Meie liikumispuudega laps on jõudnud tavakoolis gümnaasiumi ja mingeid probleeme pole olnud. Alguses klassikaaslased küsisid, mis sul viga on, neile sai seletatud, et ei saanud hingata, kui sündisin, ja jäid rahule. Mingit kiusamist pole olnud.
Teema: puudega laps tavakooli ?
26.10.2012 15:56
To report this post you need to login first.
26.10.2012 20:18
Kuna siin teemas on vahet tehtud füüsilisel ja intellektipuudel, siis julgustuseks ka vaimupuudega laste vanematele, kes ehk satuvad teemat lugema, et ka intellektipuue pole takistuseks tavakoolis, kui SELLE KOOLI PERSONAL ja eelkõige juht on selleks valmis. Minu raske puudega (sh vaimupuue) laps käib tavakoolis, tal on küll oma isiklik toimetulekuklass ja oma isiklik õpetaja, kuid osades tundides on ta ka koos tavaprogrammi lastega ja vahetunnis samuti. Teda ei narrita, temaga mängitakse, kui ta ise suudab mängus kaasa lüüa. Sõbrapäeval toob ta koju rohkem kaarte ja pilte koolikaaslastelt kui teised pere lapsed. Tänased lapsed on puudega inimeste vastu tunduvalt tolerantsemad kui nõukaajast pärit täiskasvanud. Kõige negatiivsemaid emotsioone olen kogenud hoopis meditsiinitöötajate ja mõne lasteasutuse juhi poolt, kuigi need on inimesed, kes justkui peaksid olema meie tugivõrgustik.
To report this post you need to login first.
26.10.2012 22:47
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] Kuidas saab laps tunda ennast teistega võrdsena, kui ta kohe alguses (erinevalt teistest) n.ö letti võetakse ja üle kuulatakse. [/tsitaat]
Selline asi on arenenud maailmas muide väga levinud (lastega saadetakse lausa infolehed koju vanematele) ja toimib suurepäraselt. Laps just nimelt, kui ta näeb, et keegi on kuidagi teistsugune, tahab teada, miks. Saab teada, ütleb \”ahah\” ja elu läheb edasi. Kui ei saa teada ja tehakse nägu, et sellest ei tohi rääkida, võib hakata ise \”diagnoose\” leiutama.
Edu sulle, teemaalgataja!
To report this post you need to login first.
27.10.2012 07:35
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Soovitatav (tegelikult ülioluline) oleks teha n-ö avatud küsimuste ring tulevastele klassikaaslastele, et nad saaksid ilma valehäbita küsida mis neid huvitab ning seega ei tekiks kartusi ja hirme.[/tsitaat]
Ma ei ole väga kindel, kuidas see 5.klassile välja kukuks või siis peaks seda küsimuste ringi nö modereerima mingi eriharidusega inimene.
Seoses Raasiku tragöödiaga tuli meil kodus jutuks, kas lapsed teavad, kuidas tulekahju puhul käituda. Ja just viiendikul tuli kogu aeg naer peale, kui noorem mõnikord absurdseid situatsioone välja pakkus. Sain lõpuks üsna kurjaks juba ja tõenäoliselt jõudis ka kohale, et iga teema üle ei naljatleta.
Ja kui see viies klass nüüd mingi ebaõnnestunud küsimuse esitab ja teised sellest innustust saades hakkavad mingeid üksteise võidu tobedaid asju küsima, siis võib kasu asemel hoopis kahju tulla.
Kindlasti oleks see küsimine omal kohal esimeses klassis, nii väikesed on enamasti siirad ja kambavaimu ka tõenäoliselt veel pole.
To report this post you need to login first.
27.10.2012 13:23
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Kas Teie laps hakkaks erivajadusega last narrima tema puudest tulenevalt ? Kas teie lepite, et teie lapse klassis õpiks erivajadusega laps?
Tahame lapse tavakooli tuua , sellest ka küsimus, mis meid ees ootab? Laps on normintellektiga.[/tsitaat]
Oleneb puudest, puudeid on erinevaid. Küsi parem seda, kuidas su laps ise tavakoolis hakkama saab. Mida selleks vaja on. Kui tal on mõni meelepuue – pime või kurt – siis vajab ta ilmselt tugiisikut või tõlki. Kui on mõni liikumispuue, siis oleneb koolimajast. Kui on käitumishäire, siis konsulteeri mõne eripedagoogiga, kas see laps saaks tavakoolis hakkama.
Narrimist ei tohi ühelgi põhjusel niikuinii üheski koolis lubada.
