Teema: Puue ja kehalises kasvatuses osalemine

#4233473:

#4233470:

See, et laps saab kehalises kahe või kolme, ei vabasta lapsevanemat kohustusest panna laps liikuma. See POLE kooli ülesanne.

Mis see koolikehalise ülesanne siis füüsilise puudega lapse puhul on?

Mitteeristava hindega IÕK oleks normaalne, sest õpetaja ei ole nii pädev, et isegi hinnata, kas puudega lapse sooritus “vastab võimetele” või mitte.

Liikuma õhutada, seda muidugi. Aga kui tunni teema on näiteks uisutamine ja minu laps seda teha ei saa ning näiteks selle asemel kükke või kätekõverdusi tegemast keeldub, siis on kaks täiesti kohane hinne. Kas on õpetaja desinformeeritud või lapsevanema poolt täiesti informeerimata, mida see laps teha võiks. Lapsevanema tegemata töö. Minu jaoks arusaamatu, sest alates teisest klassist pidin ise ütlema asendusõpetajale, et ma arsti käsul ei hüppa, roni ega jookse ja kui see on probleem, helistagu mu emale. Tegelikult oli mul keelatud vaid hüpped. Mõnuga sai ikka viilitud ja valetatud. Kooli lõpuks arvasid kõik kehalise õpetajad, et ma ei tohi joosta, hüpata, ronida, kükitada, kummarduda, uisutada, suusatada, topispalli visata, kätekõverdusi teha, kuuli tõugata, ujuda, meeskonnamänge mängida jne. Neljad -viied tunnistusel kehalises. Mõni, kes ausalt pingutas, sai kolme. Oma kaheksa aastat ma lihtsalt tundi ei ilmunudki või aelesin saali nurgas maadlusmattidel, sest kõik arvasid, et puudega laps, ta ei tohi.

#4233458:

Aga muude mõtteavalduste taustal pean seda ka ütlema, et minu arvates see ei ole õige, kui kehaline on selline tund, kus hindeid ei panda. Miks ei või kasinate matemaatiliste võimetega, kuid füüsiliselt andekas laps saada ka eduelamust ehk viite?

Totter võrdlus. Ühel juhul on tegemist ainega, kus normikohase tulemuse saamine on mõne lapse jaoks võimatu ka suurima pingutuse korral. Pealegi teeks selline pingutamine neile rohkem halba kui head. Kui 5 saamiseks on vaja näiteks 3m kaugust hüpata, siis mõne jaoks pole see mitte mingil moel võimalik ja teda ei peaks halva hindega karistama. Kui me aga räägime põhikoolimatemaatikast, siis näiteks võrrandi lahendamine on jõukohane viimasele kui ühele normintellektiga lapsele. Mõne puhul võtab tulemuseni jõudmine lihtsalt palju rohkem aega kui teisel. Aga kui ta teeb selle pingutuse, siis ta on sellega oluliselt arendanud oma loogilise mõtlemise võimet – seeega on see talle ka endale kasulik.

#4233479:

#4233477:

#4233459:

#4233437:

Hinded on üldjuhul lapse töö palk. Korras hinded võimaldavad lapsel minna õppima täpselt seda, mis teda ennast huvitab.

Lapse töö palk on hinded vaid juhul, kui lähedased seda talle nii kommunikeerivad. Pikem jutt, iga lapsevanem saab aru. Kui ikka iga viie puhul kõvasti kiidetakse ja nelja puhul kodus öeldakse, et proovi paremini, siis kaks niidab lapse jalust tõesti. Kui lapse tunnistus igal perekonnaüritusel on suureks teemaks ja iga kolme peale muusikatunnis ema sügavalt ohkab, mida siis lapsest tahta. Vanemad peaksid julgustama last olema enda suhtes objektiivne. Klassiõde korrutab paremini, temal 5, sul 4. Sina aga huvitud kirjandusest, kirjutad paremini – sina 5, tema 3. Tunne oma tugevaid külgi, arenda neid, ära takerdu pisiasjadesse, laps.

Haridusest edaspidi. Ära tule mulle ütlema, et kellelgi kunagi on jäänud sisse saamata arstiteaduskonda või arenemata tipp-astrofüüsikuks seetõttu, et tal oli kuuendas ja seitsmendas kehaline kolm.

Tead, su jutt on nii eluvõõras ja rumal, et ära tüütab juba. Võib-olla pisikesed esimese klassi juntsud veel kuulavad vanemaid ja võtavad nende juttu kui jumalate juttu, kuid teismelised teevad nagunii vastupidi ja tahavad kõiges olla oma vanematest teistmoodi. Neid enam niisama lihtsalt ei mõjuta!

