Teema: Puue ja kehalises kasvatuses osalemine

Miks on tunnistus, kus kehaline on kolm, rohkem rikutud, kui tunnistus, kus kehaline on kriips ?  Kas laps on siis sinu jaoks kuidagi vähem väärtuslik, kui tal see kolm on ?

Uur liikumispetuse õppekava järgi enam numbriliselt ei hinnata. Õpetaja paneb hinnangu.

Kindlasti peaks laps jõudumööda tunnis osalema. Liikumise kasu on sadu kordi suurem lapse tervisele,  isegi kui õpetaja hindab “kolmega” ja “rikub tunnistuse”.

On kogemus sarnase olukorraga.

Samasugune “lahke” õpetaja, kes pakkus kolme sarnase taustaga lapsele.

Lisaks veel ühe vaatenurga. Miks ei tohi sellist last nö ähvardada kolmega? Sest see survestab ületama piire, mida antud laps ületada ei võiks. Meil nii läkski. Laps ei tahtnud seda kolme ja siis tegi asju, mida poleks tohtinud. Sellel olid omad tagajärjed.

On seal tunnistusel, mis on, aga sellist last ei tohi kuidagi survestada oma piire ületama, vaid julgustama püsima oma võimete piires. Sest sõltub nüüd puudest, aga piiri ületamine võib mõnel juhul tähendada ka pikemat taastumisaega, mille jooksul vbl üldse ei saa siis midagi teha.

Mul on ka selline kogemus, et klassikaaslastele ei läinud üldse minu lapse hinne korda – kolm oli puhtalt õpetaja teema.

#4233240:

Minu laps on füüsilise puudega, st talle on vormistatud raske puue. Käib tavakoolis. Eelmistel aastatel oli ta kehalisest kasvatusest vabastatud, nüüd aga on uus õpetaja, kes väga soovib, et ta osaleks tundides.

Ka meie vanematena oleme õpetajaga ses osas sama meelt, et ka puudega noor võiks siiski jõudumööda natuke proovida sporti teha. Kusagil trennis ta ei käi. Osa harjutusi ta saab tundides kaasa teha, osa ei saa. Samuti väsib ta füüsilise pingutuse tagajärjel palju rutem. Seega temalt samas mahus sooritust kui teistelt nõuda ei saa.

Kodus rääkis laps, et õpetaja olevat talle öelnud: “Tee nii palju kui jõuad, et saaksid siis oma kolme kätte.”

Kui lapse jutt tõele vastab, tunnen et see olukord pole aus. Esiteks on laps lahtise peaga ja muidu viieline õpilane. Oleks väga kurb, kui kehalise kolm (milles tema pole süüdi) rikuks ära ta lõputunnistuse.

Ma saan ka õpetajast aru – kui ta paneks ühele õpilasele pooliku soorituse eest viie, siis võivad tunda end puudutatuna teised lapsed.

Seega mina lapsevanemana näen lahendust selles, kui õpetaja paneks tunnistusele kehalise kasvatuse lahtrisse lihtsalt “arvestatud”. Ülejäänud klassil oleks hinded, aga minu lapsel “arvestatud”. See näitab, et laps on siiski püüdnud osaleda tundides ja teinud jõudumööda kaasa, nii palju kui ta puue lubab. Kuidas sellises olukorras praktika on, kas on üldse mõtet õpetajale selline ettepanek teha? Teine variant on taotleda arstilt taas vabastus.

Hinded käivad tunnistusele hindamisjuhendi järgi. Kui keahaline on eristav hindamine, siis sinna tuleb panna hinna, mitte arvestatud. Nii lihtsalt on. Küll on ebaõiglane, et temalt nõutaks samu asju. Õpetajana leian, et oleks mõistlik, kui füüsilisi asju teeb jõudumööda, ülejäänu saab  kompenseerida teooriaga.

Olen teemaalgataja.

Mul on kahju lugeda, et meie kooliharidus on niivõrd uskumatult jäik. Lugedes ajakirjandusest ja mujaltki pea igapäevaselt kogu seda ilusat juttu “kaasavast haridusest” ja kõigi õpilastega arvestamisest ja muust sihukesest, võib jääda valemulje, et see on päriselt olemas.

Kusjuures me ei oota ju mitte midagi erilist. Ei oota me, et õpetaja mu last individuaalselt õpetaks või talle mingit eraldi õppekava koostaks vms vaevarikast. Soovime ainult seda, et raske puudega laps saaks kehalises mitte hinde, vaid “arvestatud” – ei midagi muud. Ja sedagi olevat ilmvõimatu täita. Väga kahju.

Tundes oma last tean, et tema puhul saabki kõige suuremaks ohukohaks tema kohusetundlikkus. Tean, et hirmus kolme või kahte saada hakkaks ta pingutama üle oma võimete. Tulemuseks võib olla eluohtlik terviserike. Sel juhul me ei saa enam rääkida “tervislikust” liikumisest.