——–
Jah, lugesin ka ise nüüd kogu teema läbi ja ütlen, et kui kool on valmis ja tugisüsteemid olemas, siis muud kaalutlused ei tohiks sind enam pidurdada. Laste narrimine? Narritakse ka täiesti normaalseid lapsi. Nagu öeldud, narrimist ei tohi niikuinii lubada. Kui õpetajad narrimise probleemiga hästi toime tulevad, siis on ju kõik korras. Teiste laste vanemate eest ei saa keegi vastutust võtta. Lapsevanemaid ja lapsi on väga erinevaid – meie siin ei tea, millised nad seal kõik on. Kõiki asju pole mõtet ette karta.
To report this post you need to login first.
27.10.2012 18:30
et võtke aga laps letti…mina selliselt letti võetuna hakkasin lihtsalt nutma, sest ma ei tahtnud sellest rääkida ja ei taha siia maani ja ei võta vabalt, kui seda küsib paegu mõni täiskasvanu või ka laps. vastan rahulikult ära, kuulan haletsused ja kiitused ära ja teises ruumis kirun maailma ja ennast ja kõike, mis jalgu jääb.
To report this post you need to login first.
27.10.2012 20:14
Seda \”letti võtmist\” ei pea ju lapsega tegema. Kui on arvata, et laps solvub, siis võib ju ka kooli sots.pedagoog, kooliõde, lapsevanem selgitusringi teha.
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt 25.10 19:41; 25.10 21:16; 27.10 20:14;
To report this post you need to login first.
28.10.2012 02:23
Lapsi on igasuguseid ja osad lapsed on julmad. Kas su laps on selleks valmis, et (vähemalt algul) võidakse teda teistmoodi vaadata, teistmoodi suhelda; Võimalik, et tuleb oma puude kohta esitatud küsimustele vastata ja ka narrimist taluda? Kui laps on selleks ette valmistatud, siis mina ei näe küll ühtki takistust, miks ta tavakoolis õppima ei peaks.
Minu lapsed teda suure tõenäosusega narrima ei hakkaks, kuna meie lähimas tutvusringkonnas on kaks puudega inimest ja laped teavad, et tuleb aidata ja toetada, mitte narrida või eirata.
To report this post you need to login first.
28.10.2012 08:52
Muide kõige rohkem oleneb kõik see klassijuhatajast ise!
To report this post you need to login first.
28.10.2012 11:22
Minu laps käib ühes klassis vaimupuudega lapsega. Esimese kuu olin pahane, kuna lubatud tugiisikut kuidagi kohale ei tahtnud jõuda (asja natuke uurides, selgus, et KOV ei tegelenudki sellega, sest vajaliku haridusega inimene käis end juba ammu ise pakkumas). Edasi loksus asi paika, mingit narrimist pole kunagi olnud, tunde annavad erinevad õpetajad, nii et klassijuhataja abi ei oska siin näha. Pigem maakoha võlud.
Ise töötan lasteaias ja enamus aastad on mul rühmas olnud vähemalt üks erivajdusega laps, aastakese oli neid korraga lausa kolm, kõik erineva puudeliigiga. Vaadates lasteaeda üldiselt, siis palju oleneb vanemate suhtutumisest. Üks neist puudega lastest toodi vanema soovil meie rühma üle, kuna eelmises teda narriti ja kiusati. Sügisesel koosolekul sai siis ära räägitud, et selline laps meile tuleb ja palutud ka kodus lastele positiivses võtmes selgitada, et ta küll käitub mõnikord natuke teistmoodi, aga muidu on täiesti tavaline laps. Ja muidugi oli 0-tolerants igasuguse kiusamise, norimise ja tõrjumise suhtes. Meie rühmas igaljuhul kadusid enamik probleeme, ka selle puudega lapse käitumishäired vähenesid märgatavalt, kuna teised lapsed suhtusid temasse kui omasugusesse.
Hetkel on meil rühmas liikumispuudega laps, kes alustas meil norm lapsena. Pärast haigestumist on saanud temas rühma hoituim laps ja seda just teiste laste poolt. Mõnikord on mõni laps suisa kadestanud, et miks tema peab ise kõndima, ta tahaks ka istuda ja ringi sõita.
Nii et oma kogemustele toetudes julgen väita, et füüsilise puudega last ollakse valmis ikka palju kergemini ja kiiremini omaks võtma kui vaimupuudega, ja seda just lapsevanemate poolt. Aga ka vaimupuue ei ole midagi ületamatut.
To report this post you need to login first.
28.10.2012 15:01
Lettivõtmise idee on halb. Märgistamine \”See laps on eriline, teda ei tohi narrida\” on väga halb. Asja mõte peaks olema ju see, et kõik lapsed on omamoodi erilised ja mitte kedagi ei tõsteta ses mõttes esile. Märgistatud last hakatakse kindlasti narrima. Kui lapse käitumine vajab selgitust, siis võib seda jagada juhul, kui tekib küsimusi; ja vajadusel nt lapsevanemate listis. Võib ka lapsele endale õpetada, mida sellisel puhul vastata. Aga sellise selgituse juurde peab kindlasti kuuluma klausel, et KÕIK lapsed on erilised ja erinevad ja MITTE KEDAGI ei tohi narrida.