Küll aga mõjutab ühiskond oma ootustega, massimeedia oma koolide eksamite pingeridade ja suurte konkursside jätkuva tutvustamisega, lisaks räägib iga aineõpetaja lastele pea igas tunnis, kui tähtis on saada just tema aines häid hindeid ja mida kõike koledat vastasel juhul saama hakkab.

Ja neid õpetajaid ja massimeediaid sinu laps usub, aga sinu juttu mitte? Miks küll sedapidi…

Sa oled ikka kohe päris kuu pealt kukkunud.

Jah, mäletan kekat vastikustundega. Kolmed pidevalt.  Minust sai spordipõlgur kuni 37a vanuseni. Loomulikult las õpetajad rikuvad igasuguse spordirõõmu ära, hinnates tegevusi, mida ei saa teistega samaväärselt kunagi teha.

1. Te, terved, kes te siin ütlete, mis see kolm loeb… vat loeb,  vägagi loeb, pisarsteni loeb ja need armid jäävad! Ärge võtke sõna asjas, milles samastuda ei suuda.

Kindlasti tuleks teemaalgatajal rääkida kehalise õpetajaga!

Meie laps oli ka füüsilise puudega. Algklassides polnud kehalisega probleemi, sest olime klassijuhatajale juba 1.klassi algul täpselt ära seletanud, et mis tal viga on, mida tuleks tema juures jälgida (millised tunnused, kui tekib hapnikupuudus, nt vahetussis mütetes) jne

Aga kui 4.klassis tulid aineõpetajad, siis tekkisid probleemid.
Lahenduse sain nii, et kirjutasin kehalise õpetajale pika e-kirja (koopia läks uuele klassijuhatajale). Kirjutasin sinna üksikasjaliselt, mis diagnoos lapsel on kaasasündides, milline operatsioon talle ja millal tehtud (mida opereeriti, millised tema lihased said opi tõttu läbi lõigatud), millised füüsilised tegevused absoluutselt keelatud, milliste puhul tuleb järgida piiranguid, lisasin juurde ka last jälgiva arsti kontakti.
Asi sai korda.
Edaspidi oli nii, et kui teised jooksid nt 3km hindele, siis tema jooksis seda omas tempos. hinne vaid maa läbimise eest. Kätekõverdusi ja rippasendist lõuatõmbamist nt tegi vaid niipalju, kui suutis (eriti emitte), mõned muud alad veel, kus teised tegid, tema abitas lihtsalt õpetajat. Hindeks pandi talle tunnistusele lihtsalt arvestatud.
Kui hiljem uuesti kehalise õpetaja vahetus (7.kl, 10kl), võtsin uuesti uue õpetajaga ühendust ja kordasin sama teavitusprotseduuri
Puue ei tähendanud meie lapse jaoks seda, et oleks pidanud üldse spordist loobuma: taastusraviks oli nagunii ujumine 3x nädalas, lisaks käis algklassides tennist  toksimas, põhikoolis ja gümnaasiumis purjetamas – alati saab leida sellise ala, mis lapse puudega sobib. Hoolimata sellest, et lapsel oli kooliajal vaheldumisi raske puue /keskmine puue, siis kehalisest vabastust polniud tal kunagi (välja arvatud siis kui pikalt kipsis oli)
Soovitan teemaalgatajal kindlasti kehalise õpetajaga ühendust võtta. Kehalise õpetajad on saanud ülikoolis üsna põhjaliku ettevalmistuse meditsiinivaldkonnas, tuleb olla lihtsalt avatud ja täpselt ära seletada, millised tervislikud probleemid lapsel on, millised kehalised tegvused on sobilikud, mis mitte.
See info, et lapsel on puue (õigemini OLI 1.kl astudes, see info EI uuene!), on kirjas vaid kooliarsti kabinetis oleval arsti kaardil, kui vanem ise suud lahti ei tee, ei saa kehalise õpetaja seda infot kättegi ega tea puudega arvestada!!!!

#4233452:

#4233436:

Sa haugud praegu vale puu all. Kehalise puudega lapsele n-ö karistusena ta puude eest kahe või kolme tunnistusele lajatamine on hoopis midagi muud ju.

Ma ei leia. Mina näiteks ei pea viisi. Klassides, kus meil oli laulmine õppeaineks, oli mul loomulikult tunnistusel kolm. Objektiivne hinne. Kui oli juba muusikaõpetus, oli viis. Miks oleksin mina pidanud saama samasuguse viie, kui klassiõde, kes lõõritas ühegi noodiga eksimata? Meie laps, kes on mite eriti rakse, aga hüppamist takistava füüsilise puudega, sai loomulikult kahe, kui teemaks oli üle kitse hüpped. Oleks pidanud viie saama? Mis tunde see oleks sportlikele lastele jätnud? Teine istub nurgas, nokib nina ja viis kukub ning mina kargan siin, keel vestil? Mina nii ei leia.

