Teema: Puude määramine? Kellele määratakse üldse?

Kes teenuseid keelab? Lihtsalt maksad ise.

Paraku nad jah ütlevad, et teenuseid peab võimaldama kohalik omavalitsus ka siis, kui puuet pole ja pervasiivse arenguhäire kirjutavad hariduslikuks erivajaduseks, millega peab tegelema kool. Samuti peab kool võimaldama su lapsele logopeedi, eripedagoogi ja psühholoogi teenust.

Soovitan vaide kirjutada. Vaata fb gruppi MeieRüblikud, seal on palju selliseid juhtumeid.

Novembrikuu puutepunkti ajakirjas on ka sellest pikk lugu ja sotsiaalkindlustus ametnikuga interviuu, miks nii paljud lapsed puudest ilma jäävad.

#3298224:

Ei leia seda gruppi kahjuks. Kas on nimi õige?

MeieRüblikud 🙂
Niimoodi. See on kinnine grupp, ei pruugi otsinguga välja tulla.

Lohutavat ei ole midagi kirjutada. Taotlesin esmakordselt puuet lapsele septembris – kromosoomirike ja sellest tulenevalt erinevad kõrvalekalded nii vaimses kui füüsilises pooles. Kahe vanema ööpäevaringse abistamise ja igas kuus umbes viie meie poolt palgatud spetsialisti abiga on ta nii enam-vähem kriips allpool keskmist kõikide näitajate poolest. Me peaks aga ka tööl käima ja säästudest enam kauaks ei jagu teenuste eest tasumiseks. Abita jäädes oleks ta ohtlik endale ja teistele ja ilmselt lõpeks käesoleva klassiga ka ta haridustee. SKA määras aga keskmise puude ja lisas, et “vajab mitte rohkem kui üks kord nädalas abi”. Ainuüksi suulihaste harjutusi tuleb tal teha aga kolm korda päevas ja kromosoomivea tõttu ei ole ta ise mitte millekski motiveeritud…
Ma kirjutasin samuti vaide, just teenuste saamise, mitte toetuste summa pärast. Arusaamatu teema, sest ühelt poolt peaks KOV tagama teenused puude olemasolust või raskusest sõltumata, teisalt kirjutas KOV lastekaitseteenistuse juhataja, et hädavajaliku tugiisiku saame vaid raske või sügava puude olemasolul. Pöördusin ka Perekeskuse poole ja sealt omakorda pöörduti edasi rahastaja sotsiaal- ja tervishoiuameti poole – taas vastus, et ilma raske või sügava puudeta teenust ei saa. Tallinnas on selline nõue – kõik ongi justkui korrektne, kuid SKA põhimõtetega on see vastuolus.
Meil on probleemiks ka, et näiteks müofunktsionaalne terapeut ei kirjuta visiidist sõnagi digilukku – tal ei ole vastavat õigust. Palusin kirjed luua raviarstil.
Mitte, et ma tark oleks, aga kirjuta vaie, lähtu elulisest ja meditsiinilisest vaatest, kirjelda kuidas sinu lapse hakkamasaamine on võrreldes teiste sama vanuste lastega, näiteks klassikaaslastega. Pööra tähelepanu unele, toitumisele ja eneseteenindusele. Mina kirjutasin iga ploki lõppu kuidas ja milles lapse abivajadus seisneb, kuidas oleme proovinud olukorda lahendada ja miks see meil teisiti ei õnnestu.

Pöördu perearsti poole ja palu saatekirja taastusravi arstile, siis saad taastusravi alt: füsioteraapiat, tegevusteraapiat, logopeedi teenust, psühholoogi hindamist. Taastusravi alt ei saa eripedagoogi teenust, kuid seda saab erivajadusega laps ka lasteaiast ja koolist.

See nagu ongi lapsevanema töö…või kes neid ravimeid otsima peaks või õmblusmasinat suristama?

#3299399:

#3299250:

See nagu ongi lapsevanema töö…või kes neid ravimeid otsima peaks või õmblusmasinat suristama?

Sul vist endal ei ole suure abivajadusega puudega last, et siin selliseid kommentaare kirjutad?

Tal on endal puue.