To report this post you need to login first.
28.10.2012 20:44
Minu raske liikumispuudega laps käib ka tavakoolis. Tegemist on küll natuke väiksema kooliga. Õpetaja on tubli ja koostöö temaga (ning üldse kogu kooliga) väga hea. Alguses kartsin minagi narrimist, sest oma kooliaajast mäletan, et narriti jumal teab, mille kõige pärast.. Aga tundub, et klassikaaslased on toredad – osad ei suhtu minu lapse erinevusse kuidagi, teised aga on just rohkem tähelepanelikud ja abivalmid. Kahjuks on siiski ette tulnud teiste klasside laste poolt narrimist (aga seda väga üksikutel kordadel). On üsna raske lapsele seletada, et inimesi on igasuguseid ja meie neid kõiki ümber õpetada ei saa – nende poolt öeldut tuleb lihtsalt ignoreerida.
To report this post you need to login first.
28.10.2012 22:16
[small]rotsik kirjutas:[/small]
[tsitaat]Lettivõtmise idee on halb. Märgistamine \”See laps on eriline, teda ei tohi narrida\” on väga halb. Asja mõte peaks olema ju see, et kõik lapsed on omamoodi erilised ja mitte kedagi ei tõsteta ses mõttes esile. Märgistatud last hakatakse kindlasti narrima. Kui lapse käitumine vajab selgitust, siis võib seda jagada juhul, kui tekib küsimusi; ja vajadusel nt lapsevanemate listis. Võib ka lapsele endale õpetada, mida sellisel puhul vastata. Aga sellise selgituse juurde peab kindlasti kuuluma klausel, et KÕIK lapsed on erilised ja erinevad ja MITTE KEDAGI ei tohi narrida.[/tsitaat]
Fakt on see, et kui puue välja paistab, siis see laps ONGI eriline. Milleks korraldada sellist tsirkust, seda salata ja pead liiva alla peita?
Minu kogemus on selline, et KÕIK sõltub õpetajast. Lapsed on uudishimulikud ja neil on selleks ka täielik õigus, kui nad pole varem \”erilise\” inimesega lähedalt kokku puutunud. Selgitada ja silma peal hoida, et kõik lapsed ikka aru saaksid, et eriline laps tahab tegelikult täitsa tavaline olla.
Ja lapsed on ettearvamatud! Kogemus selline, et just eripedagoogi laps oli üks kõvemaid narrijaid klassis. Nii, et alati kodus selgitamine ei mõju. Vaja on tugevat ja asjalikku õpetajat kes lastel silma peal hoiaks ja neid taltsutaks! Jõudu ja soovin parimat!
Meil kahjuks läks tavakoolis väga halvasti.
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 28.10 22:16; 30.10 06:30;
To report this post you need to login first.
29.10.2012 23:25
Fakt on, et märgistamise ja pea liiva alla peitmise vahel on veel palju võimalusi. Milleks korraldada sellist tsirkust ja uut last kohe alguses ainult tema puude kaudu esitleda?
Sõnastusest oleneb väga palju. Kui puudega lapsele kohe alguses eriõigusi nõuda – TEDA ei tohi narrida – siis jätab see väga vale mulje. Miks just teda ei või aga teisi võib? Selline küsimus laste peades tekib. Mitu korda peab täiskasvanutele kordama, et narrida ei tohi mitte kedagi? Lastele peab seda niikuinii pidevalt meelde tuletama.
Asja selgitada võib mitut moodi. Ka nii, et laps jääks oma õiguste poolest üheks teiste hulgast. Võimalik, et teil tavakoolis läkski sellepärast halvasti, et õpetajal polnud meeles reegel: mitte kedagi ei tohi narrida. Ja õppima peavad kõik. Kellelgi ei ole ses osas mingeid privileege.
To report this post you need to login first.
30.10.2012 06:30
[small]rotsik kirjutas:[/small]
[tsitaat]Fakt on, et märgistamise ja pea liiva alla peitmise vahel on veel palju võimalusi. Milleks korraldada sellist tsirkust ja uut last kohe alguses ainult tema puude kaudu esitleda?
Sõnastusest oleneb väga palju. Kui puudega lapsele kohe alguses eriõigusi nõuda – TEDA ei tohi narrida – siis jätab see väga vale mulje. Miks just teda ei või aga teisi võib? Selline küsimus laste peades tekib. Mitu korda peab täiskasvanutele kordama, et narrida ei tohi mitte kedagi? Lastele peab seda niikuinii pidevalt meelde tuletama.