Nii rumal arutlus. Füüsiline puue on ometigi midagi muud kui nurgas ninanokkimine. Kui lapsel on üks jalg puudu, siis loomulikult ei saa ta üle kitse hüpata või 50 m joosta! Äärmiselt ebaõiglane on lapsest mitte olenevatel põhjustel talle kaks lajatada.

#4233704:

Aga hinne ei ole karistus, hinne peegeldab sooritust mingil kindlal ajahetkel.

Kehalise kasvatuse hinne on siiski olnud läbi aegade paljudele pigem justnimelt karistus. Seal on nii palju selliseid erinevaid spordialasid, et need ei sobigi lihtsalt kõikidele kehatüüpidele ja inimestele ühtmoodi selliselt, et seda sooritada suudaks heale hindele. Ei arvestata üldse lapse individuaalset arengut, aga lapsed teadupoolest kasvavad erinevas tempos.

Mõni oskab hästi kuuli tõugata aga üle kitse hüpata ei suuda. Teisel vastupidi. Aga nõue on kõikidele sama.

Kehaline kasvatus, kus pannakse hindeid ja järgitakse mingisse juhendisse kirja pandud norme, on lihtsalt ilge. See ei soodusta liikumistahet ega -rõõmu. Lähed sinna vastumeelselt, see on nüri kohustus.

Mina lapsena näiteks uisutasin väga hästi, ujusin hästi, sõitsin jalgrattaga, rulluisutasin – aga kehaline kasvatus hädapärast kolm sai välja venitatud. Sest ma ei jooksnud, ei mänginud palli, ei hüpanud kõrgele ega kaugele, ei osanud palli ega kuuli visata. Need asjad ka ei huvitanud mind üldse ja õpetaja ei püüdnud ka selle vastu kuidagi mingit huvi tekitada või õpetust jagada, et kuidas siis saaks seda palli või kuuli kaugemale. Ükskord läks füüsikaõpetaja mööda, tema siis tuli ligi ja seletas, et näe, te saate selle kaugemale siis kui vaatate, missuguse nurga all visata… Kehalise õpetaja oli mingi suvaline katkiste dressidega pensionär, kes oskas vaid vilega vilistada. Siin on sulle staadion, jookse neli ringi aja peale. Siin on sulle kaugushüppe kast, nüüd hüppa vat nii kaugele, siis saad kolme kätte. Kogu õpetus, juhendus ja innustus.

#4233552:

#4233452:

Klassides, kus meil oli laulmine õppeaineks, oli mul loomulikult tunnistusel kolm. Objektiivne hinne. Kui oli juba muusikaõpetus, oli viis. Miks oleksin mina pidanud saama samasuguse viie, kui klassiõde, kes lõõritas ühegi noodiga eksimata?

Loomulikult pole see objektiivne hinne. Kas sa peaksid õiglaseks kui matemaatikatunnis õpetaja teemat seletamata ülesanded kätte jagab ning neid siis hindab? Ei usu. Kuigi on selliseid lapsi, kes matemaatikas teistest peajagu üle on. Miks peaks siis olema õiglane hinnata laste viisipidamist ilma seda eelnevalt õpetamata? Kool on õppimise koht, mitte juba olemasolevate oskuste hindamise koht.

Just. Mul omal ajal hinnati näiteks seda, et laulusõnad on peas, või et oskad rääkida sellest või teisest muusikažanrist, või tead seda, kus on noodijoonestikus mi, kus do.

Mu enda lastel on olnud kehalises kasvatuses kontrolltööd pallimängude reeglite või terminite peale näiteks (seda on loomulikult enne tunnis õpitud).

