ja pildid hoiatamata näkku visata…
Ära nüüd liialda, ikka samal õhtul pärast sünnitust või äärmisel juhul kojutulekut näidatakse pilte. Pidulikul õhtusöögil ka.
Aga kui piltidega tullakse veel mõnitama, no mõni vist ei saaks õhtu jooksulgi nuttu pidama, mõni vapram veab ehk virila ilme näole ja pressib läbi hammaste mingi õnnitluse ja nutab siis kodus patja, et sellise empaatiavõimetu ja iseka tütre kasvatas.
Ohh jahh… lapsed tahavad teha rõõmsa üllatuse, jagada toredat õhtut ja rõõmu ja tähistada lähedastega, mõni aga ikka jääb solvunuks, et ei saanud allkirja kirjutamist vaatama minna… siin vist keskteed ei ole tõesti 🙂
MIna vanemana oleksin VÄGA solvunud, kui minu laps registreeriks üksi ( selle vastu pole mul mitte midagi) aga varjab seda minu eest ja kutsub mind üllatusena õhtust sööma eesmärgiga teatada oma abiellumisest.
Nagu teises teemaski sulle öeldi mitmelt poolt – lapsed ikka tunnevad oma vanemaid ja sellisega, kes solvuks, et ilusa päeva õhtut temaga jagada tahetakse, niimoodi ei teekski. Niiet usutavasti sul ei ole vaja muretseda.
Lapsed võivad tunda oma vanemaid, kuid ei pruugi. Minu tuttavad on sellise üllatuspulma teinud ja mehe vanemad olid üsna solvunud. Vanemad on ju mõlemal abiellujal, kui ühele sobib, siis teisele ju ei pruugi.
Isiklikult ka sellist üllatuspulma ei sooviks.
Uskumatu, et nii palju vastuseid siin, aga keegi ei vasta küsimusele vaid hoopis kommenteeritakse muud 😀
Igatahes kuna endal hiljuti sarnane teema käsil oli, siis Õnnepalee teeb koostööd briljantfoto.ee-ga – kodulehel ka näidisfotod (seal 2 fotograafi, ilmselt tasub personaalselt kirjutada ja oma soovist rääkida)
Mul on pulmadest küll 10 aastat möödas, aga oli just nii, et enne registreerimist tegime pildistamise ning hiljem peol oli fotograafil slaidishow kokku pandud, mida näitasime külalistele suurele ekraanile. Kõik oli kvaliteetne ja professionaalne. Fotograaf tegi seda söömise ajal minu mäletamist mõelda (süüa sai ka muidugi 😀 ). Fotograafiks oli Urmas Ääro meil
Saan aru, et külalisi ei taheta ja isegi seda võin proovida mõista, et pruut oma ema ei kutsu (ise ei oleks küll iial niimoodi oma emaga käitunud), aga et siis õhtul kutsutakse õhtusöögile ja visatakse pildid näkku, see on liig mis liig. Kui ei taha pidulikkust, ei taha tseremooniat, no ei taha, austame tahtmist. Aga kui piltidega tullakse veel mõnitama, no mõni vist ei saaks õhtu jooksulgi nuttu pidama, mõni vapram veab ehk virila ilme näole ja pressib läbi hammaste mingi õnnitluse ja nutab siis kodus patja, et sellise empaatiavõimetu ja iseka tütre kasvatas. Ilusat pidu!
Esimese lapse sündi ka kindlasti varjatakse, et siis kolm kuud pärast sündi vanemad õhtusöögile kutsuda ja pildid hoiatamata näkku visata…
Sünnituse pildid vä? Minu vanemad ei näe neid ei esimesel õhtul, koju tulles ega ka pidulikul õhtusöögil. Õigemini neid pilte polegi.
Või viskasid irooniat selle arvel, et kõiki vanemaid ei kutsuta sünnitusele ega isegi esimesel õhtul haiglasse vaatama?
Või viskasid irooniat selle arvel, et kõiki vanemaid ei kutsuta sünnitusele ega isegi esimesel õhtul haiglasse vaatama?
See iroonia jõudis siiski ka minule kohale – viidati, et vanemaid ei informeerita kui sünnitus algab.
Või viskasid irooniat selle arvel, et kõiki vanemaid ei kutsuta sünnitusele ega isegi esimesel õhtul haiglasse vaatama?
See iroonia jõudis siiski ka minule kohale – viidati, et vanemaid ei informeerita kui sünnitus algab.
Nojah, maitse asi, minu meelest sünnituse algusest ei peagi informeerima, et siis sünnituse ajal taluda pidevat helistamist-närvitsemist või isegi tulevaste vanavanemate haiglasse trügimist. Sünnitus on küll sündmus ja tegevus, mille ajal sooviks rahu saada ning närveldavad emad-ämmad on viimane asi, mis selle laabumisele kaasa aitab. Mõni trügivat koguni sünnitustuppa kohale, mis on minu arvates suisa perversne.
Või viskasid irooniat selle arvel, et kõiki vanemaid ei kutsuta sünnitusele ega isegi esimesel õhtul haiglasse vaatama?
See iroonia jõudis siiski ka minule kohale – viidati, et vanemaid ei informeerita kui sünnitus algab.
Tegelikult siiski sellele, et vanemaid ei informeerita lapseootusest.
Öelge, mis selle allkirja andmise momendi juures nii oluline on, et vanemad seal kindlasti ninapidi juures peavad olema? Valvamaks, et keegi sohki ei teeks või pruuti ära ei rööviks? Miks neile ei piisa, kui kutsutakse samal päeval pidulikule õhtusöögile? Millest nad ilma jäid kui ei näinud paberi kätte andmist?
Küsimus pole paberi nägemises. Küsimus on oma lapse nägemises tema kõige tähtsamal päeval, tema aitamises, tema rõõmust osasaamises. Aitaks teda transportida, viiks juuksurisse, meiki tegema, sätiks ja imetleks, rõõmustaks koos temaga. Mehe emadel ilmselt ei ole sellist tugevat tunnet (mul ka mitu poega, aga sellist tunnet nagu tütrega ei teki). Aga ilmselgelt ei saa paljud sellest enne aru, kui omal tütar täiskasvanu. Ma ise ka ei mõistnud oma ema (ja kuigi teen paljud asjad teisiti kui tema) enne, kui ise lapsed sain. Nüüd saan hästi aru tema valikutest ja käitumistest.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