Asja selgitada võib mitut moodi. Ka nii, et laps jääks oma õiguste poolest üheks teiste hulgast. Võimalik, et teil tavakoolis läkski sellepärast halvasti, et õpetajal polnud meeles reegel: mitte kedagi ei tohi narrida. Ja õppima peavad kõik. Kellelgi ei ole ses osas mingeid privileege.[/tsitaat]
Kas sa oled teoreetik või praktik?
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 28.10 22:16; 30.10 06:30;
To report this post you need to login first.
30.10.2012 14:32
Ka mina saan julgelt öelda, et mu lapsed ei narriks (7 ja9). Olen pidevalt seletanud neile, et inimesed on erinevad jne. samuti on mõlemad käinud lasteaias, kus on ka erivajadustega lapsed. väiksemal on hetkel lilliput ja enne oli tugeva käitumishäirega. vanem käis viimases rühmas lastega kel oli liitpuue. ei kuulnud ma kordagi midagi halba nende laste kohta. pigem tüdrukud kukkusid emmet mängima 🙂 olid kasvatajatele abiks. samas olid ka vanemad, kes oma lapsukese sealt rühmast ära võtsid.
To report this post you need to login first.
30.10.2012 22:26
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
nt lapsel on mingi organsüsteemi häire, südamehaigus, tugev allergia, melanoom, diabeet, epilepsia vmt haigus.
[/tsitaat]
Mismoodi melanoom? Siis oleks laps peaaegu juba surnud, melanoom pole mingi krooniline haigus!
To report this post you need to login first.
30.10.2012 23:10
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Mismoodi melanoom? Siis oleks laps peaaegu juba surnud, melanoom pole mingi krooniline haigus![/tsitaat]
kõik vähihaiged ei sure kohe, mõni võitleb oma haigusega aastaid, mõni üksik elab lausa paarkümmend aastat pärast diagnoosi saamist.
muide, tean üht gümnaasiumiklassi, kus käib samas klassis lausa 3 (loe: kolm) vähihaiget last.
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt 25.10 00:27; 30.10 23:10; 03.11 15:27;
To report this post you need to login first.
31.10.2012 07:32
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Sinuga olen ma tõenäoliselt sarnase teekonna läbinud, alanduse jms üle elanud. Sa kirjutaks justkui minust ja meie loost ( komisjonid, kadalipud jms ) v.a see uhke kooli asi. Ka minu vanemad lapsed olid selle kooli vilistlased kuhu ei võetud puudega last. Üks laps -va lohe oli koolis aktivist (sai aukirja koolielu edendamise eest ), aga õppis keskmiselt 3d-4d. Õnneks ülikooli kuhu ta esimesel katsel sisse sai, lõputunnistust ei vaadatud, luges andekus. Nüüd on hinnatud spetsialist omal alal.Teine laps lõpetas medaliga sama kooli, aga vot puudega laps ei sobinud. Mulle on isegi sots.ametnik käratanud, et enne oleks pidanud mõtlema kui puudega lapse sünnitad, mitte mõtlema siin tavakooli minekule.
Praegu olen üliõnnelik, et me sealt ära kolisime. Praeguses kohas on sotsamet ülivõrdes, pakkusid isegi huvihariduse toetust ( kuna tegu spordipoisiga ) ja maksid kinni välisvõistlused ( ise pakkusid-mul olid pisarad silmas, et kuidas, miks jne…).Keegi ju kunagi polnud huvi tundnud
Seega olen sinuga nõus ja nüüd ka enda nahal kogenud : Vaja on HEAD TAHET ametnike poolt ja kõik on võimalik 🙂
Minu last on kahjuks narritud ja seetõttu on ta natuke liiga hell selle puude teema peale, aga ise ütles vapralt, et nüüd on ta piisavalt suur juba, et enda eest seista. Uhh , hirm on mul ikkagi mis seal salata…..[/tsitaat]Oleks see kõik praktikas iga kord sama ilus kui teoorias … Mina olen ülikooli õppejõud ja mul on olnud olukord, kus mul oli kursusel pime tudeng. Tegu oli igati võimeka üliõpilasega, muidugi ma toetasin teda tema püüdlustes ja korraldasin nii, et õppematerjalid oleksid talle kättesaadavad ja praktilised tööd tehtavad, aga millist pingutust see minult nõudis?! Kogu kursuse jooksul, nädalast nädalasse kulus mul tolle üheainsa tudengi jaoks materjalide ettevalmistamiseks, tema tööde parandamiseks jne rohkem aega kui kogu ülejäänud 60 tudengile kokku. See ei saa nüüd ka normaalne olla, sest ega õppejõul ei ole üldjuhul lademetes ülearust aega, mille sisustamine talle peavalu valmistaks, ja minu koormusse oli tollel semestril plaanitud just n, mittte n + 1 või n + 2 kursust. Tahaksin kohe näha, kui paljud siin kirjutajad võtaksid vabal tahtel ja nurisemata endale nii suure lisakoormuse ilma lisatasuta.