Seega ei jää meil üle muud kui lapsele jälle kogu aastaks lihtsalt vabastus taotleda.

#4233346:

Seega ei jää meil üle muud kui lapsele jälle kogu aastaks lihtsalt vabastus taotleda.

Oota, ära nüüd perekooli põhjal küll nii otusta. Mine ja räägi ise õpetajaga. Paku välja, et tehtaks individualane õppekava ja laps saaks lihtsalt arvestatud, mitte hinnet. See on kindlasti võimalik. See on kindlasti lapsele parem, kui teistega koos iga hnna eest pinggutad. Siis laps ise ka teab, et temal on selline õppekava ja peab seda ja toda tegema ning ei pea teistega samu asju samadel tingiustel tegema. Kui õpetaja sellest keeldub, eks siis jõuad selel vabastus evõtta. Aga juba ette alla anda ei ole küll mõtet, räägi ise õpetajaga.

#4233395:

Mine ja räägi ise õpetajaga. Paku välja, et tehtaks individualane õppekava ja laps saaks lihtsalt arvestatud, mitte hinnet.

Minu kogemus näitab, et sellise õpetajaga ei ole mõtet rääkida. Kui tema peab panema hinde, siis tema selle hinde sinna ka paneb. Kui on mingi eriprogramm, siis selline käsk peab talle tulema kuskilt ülevaltpoolt, mingit lapsevanema jutuga arvestamist ei toimu, sest see ei ole ametlik asi. Kõik peab olema spetsialistide poolt dokumenteeritud ja fikseeritud, siis tema saab näiteks mitte panna hinnet. AGA see veel ei tähenda seda, et ta oma frustratsiooni siis tunnis lapse peal ikkagi välja ei elaks.

Kui on soov, et laps jõukohaselt liiguks, siis kõige kindlam on panna ta jõukohasesse liikumisrühma. Kehalise kasvatuse tund paraku ei ole see koht, kus õpetaja jõuaks kõigiga individuaalselt tegeleda. Kui tegemist just mingi väikese kooli väikese klassiga ei ole.

#4233412:

Lapsi võiks kasvatada nii, et nad ei tunne kodust survet olla kogu aeg parim või isegi väga hea. Laps võiks tunda, et on täiesti okei, kui ta on mingis pingereas kõige viimane. Keegi on alati, ja miks see ei võiks oma laps olla. Eriti nii tühises asjas kui kehaline kasvatud või rebi-kleebi jt joonistamine. Piisab sellest, kui ta muidu liigutab ja näiteks vanematega kunstinäitustel käib. Kodus vähem ohkimist kolmede üle ja lapsel õnnelikum elu pluss ta saab varakult omal nahal aru, et milleski kõige viimane olev inimene võib mõnes teises asjas olla esimene. Õpetab austust teistsuguste ja nõrgemate vastu.

Sa haugud praegu  vale puu all. Kehalise puudega lapsele n-ö karistusena ta puude eest kahe või kolme tunnistusele lajatamine on hoopis midagi muud ju.

Lisaks, miks sa süüdistad lapsevanemaid? Kui noor soovib edasi õppima minna, siis vaadatakse tema hindeid, sh keskmist hinnet, ja vaataja ei ole mitte sinu paha lapsevanem, vaid hoopiski uus kool. Juba gümnaasiumi astumise nimel käib tihe rebimine ja mitte keegi ei leelota seal: “Oh, ei need hinded pole üldse olulised!”

Hinded on üldjuhul lapse töö palk. Korras hinded võimaldavad lapsel minna õppima täpselt seda, mis teda ennast huvitab. Ehk siis, neil on suur roll selles, kas tulevikus on meie ühiskonnas täiskasvanu, kellel on talle enesearengut pakkuv huvialadega haakuv töö või mitte niiväga.

#4233436:

Sa haugud praegu  vale puu all. Kehalise puudega lapsele n-ö karistusena ta puude eest kahe või kolme tunnistusele lajatamine on hoopis midagi muud ju.

Ma ei leia. Mina näiteks ei pea viisi. Klassides, kus meil oli laulmine õppeaineks, oli mul loomulikult tunnistusel kolm. Objektiivne hinne. Kui oli juba muusikaõpetus, oli viis. Miks oleksin mina pidanud saama samasuguse viie, kui klassiõde, kes lõõritas ühegi noodiga eksimata? Meie laps, kes on mite eriti rakse, aga hüppamist takistava füüsilise puudega, sai loomulikult kahe, kui teemaks oli üle kitse hüpped. Oleks pidanud viie saama? Mis tunde see oleks sportlikele lastele jätnud? Teine istub nurgas, nokib nina ja viis kukub ning mina kargan siin, keel vestil? Mina nii ei leia.

Sportlike lastega ei juhtu mitte midagi, kui teine kahte ei saa sama asja eest. Mu lapsel pole kolme klassikomplekti peale olnud ühtegi klassikaaslast olnud, keda raasugi huvitaks tema kehalise hinne. Ja teda vastupidi ka – ei tea tema kunagi, mille eest keegi vabastatud on või mis kellegi hinne on. Õpetaja otsustab hinde ja kõik.

