Teema: Puugihirm??

#4024433:

Pane oma lemmikoomadele Forresto rihm kaela, pole ühtki puuki aastate jooksul.

Teiste lemmikloomadega (nt teise koeraga, kes võib mänguhoos kaelast hammustada) või väikese lastega on sellised asjad mürgised. Lisaks kassidele.

Samuti ma saan iga päev niidetud muruga hoovis koeralt ca 2-3 puuki. Vale arvamus, et puugi saamiseks on vaja kuskile metsa seenele-marjale või võpsikusse minna.

Mulle piisas näha, mis sai mu 30 a sportlikust ja tervest sõbrannast pärast borrelioosi põdemist. See haigus on pikalt peidus ja avaldub siis, kui on juba hilja ja paranemine võtab aastaid. Kui üldse terveks saab.

ma arvan, et need on lihjtsalt superlinnastunud inimesed. Kui ikka su ellu on alati metsaskäik kuulunud, ei jäta küll puukide pärast minemata. Pealegi saan ma rohkem puuke nädala sees pealinna esinduspargis koeraga jalutades kui nv-l maal mustikametsas…

#4024337:

#4024263:

Alles eile lugesin toredast puugihaigusest – Krimmi-Kongo hemorraagiline viirushaigus:

Milleks lugeda haigustest, “mis on levinud Aafrikas, Lähis-Ida maades, Balkanimaades, Krimmis, Venemaal, Iraagis, Pakistanis ja Lääne-Hiinas”???

Sest pole mingit garantiid, et see ka meile ei jõua. Kui minu isa laps oli 40.-50. aastatel, siis oli puuk väga haruldane nähtus. Lehmade küljes mõnikord olevat ikka olnud, aga et inimese küljes, seda ta küll sellest ajast ei mäleta. Aga nüüd on neid metsikult ju! Ja inimesi, kes borrelioosi põdenud, on ka palju. Isa on eluaeg looduses töötanud ja liikunud ning puuke on üksjagu sisse söönud, aga borrelioosi on ta kaks korda põdenud – eelmisel ja üle-eelmisel aastal. Puugiuuring ka näitias, et entsefaliiti kandvate puukide arv on vähenenud, aga borrelioosi on palju.

#4026220:

#4026075:

Kui minu isa laps oli 40.-50. aastatel, siis oli puuk väga haruldane nähtus. Lehmade küljes mõnikord olevat ikka olnud, aga et inimese küljes, seda ta küll sellest ajast ei mäleta.

Seega sa väidad, et 50-70 aastaga on meie puugid oma toidulauda laiendanud, varem inimverd ei söönud? No mitte ei usu. Pigem on sellega nagu paljude haigustega – tollal lihtsalt oli palju olulisemat, millele tähelepanu pöörata, kui mingi puuk. Mina ei mäleta ka lapsepõlvest konkreetselt ühtegi sääske ega parmu, see ei tähenda, et neid ei olnud. Nad lihtsalt ei olnud olulised meelde jätta. Tollal ilmselt ei teatud puukide levitatavatest haigustest midagi, seega ei pööratud neile ka tähelepanu – hammustas mingi putukas, lõid maha, kogu moos. Ei olnud proove, millega borrelioosi tuvastada ja kui oligi, siis olid need sõja järel liiga kallid. Ravida polnud nagunii millegagi. Jah, muidugi võib ka olla, et puukide arv on kasvanud ja haigestumus on kasvanud, aga kindlasti pole see nii, et 4o.-ndatel polnud üldse ja nüüd on palju.

Muidugi oli puuke kõvasti vähem. Arvukus hakkas kiiresti kasvama, kui kulu põletamine keelati ja heinal lastakse kasvada kui tahes kõrgeks. Põletamise keelamine oli muidugi õige, aga tõi kaasa sellise vastiku kõrvalnähtuse.

Mu vanematel on alles mu venna kiri pioneerilaagrist 197o. aastate keskpaiku. Vend kirjutab, et tal oli puuk seljas ja laagri arst olevat seda kaks päeva välja kiskunud. 😀

Olen mõlemad läbipõdenud, kummalgi juhul patuoinast ennast ei näinud. Entsefaliidi puhul perearst välistas selle haiguse kohe ja alles EMOs diagnoositi. Haigus oli rõve, terve suve olin pimedas toas teki all, kohutavad peavalu, limaskestad kuivad, liigesed valusad. Soovitan vaktsineerida. Borrelioosiga jättis tegelane vähemalt punase laigu maha ja perearst tegi seekord testi. AB kuur peale ja sümptomeid ei olnud.

Nende kogemuste pärast nüüd metsa mul küll minemata ei jää aga no jutt, et mõtetu karta seda, siis ma ei tea, kui see statistika järgi nii haruldane haigus on, siis kuidas ma mõlemad kätte sain?