Olgu pealegi, mina kannatasin välja, sest mul oli vaja olukorraga toime tulla ainult ühel semestril kaks korda nädalas, aga ma kohe üldse ei imestaks, kui koolidirektori ja algklassiõpetaja näod analoogses olukorras hirmust kringliks tõmbuksid. Muidugi on puuded erinevad ja kõik puuded kindlasti ei eelda õpetajalt sedavõrd suurt lisatööd, aga üldiselt minu pisitilluke kogemuski näitas, et teha ei tulnud vaid seda, mis kohe esimese hooga pähe torkas, vaid töö käigus ilmnes üha uusi ja uusi pisinüansikesi, mille peale kohe poleks tulnud, aga mida tolle tudengiga tuli arvestada, mis nõudsid mult erikohtlemist ja eriettevalmistust, täiendavat lisaaega. Võib-olla leevendab koolis mõnevõrra olukorda see, kui lapsel on isiklik abistaja, aga kas too abistaja istub üksnes tunnis või on ta valmis ka tundidevälisel ajal õpetaja eest ära tegema selle, mida puudega laps spetsiifiliselt vajab?
To report this post you need to login first.
31.10.2012 20:45
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Oleks see kõik praktikas iga kord sama ilus kui teoorias … Mina olen ülikooli õppejõud ja mul on olnud olukord, kus mul oli kursusel pime tudeng. Tegu oli igati võimeka üliõpilasega, muidugi ma toetasin teda tema püüdlustes ja korraldasin nii, et õppematerjalid oleksid talle kättesaadavad ja praktilised tööd tehtavad, aga millist pingutust see minult nõudis?! Kogu kursuse jooksul, nädalast nädalasse kulus mul tolle üheainsa tudengi jaoks materjalide ettevalmistamiseks, tema tööde parandamiseks jne rohkem aega kui kogu ülejäänud 60 tudengile kokku. See ei saa nüüd ka normaalne olla, sest ega õppejõul ei ole üldjuhul lademetes ülearust aega, mille sisustamine talle peavalu valmistaks, ja minu koormusse oli tollel semestril plaanitud just n, mittte n + 1 või n + 2 kursust. Tahaksin kohe näha, kui paljud siin kirjutajad võtaksid vabal tahtel ja nurisemata endale nii suure lisakoormuse ilma lisatasuta.
Olgu pealegi, mina kannatasin välja, sest mul oli vaja olukorraga toime tulla ainult ühel semestril kaks korda nädalas, aga ma kohe üldse ei imestaks, kui koolidirektori ja algklassiõpetaja näod analoogses olukorras hirmust kringliks tõmbuksid. Muidugi on puuded erinevad ja kõik puuded kindlasti ei eelda õpetajalt sedavõrd suurt lisatööd, aga üldiselt minu pisitilluke kogemuski näitas, et teha ei tulnud vaid seda, mis kohe esimese hooga pähe torkas, vaid töö käigus ilmnes üha uusi ja uusi pisinüansikesi, mille peale kohe poleks tulnud, aga mida tolle tudengiga tuli arvestada, mis nõudsid mult erikohtlemist ja eriettevalmistust, täiendavat lisaaega. Võib-olla leevendab koolis mõnevõrra olukorda see, kui lapsel on isiklik abistaja, aga kas too abistaja istub üksnes tunnis või on ta valmis ka tundidevälisel ajal õpetaja eest ära tegema selle, mida puudega laps spetsiifiliselt vajab?[/tsitaat]Täitsa nõus, aga …
Millega selgitada seda, et üks kool saab seda teha, teine kool mitte?
Teiseks, ülikool on ülikool, kuid põhiharidusele on seadusega õigus igale lapsele. Kui lapse võimed seda võimaldavad, siis kas peaksid sellised lapsed jääma hariduseta vaid seetõttu, et äkki õpetaja töökoormus läheb liiga suureks? Kui tõesti lähebki liiga suureks, siis on võimalik teha selles osas teatavad ümberkorraldused ja palgata juurde lisajõudu. Siinkohal räägime me sellest, et erivajadusega lapsi on siiski mitu, mitte vaid üks. Seega, lisajõu palkamine on igati õigustatud.
Konkreetselt minu näite puhul oleks kooli logopeedi jaoks töökoormus tõesti suurenenud, kuid mina tegin ise koolijuhtkonnale ettepaneku, et ma olen valmis logopeedile maksma arvestatava lisa. Sellega nõus ei oldud ja ehkki seda otse välja ei öeldud, siis oli aru saada, et asi on tõesti pigem heas tahtes ja viitsimises.
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt 25.10 20:35; 25.10 22:00; 31.10 20:45; 03.11 15:52; 03.11 20:14;
To report this post you need to login first.
