Nii, mõtlesin, et teeks ühe muljetamise teema inimestele, kes on kandnud pulmas midagi muud kui see kõige klassikalisem versioon. Ma küll tegelikult leian, et see riietuse ei peaks pulmas üldse nii oluline olema, rõhk võiks ikka olla sisulisel osal. Aga ma olin sunnitud sellele natuke mõtlema, kuna ma ise naisena ei taha valget kleiti. Esiteks ei sobi üleni valges olemine mulle absoluutselt (olen väga kahvatu jne). Teiseks sain ma ka kähku aru, et ma tegelikult ei taha ka kleiti. Esimese hooga mõtlesin küll, et ikka kleit ja teadsin ka lõiget, selline lihtsam, mul lihtsalt juhtus olema kapis üks kleit mille lõige mulle meeletult meeldis ja oleks siis lasknud õmmelda selle järgi analoogse pulmakleidi, et lihtsalt pikema (maani) ja teisest materjalist, pitsi kasutanud jne. Aga siis sain aru, et see lõige paraku lihtsalt ei tööta maani kleidi ja puhul, eriti mitte minu eelistatud materjalidega.
Nii et ma otsustasin kanda seelikut ja pluusi. Põgusalt kaalusin pükse ka, aga ma kartsin, et äkki ikka mõni eakam sugulane minestab 😀 Sest noh, nagu öeldud, rõhk võiks olla sisul, mitte riietusel ja sitt lugu kui külalised muust enam rääkida ja mõelda ei suuda kui et issand pruut oli pükstes. Okei, tegelikult mulle tundus ka seelik siinkohal natuke mugavam, kuna siis ma ei põe kas istudes piltidel mu reied näevad paksud välja või kas mu tantsusammud lähevad sassi või mis jalanõud mul täpselt jalas on (ei mingeid kontsi). Ja üleüldse, mulle meeldivad maani seelikud ja see on hea juhus ühe kandmiseks.
Loomulikult maksab sama toode nime “pulmakleit” all 600 ja nime “kleit” all 60 eurot ning analoogselt ka seelikutega. Seega ostsin täiesti “tavalise” altlaieneva maani seeliku mõnekümne euro eest. Mitte siis valge, aga värvilise. Ühevärvilise, sest mustrid ei tundunud mulle piisavalt pidulikud millegipärast (tooni valikul küll veidi võtsin eeskuju ka kodukandi rahvariideseelikust). Väga efektne ja samas mitte midagi ekstravagantset – kohe kui nägin, teadsin, et seda ma tahan. Lõpuks pluusi võtsin naturaalvalge, kuna kõik muud variandid hakkasid liigselt seelikuga võistlema ja jäid liiga kontrastsed. Kusjuures pluus oli varasemast olemas, ainuke valge asi mu kapis. Hele kampsun ka jahedasse kirikusse peale.
Nii möödaminnes, et seeliku üks pluss on minu arvates see, et see on khm ealiste figuurimuutuste osas andestavam kui kleit, loodan seda kanda ka pulma-aastapäevade tähistamisel-pildistamisel jne. Valge kleidi ostmine tundus mulle minu väärtustega mittesobiv ka sellepärast, et edaspidi jääks see ju lihtsalt kappi seisma, mis sa teed sellega? Ega ma oma seelikut nüüd ka toidupoodi minnes selga ei pane, aga pidulikel puhkudel saan kanda küll. Laenutamise osas olid mul kahetised tunded, et osalt muidugi palju toredam kui asi üheks kandmiseks osta, samas on mingid spets pruudikleidilaenutused ka üllatavalt kallid ja no katsu leida seda, mida sa tahad…
Laduge nüüd letti enda versioonid, et maailmas on muud ka kui valed kleidid 🙂 Äkki keegi kunagi saab ideid juurde.
Mu ema muide nõuka ajal ei abiellunud valges maani, vaid rohelises lühemas kleidis. Ja mu vanaema 60ndate alguses oli küll valges, aga lühikeses, napilt põlvikatvas kleidis, nagu siis ka moes oli kanda. Ja vanavanaema esimese eesti ajal oli rahvariietes nagu ilmselt ka esivanemad enne teda.
Lõpuspämmm: https://ruffledblog.com/bridal-separates-wedding-trend/