#3298143:

Mu tütrel on 3 aastasest saadik määratud raske puue ja nüüd on laps 10 ja enam ei määratud. Praegu on arst märkinud pervasiivne arenguhäire. Kas nüüd on siis tõesti laps üle öö terveks saanud pensioniameti suhtes või? Mind huvitab siis et millistele lastele määratakse puue? Arst on ju ometi diagnoosi pannud. Või see polegi diagnoos? Oleme aastaid käinud ka rehateenustel ja kas nüüd siis jääbki laps abita? Järgmine kuu lõpeb ka see.

Kohalikku omavalitsusse juba pöördusid ? See on nende teema. Kui siia ainult kirjutad ja nende poole ei pöördu, siis sinu olukord ei lahene. Arstil on oma eeskirjad, mille järgi puuet määrab. Omamoodi on see tegelikult ju väga rõõmus olukord, et laps ei oma enam sügavat puuet. Küsi nendelt, kelle töö see on. Alusta oma kohalikust omavalitsusest.

#3300428:

#3300122:

#3299399:

#3299250:

See nagu ongi lapsevanema töö…või kes neid ravimeid otsima peaks või õmblusmasinat suristama?

Sul vist endal ei ole suure abivajadusega puudega last, et siin selliseid kommentaare kirjutad?

Tal on endal puue.

Tõsi. On. Hoolitsen enda eest ise ega eelda, et kõik teised peaks minu eest jooksma või maksma.

Siin räägitakse ju puudega lastest. Pealegi, puudel ja puudel on suur vahe. Mõni puue vajab suuremat kõrvalist abi ja rahalisi väljaminekuid kui teine.

Sina oled täiskasvanu. Ja ilmselt sellise puudega, kes suudab iseendaga ise toime tulla. Küllaga on aga selliseid inimesi, kes on sünnist saati sellise puudega nad ei hakka iialgi iseseisvaks. Miks ei peaks selliseid inimesi siis toetatama?

Või mis sind nüüd siis täpsemalt häiribki siin teemas?

#3305050:

Eks ikka edasi määratakse puue puudega lastele. Meil on ka puudepikendamine ees, sinna veel tiba aega(üle poole aasta) aga juba ajame seda. Oleme ka ära hirmutatud, sest meil käib laps koolis tugiisikuga ja puue on psühholoogiline ning tugiisik on kogu tema funktsioneerimise juures kõige olulisem.

Meile psühholoog ja meie juhtumi korraldaja juba praegu ajab pabereid, mina lapsega hakkasin uuesti kõiki teste tegema. Psühhiaatri juures ise küsisin kõik testid uuesti, õnneks ka need saime. Laps teeb need kõik läbi uue aasta alguses. Lisakas palusin koolil üksipulgi kõik juhtumid kirja panna, kohtume koolis korra nädalas, et koos tugiisikuga ja HEV koordinaatoriga need asjad kirja panna, kõik mis on toimunud kodus ja mis on toimunud koolis.

Ühesõnaga puude pikendamine võtab ka aega, peaaegu sama palju kui esmakordselt taotlemisel. Eks muidugi sõltub puudest ka. Minu lapsel on ärvushäired ning paanikahood, õnneks ta pole vägivaldne vaid on see õrnahingeline, kes ise kunagi kontakti ei saa, see mega nunnu ja tubli laps, kes kunagi lasteaias pahandust ei teinud.

Aga raske puue see on ning igapäevaselt vajame abi. Kui kooli läks siis kogu see teema meil pihta hakkas ja tõesti, ka mina tulin töölt ära, kaks aastat ei saanud tööle tagasi. Mulle oli kogu see teema nii tumemaa ja oli vaja selgeks saada. Ise küsida, ise käia, ise ja veelkord ise. Keegi seda infot ja puuet niisama kätte ei anna. Neid abivajavaid lapsi on nii palju. Näiteks meie puhul on äärmiselt oluline psühhiaater, kes paneb diagnoosi ja mina ise tahtsin iga kolme kuu tagant tema juures käia, et kogu ülevaade oleks ka temal olemas. Nüüd pikendamisel on see dokumentatisoon ka olemas ning ka temal asi lihtsam.

Soovitust enam anda ei oskagi, totter ja ülimalt embamugav olukord tõesti. Uuesti arstide juurde ja uuesti proovida.

Appi! Siin loos vajab abi hoopis ju ema.

#3305781:

Viimasele käole-tubli, sa jõudsid asja tuumani. Tegelikult nii ongi, et puudega lapse vanemad vajavadki abi. Kasvõi info näol, mida teha.

Just, vanem vajab infot kuidas lapse vaimne sandistamine lõpetada.