01.11.2012 08:13
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Oleks see kõik praktikas iga kord sama ilus kui teoorias … Mina olen ülikooli õppejõud ja mul on olnud olukord, kus mul oli kursusel pime tudeng. Tegu oli igati võimeka üliõpilasega, muidugi ma toetasin teda tema püüdlustes ja korraldasin nii, et õppematerjalid oleksid talle kättesaadavad ja praktilised tööd tehtavad, aga millist pingutust see minult nõudis?! Kogu kursuse jooksul, nädalast nädalasse kulus mul tolle üheainsa tudengi jaoks materjalide ettevalmistamiseks, tema tööde parandamiseks jne rohkem aega kui kogu ülejäänud 60 tudengile kokku. See ei saa nüüd ka normaalne olla, sest ega õppejõul ei ole üldjuhul lademetes ülearust aega, mille sisustamine talle peavalu valmistaks, ja minu koormusse oli tollel semestril plaanitud just n, mittte n + 1 või n + 2 kursust. Tahaksin kohe näha, kui paljud siin kirjutajad võtaksid vabal tahtel ja nurisemata endale nii suure lisakoormuse ilma lisatasuta.
Olgu pealegi, mina kannatasin välja, sest mul oli vaja olukorraga toime tulla ainult ühel semestril kaks korda nädalas, aga ma kohe üldse ei imestaks, kui koolidirektori ja algklassiõpetaja näod analoogses olukorras hirmust kringliks tõmbuksid. Muidugi on puuded erinevad ja kõik puuded kindlasti ei eelda õpetajalt sedavõrd suurt lisatööd, aga üldiselt minu pisitilluke kogemuski näitas, et teha ei tulnud vaid seda, mis kohe esimese hooga pähe torkas, vaid töö käigus ilmnes üha uusi ja uusi pisinüansikesi, mille peale kohe poleks tulnud, aga mida tolle tudengiga tuli arvestada, mis nõudsid mult erikohtlemist ja eriettevalmistust, täiendavat lisaaega. Võib-olla leevendab koolis mõnevõrra olukorda see, kui lapsel on isiklik abistaja, aga kas too abistaja istub üksnes tunnis või on ta valmis ka tundidevälisel ajal õpetaja eest ära tegema selle, mida puudega laps spetsiifiliselt vajab?[/tsitaat]
Et pime inimene oli sinu jaoks siis \”olukord\”, mis tuli ära kannatada, õnneks lühikest aega? Piinlik on sinusuguse eneseõigustust lugeda. Eks sa läinud siis ja küsinud palka juurde, kui nii õudselt raske oli. Kahjuks on meie ühiskonnas nii palju selliseid keskaegse mõtlemisega isikuid, kelle maailmas on mingi eripäraga inimesed täiesti välistatud. Võib-olla tehakse poliitkorrektne nägu, aga kui võimalust kaevelda ja halvasti rääkida, siis seda himuga ka tehakse, nagu siinne näide. Ma ausalt kohe täitsa ootaks, et sinu endaga juhtuks midagi sellist, mis sind eripäraseks muudaks (mitte paha pärast, vaid kogemuse pärast…), siis tahaks kuulda, kuidas sulle endale tundub olukord. Kas sa pead end mõtlevaks inimeseks või samuti tundetuks kapiks, keda tuleb ühest kohast teise paigutada ning selle töö võiks sinu puhul tegemata jätta, sest sul ju niikuinii ükskõik, sa kaotasid nt koos nägemisega ka mõtlemisvõime.
Mida ma öelda tahan: meie ühiskonnal on veel pikk tee käia, kuni needsamad puudega lapsed ja täiskasvanud on samaväärsed inimesed kui \”terved\”. Sina oled hea näid, ülikooli õppejõuna empaatiavõime null.
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 01.11 08:13; 01.11 10:09;
To report this post you need to login first.
01.11.2012 08:21
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Et pime inimene oli sinu jaoks siis \”olukord\”, mis tuli ära kannatada, õnneks lühikest aega? Piinlik on sinusuguse eneseõigustust lugeda. Eks sa läinud siis ja küsinud palka juurde, kui nii õudselt raske oli. Kahjuks on meie ühiskonnas nii palju selliseid keskaegse mõtlemisega isikuid, kelle maailmas on mingi eripäraga inimesed täiesti välistatud. Võib-olla tehakse poliitkorrektne nägu, aga kui võimalust kaevelda ja halvasti rääkida, siis seda himuga ka tehakse, nagu siinne näide. Ma ausalt kohe täitsa ootaks, et sinu endaga juhtuks midagi sellist, mis sind eripäraseks muudaks (mitte paha pärast, vaid kogemuse pärast…), siis tahaks kuulda, kuidas sulle endale tundub olukord. Kas sa pead end mõtlevaks inimeseks või samuti tundetuks kapiks, keda tuleb ühest kohast teise paigutada ning selle töö võiks sinu puhul tegemata jätta, sest sul ju niikuinii ükskõik, sa kaotasid nt koos nägemisega ka mõtlemisvõime.