#4233437:

Hinded on üldjuhul lapse töö palk. Korras hinded võimaldavad lapsel minna õppima täpselt seda, mis teda ennast huvitab.

Lapse töö palk on hinded vaid juhul, kui lähedased seda talle nii kommunikeerivad. Pikem jutt, iga lapsevanem saab aru. Kui ikka iga viie puhul kõvasti kiidetakse ja nelja puhul kodus öeldakse, et proovi paremini, siis kaks niidab lapse jalust tõesti. Kui lapse tunnistus igal perekonnaüritusel on suureks teemaks ja iga kolme peale muusikatunnis ema sügavalt ohkab, mida siis lapsest tahta. Vanemad peaksid julgustama last olema enda suhtes objektiivne. Klassiõde korrutab paremini, temal 5, sul 4. Sina aga huvitud kirjandusest, kirjutad paremini – sina 5, tema 3. Tunne oma tugevaid külgi, arenda neid, ära takerdu pisiasjadesse, laps.

Haridusest edaspidi. Ära tule mulle ütlema, et kellelgi kunagi on jäänud sisse saamata arstiteaduskonda või arenemata tipp-astrofüüsikuks seetõttu, et tal oli kuuendas ja seitsmendas kehaline kolm.

Jutt käib puudega lapsest, mitte nö paksust ja laisast. Sõltuvalt puudest võibki olla, et see laps ei saa endale liiga tehes hiljem mõnda aega nt üldse kooli. See ei peaks olema kehalise kasvatuse eesmärk? Või on? Puudega lapse elu on arvatavasti niigi keerulisem, kui teistel – pole mingit põhjust muretseda, et äkki tal on siis kuidagi kergem, kui teistel.

Mul muide on kogemus, kus lapse matemaatikaõpetaja pani ühele ta klassiõele matemaatikas viie, sest too tegi enda kohta väga tubli tulemuse ja ühelgi klassikaaslasel ei olnud ka sellega probleemi.

Kui vaadata, millise tempoga tuleb meil ülekaalulisuse uudiseid, siis selle taustal on kuidagi veider lugeda, kuidas lapsevanemad lausa soovivad, et puudega lapse hinne olgu kaks või kolm. Riiklik soov on siiski see, et liigutataks pigem natukenegi, kui et koolis võetaks aastateks isu spordist üldse midagi kuulda.

#4233470:

See, et laps saab kehalises kahe või kolme, ei vabasta lapsevanemat kohustusest panna laps liikuma. See POLE kooli ülesanne.

Mis see koolikehalise ülesanne siis füüsilise puudega lapse puhul on?
Mitteeristava hindega IÕK oleks normaalne, sest õpetaja ei ole nii pädev, et isegi hinnata, kas puudega lapse sooritus “vastab võimetele” või mitte.

#4233459:

#4233437:

Hinded on üldjuhul lapse töö palk. Korras hinded võimaldavad lapsel minna õppima täpselt seda, mis teda ennast huvitab.

Lapse töö palk on hinded vaid juhul, kui lähedased seda talle nii kommunikeerivad. Pikem jutt, iga lapsevanem saab aru. Kui ikka iga viie puhul kõvasti kiidetakse ja nelja puhul kodus öeldakse, et proovi paremini, siis kaks niidab lapse jalust tõesti. Kui lapse tunnistus igal perekonnaüritusel on suureks teemaks ja iga kolme peale muusikatunnis ema sügavalt ohkab, mida siis lapsest tahta. Vanemad peaksid julgustama last olema enda suhtes objektiivne. Klassiõde korrutab paremini, temal 5, sul 4. Sina aga huvitud kirjandusest, kirjutad paremini – sina 5, tema 3. Tunne oma tugevaid külgi, arenda neid, ära takerdu pisiasjadesse, laps.

Haridusest edaspidi. Ära tule mulle ütlema, et kellelgi kunagi on jäänud sisse saamata arstiteaduskonda või arenemata tipp-astrofüüsikuks seetõttu, et tal oli kuuendas ja seitsmendas kehaline kolm.

Tead, su jutt on nii eluvõõras ja rumal, et ära tüütab juba. Võib-olla pisikesed esimese klassi juntsud veel kuulavad vanemaid ja võtavad nende juttu kui jumalate juttu, kuid teismelised teevad nagunii vastupidi ja tahavad kõiges olla oma vanematest teistmoodi. Neid enam niisama lihtsalt ei mõjuta!

Küll aga mõjutab ühiskond oma ootustega, massimeedia oma koolide eksamite pingeridade ja suurte konkursside jätkuva tutvustamisega, lisaks räägib iga aineõpetaja lastele pea igas tunnis, kui tähtis on saada just tema aines häid hindeid ja mida kõike koledat vastasel juhul saama hakkab.