Mina suutsin kekatunnis kõike mängleva kergusega välja arvatud pallivise. No pingutasin mis ma pingutasin, aga pall, pläts, 15 meetrit. Ja sain kahtesid palliviske tulemuste eest. See tundus mulle nii ebaõiglane, sest ma andsin endast parima. Kord, kooli spordipäeva ajal, astus ligi poiste kekaõps, võttis mu käest kinni ja korrigeeris asendit ja ma viskasin opaa – uskumatult kaugele. Ühesõnaga, mitte kunagi mitte kordagi minu kehalise kasvatuse õpetaja ei üritanud minu tehnikat kuidagi parandad ega kommenteerida, vaid lihtsalt ladus kahtesid – liiga vähe viskasid. Minu arvates siiamaani õpetajad jagavad kehalise tunnis lihtsalt käske, aga ei õpeta tehnikat ega selgita miks milline liigutus, harjutus milleks üldse kasulik on. Milliseid lihaseid sa mingi harjutusega treenid ja kuidas omale isiklikke treeningu eesmärke seada. Eelkõige võiks igaüks iseendaga võistelda. Tee ja jõua täna paremini kui jõudsid eelmisel nädalal. Kui hasarti lähevad näiteks inimesed, kes omale sammulugeja ostavad. Nad tahavad iseendale ära teha – yess täna tegin rohkem samme kui eile. Lapsed peaks ka igaüks saama  iseenda tulemuse endale mustvalgelt nina alla ja eesmärgiks oma tulemuse parandamine.

Minu laps õpib katsetega koolis, akadeemiliselt on väga tugev, tervislikel põhjusel on kehalises kasvatuses individuaalõppes. See tähendab, et tunnis on ainult tema ja tehakse talle jõukohaseid ülesandeid. Hindeid pannakse poolaasta kaupa, hinnatakse tööpanust ja hinne on 5.

#4234534:

Õpetajal ei ole võimalik oma suva järgi otsustada, et ta ei pane hinnet vaid arvestuse. See vajab ilmselt individuaalse õppekava koostamist ja õppenõukogu otsust. Mis on kõik muidugi tehtav. Kui õpilane teise kooli läheb, siis peab mingil imeväel arvestusliku hinde siiski numbriliseks ümber muutma. Edaspidi õnneks muutubki liikumisõpetus arvestulikuks, siis enam seda vajadust hinnet genereerida ei ole. Praegu on õpetajad segaduses, sest nendelt nõutakse kahte üksteist välistavat asja: hoia lapse vaimset tervist, hinda progressi, mitte lõpptulemust. Teisalt nõutakse, et hinded kajastaksid seda, kus on laps oma oskuste poolest Eesti keskmise lapsega võrreldes. Seniks, kuni nõutakse üksteist välistavaid asju, ongi iga õpetaja enese otsustada, mida ta hinnetega teeb

Õpetajal on alati võimalus olla inimlik ja esitada õpilastele nõudmisi vastavalt nende võimetele. Ei pea selleks isegi olema puudega. Kehalise tunnist nagunii tippsportlasi ei tule, need lapsed käivad trennides. Ja õpetaja saab olla hindamisel paindlik ning hinnata tunnis kaasa tegemist ning pingutamist. Isegi kui tulemus normile ei vasta. Keda see keskmise lapsega võrdlemine õigupoolest huvitab ja kuidas numbrilise hinde abil seda teha saab?

Lõppkokkuvõttes on kõik kinni õpetajas endas.

Koolil on kohustus teha puudega lapsele talle sobiv individuaalne oppekava.

#4237878:

Ka puudeta laste seas on füüsiliselt nõrku lapsi. Neile hinnaalandust ei tehta.

See on elupõline probleem – kas panna kehalises, muusikas ja kunstis hindeid? Aga matemaatika ja inglise keel ka nõuavad soont, annet. Mõni laps ei õpigi veerimata lugema jne. Ja alati ei ole puuet, sest muu kõin on normis. Aga tunnistus ikka “rikutud”.

nõus. nii mõnigi akadeemiliselt vähevõimekas laps on hea muusikalise kuulmisega või sportlik – miks peaks neilt nendes vähestes ainetes, milles nad head on, ära võtma eduelamuse saada kusagilgi häid hindeid? ainuüksi seetõttu, et akadeemiliselt võimeka pontsaka lapse tunnistust mitte ära rikkuda?

Minu arvates ei peaks kehalises hindeid panna, küll aga jätaks õpetajale lahtiseks võimaluse ikkagi panna välja hinne, kui see hinne on viis. See oleks preemia eriti tublidele spordilastele ja annaks soovi korral ka vähem võimekatele võimaluse pingutada, kui ta mingil põhjusel väga tahaks seda viit tunnistusele.

Pooldan võimalust, et teatud ainetes on õpetajal võimalus, mitte kohustus, panna hinne, kui õpilane on silmapaistavalt tubli. Muudel juhtudel on lihtsalt a la kursus läbitud. See annaks ka näiteks põhikoolilõpetajale võimaluse oma keskmist hinnet tõsta, kui see talle tähtis peaks olema ja abiks sisseastumisel gümnaasiumisse. Samas jääks olemata need eluaegsed traumad, mida kehalise, kunsti ja muusika tundides sageli saadakse, kellel pole annet ja viit ei saa isegi siis kui pingutatakse end ribadeks.