Mida ma öelda tahan: meie ühiskonnal on veel pikk tee käia, kuni needsamad puudega lapsed ja täiskasvanud on samaväärsed inimesed kui \”terved\”. Sina oled hea näid, ülikooli õppejõuna empaatiavõime null. [/tsitaat]
Palun loe uuesti. Ärritud asjatult. Inimene kirjutab lihtsalt ja ausalt, kuidas ERIvajadusega inimesel on paraku ERI vajadused. Seni, kuni süsteem (antud juhul ülikoolisisene) ei toeta ressursside leidmist, vaid õppejõud peab selle omast ajast ning vahenditest leidma, asi lonkabki. Empaatiavõime või selle puudumisega pole siin midagi pistmist.
To report this post you need to login first.
01.11.2012 08:44
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Oleks see kõik praktikas iga kord sama ilus kui teoorias … Mina olen ülikooli õppejõud ja mul on olnud olukord, kus mul oli kursusel pime tudeng. Tegu oli igati võimeka üliõpilasega, muidugi ma toetasin teda tema püüdlustes ja korraldasin nii, et õppematerjalid oleksid talle kättesaadavad ja praktilised tööd tehtavad, aga millist pingutust see minult nõudis?! Kogu kursuse jooksul, nädalast nädalasse kulus mul tolle üheainsa tudengi jaoks materjalide ettevalmistamiseks, tema tööde parandamiseks jne rohkem aega kui kogu ülejäänud 60 tudengile kokku. See ei saa nüüd ka normaalne olla, sest ega õppejõul ei ole üldjuhul lademetes ülearust aega, mille sisustamine talle peavalu valmistaks, ja minu koormusse oli tollel semestril plaanitud just n, mittte n + 1 või n + 2 kursust. Tahaksin kohe näha, kui paljud siin kirjutajad võtaksid vabal tahtel ja nurisemata endale nii suure lisakoormuse ilma lisatasuta.
Olgu pealegi, mina kannatasin välja, sest mul oli vaja olukorraga toime tulla ainult ühel semestril kaks korda nädalas, aga ma kohe üldse ei imestaks, kui koolidirektori ja algklassiõpetaja näod analoogses olukorras hirmust kringliks tõmbuksid. Muidugi on puuded erinevad ja kõik puuded kindlasti ei eelda õpetajalt sedavõrd suurt lisatööd, aga üldiselt minu pisitilluke kogemuski näitas, et teha ei tulnud vaid seda, mis kohe esimese hooga pähe torkas, vaid töö käigus ilmnes üha uusi ja uusi pisinüansikesi, mille peale kohe poleks tulnud, aga mida tolle tudengiga tuli arvestada, mis nõudsid mult erikohtlemist ja eriettevalmistust, täiendavat lisaaega. Võib-olla leevendab koolis mõnevõrra olukorda see, kui lapsel on isiklik abistaja, aga kas too abistaja istub üksnes tunnis või on ta valmis ka tundidevälisel ajal õpetaja eest ära tegema selle, mida puudega laps spetsiifiliselt vajab?[/tsitaat]
Imestan – olen käinud samal kursusel nii kurdi kui pimedaga ja mõlemal oli enamasti kaasas tugiisik.
To report this post you need to login first.
01.11.2012 10:09
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Palun loe uuesti. Ärritud asjatult. Inimene kirjutab lihtsalt ja ausalt, kuidas ERIvajadusega inimesel on paraku ERI vajadused. Seni, kuni süsteem (antud juhul ülikoolisisene) ei toeta ressursside leidmist, vaid õppejõud peab selle omast ajast ning vahenditest leidma, asi lonkabki. Empaatiavõime või selle puudumisega pole siin midagi pistmist. [/tsitaat]
Siiski. Oleks empaatiavõime, siis ei kurdaks siin, vaid lahendaks asja praktiliselt – küsiks ülikoolilt palka juurde, et õudne vaev saaks korvatud, suhtleks tolle õppijaga rohkem vmt. Ei, vaja on tulla siia kurtma või \”ausalt rääkima\”.
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 01.11 08:13; 01.11 10:09;
To report this post you need to login first.
01.11.2012 18:59
Küll kõrvalseisjail on lihtne öelda – minge küsige palka juurde. Võiks vist siiski teada, et näit. Tallinnas ei ole koolidel mingit lisaraha. Minu töönädal on juba praegu 50 tunni ligi, makstud saan ainult 35 tunni eest. Mulle ei maksa keegi neid 15 ületundi välja, sest direktoril lihtsalt ei ole raha. Ma võin olla empaatiline (sellest need ületunnid), aga kuskil on piirid.
To report this post you need to login first.
03.11.2012 14:01
03.11.2012 15:04
Olgem ausad, tänapäeva koolis vajaksid ka õpetajad sageli psühholoogi abi, sest kui sul on näiteks klassis KOLM erivajadustega (erinevad käitumishäired+asperger)last, siis päeva lõpuks kipub ka õpetajal juhe kokku jooksma.
Ükshaaval saab kõigi nendega kenasti hakkama, aga suures klassis kulub nende kolme peale ikka tohutult lisaaega ja -energiat. Paraku tuleb see ülejäänute arvelt. Iga lapsel on ju tegelikult oma vajadused, mida ERIvajadusteks ei klassifitseerita.
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 03.11 15:04; 03.11 18:12;
To report this post you need to login first.
03.11.2012 15:27
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Küll kõrvalseisjail on lihtne öelda – minge küsige palka juurde. Võiks vist siiski teada, et näit. Tallinnas ei ole koolidel mingit lisaraha. Minu töönädal on juba praegu 50 tunni ligi, makstud saan ainult 35 tunni eest. Mulle ei maksa keegi neid 15 ületundi välja, sest direktoril lihtsalt ei ole raha. Ma võin olla empaatiline (sellest need ületunnid), aga kuskil on piirid.[/tsitaat]
Tegelikult on küll linnal selleks raha!
Tuleb lihtsalt panna kokku terve paberite ports ja taotleda luba väikeklassi avamiseks. Selleks saab loa juba siis, kui ühes paralleelidekomplektis on teatud arv (2-3-?) erivajadusega lapsi.
meil sellest õppeaastast tehti. õpetajad saavad tarifitseeritud, väikeklassi lastel on eraldi tunniplaan, tundide arv nädalas küll paari tunni võrra väiksem kui tavalises klassis, kokku vist 20, aga õpetajana tunnen, et selles väikeklassis (õnneks pole meil selles tugevate käitumishäiretega lapsi) jõuab 3 õpilasega klassis teha hulga rohkem 45min-ga ära kui 30 õpilaselises klassis.
siin enne kirus üks õppejõud oma rasket saatust. tegelikult on ka ülikoolidel võimalus taotleda sellisteks puhkudeks lisaraha. selleks on eraldi europrojektid, lihtsalt tuleb veidi eeltööd teha. selle asemel, et kodus endamisi jorisedes tollele puudega tudengile eraldi õppevahendeid treida, oleks too õppejõud võinud hoopis selle tudengiga kõigepealt rääkida, samuti konsulteerida puuetega inimeste koja ja vastava puudega isikute ühendusega, nad oleksid kindlasti nõu andnud, kuhu pöörduda lisarahastuse taotlusega.
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt 25.10 00:27; 30.10 23:10; 03.11 15:27;
To report this post you need to login first.
03.11.2012 15:52
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Tegelikult on küll linnal selleks raha!
Tuleb lihtsalt panna kokku terve paberite ports ja taotleda luba väikeklassi avamiseks. Selleks saab loa juba siis, kui ühes paralleelidekomplektis on teatud arv (2-3-?) erivajadusega lapsi.
meil sellest õppeaastast tehti. õpetajad saavad tarifitseeritud, väikeklassi lastel on eraldi tunniplaan, tundide arv nädalas küll paari tunni võrra väiksem kui tavalises klassis, kokku vist 20, aga õpetajana tunnen, et selles väikeklassis (õnneks pole meil selles tugevate käitumishäiretega lapsi) jõuab 3 õpilasega klassis teha hulga rohkem 45min-ga ära kui 30 õpilaselises klassis.
siin enne kirus üks õppejõud oma rasket saatust. tegelikult on ka ülikoolidel võimalus taotleda sellisteks puhkudeks lisaraha. selleks on eraldi europrojektid, lihtsalt tuleb veidi eeltööd teha. selle asemel, et kodus endamisi jorisedes tollele puudega tudengile eraldi õppevahendeid treida, oleks too õppejõud võinud hoopis selle tudengiga kõigepealt rääkida, samuti konsulteerida puuetega inimeste koja ja vastava puudega isikute ühendusega, nad oleksid kindlasti nõu andnud, kuhu pöörduda lisarahastuse taotlusega.
[/tsitaat]Olen selle kommentaariga nõus! Ja kordan jällegi oma varem öeldud sõnu – kõik on kinni heas tahtes ja ettevõtlikkuses.
Kui kool ütleb, et ta ei viitsi ja/või ta pole kuulnudki sellisest asjast nagu väikeklass, ometigi on piirkonnas vajadus sellise klassi järele täiesti olemas, siis peaks kaaluma kooli juhtkonna välja vahetamist kaasaegse mõtteviisiga juhtide vastu.
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt 25.10 20:35; 25.10 22:00; 31.10 20:45; 03.11 15:52; 03.11 20:14;
To report this post you need to login first.
03.11.2012 17:47
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