Sa käi metsas ja ära karda puuke, mis häda sul nendega on, kes puuke pelgavad?

Ei jää see elu neil elamata, kes metsas ringi ei mütta. Nad elavad lihtsalt teistmoodi elu kui sina.

Mina olen eluaegne puugifoobik ja seda isegi mitte nende hirmsate haiguste pärast otseselt, vaid puuki ennast kardan. Samuti kardan ka kõiki teisi hammustavaid vereimejaid, ega sääsed mulle ka ei meeldi, eriti hull kui neid on palju. Kardan ka parmusid, põdrakärbseid, herilasi, suuri vaablasi, pähelendavaid ööliblikaid jne. Aga puuk on nendest kõikidest kõige jälgim. Ta on täiesti ebavajalik putukas, keegi teda õieti ei söö ka, ainult risuks ja hädaks.

Metsas olen siiski käinud küll ja kuhjaga, nii murakaid korjamas rabas kui ka kukeseenel, kuuseriisikal, männiriisikal, mustikal jne. Sinna minnes: pikad püksid, kummikud, püksisääred soki sees, pikkade varrukatega pluus, pearätik, kaelarätik. No põhimõtteliselt kõik kohad kaetud, et keegi ei roniks kuskile. Niimoodi pakiti mind sisse juba lapsena, eks ma sealt sellise metsaskäimise meetodi külge sain. Parm ei ole mind hammustanud kunagi. Puuki ei ole kunagi saanud (ptüiptüiptüi). Põdrakärbeste eest olen kiljudes ära jooksnud, aga ei mäleta, et neist ükski oleks mind saanud hammustada. Sääskede puhuks mul on alati suvel kaasas vähemalt sääsesalv, mida panna hammustuskohale.

Kui metsast tagasi, siis tuleb kuskil heledal pinnal (vanaema juures laotati ajaleht alla) kõik riided seljast ära võtta ja üle vaadata, et ega kuskil puuk ei roni. Mul ema ja tädi kontrollisid üksteist üle ja kõik lapsed vaadati üle. Ema ühe korra sai puugi.

Mul on olnud koer, see oli küll puuke täis igal suvel (mina ei saanud, kuigi käisin koos koeraga metsas). Vastik! Jälgid putukad.

Nii et kahjuks tõesti, puugid rikuvad osa suvest ära. Ma ei taha endale külge saada ühtegi nende poolt kantavat tõbe ja ma ei taha ka, et ükski ilma tõveta elukas mulle end külge imeks, et siis paljuneda saaks. RÕVE.

Mul ei jää elu elamata ja ma ei värise puugihirmus hommikust õhtuni nelja seina vahel. Aga sellegipoolest ma tunnen nende vastu hirmsat jälestust, maailm oleks palju parem paik, kui puuke poleks üldse olemas. Ja mitte midagi hullu ei juhtuks, kui puugid kaoks. Nad ei ole mitte kellelegi kuskil toiduahelas kasulikud.

#4028243:

Sa käi metsas ja ära karda puuke, mis häda sul nendega on, kes puuke pelgavad?

Ei jää see elu neil elamata, kes metsas ringi ei mütta. Nad elavad lihtsalt teistmoodi elu kui sina.

Mina olen eluaegne puugifoobik ja seda isegi mitte nende hirmsate haiguste pärast otseselt, vaid puuki ennast kardan. Samuti kardan ka kõiki teisi hammustavaid vereimejaid, ega sääsed mulle ka ei meeldi, eriti hull kui neid on palju. Kardan ka parmusid, põdrakärbseid, herilasi, suuri vaablasi, pähelendavaid ööliblikaid jne. Aga puuk on nendest kõikidest kõige jälgim. Ta on täiesti ebavajalik putukas, keegi teda õieti ei söö ka, ainult risuks ja hädaks.

Metsas olen siiski käinud küll ja kuhjaga, nii murakaid korjamas rabas kui ka kukeseenel, kuuseriisikal, männiriisikal, mustikal jne. Sinna minnes: pikad püksid, kummikud, püksisääred soki sees, pikkade varrukatega pluus, pearätik, kaelarätik. No põhimõtteliselt kõik kohad kaetud, et keegi ei roniks kuskile. Niimoodi pakiti mind sisse juba lapsena, eks ma sealt sellise metsaskäimise meetodi külge sain. Parm ei ole mind hammustanud kunagi. Puuki ei ole kunagi saanud (ptüiptüiptüi). Põdrakärbeste eest olen kiljudes ära jooksnud, aga ei mäleta, et neist ükski oleks mind saanud hammustada. Sääskede puhuks mul on alati suvel kaasas vähemalt sääsesalv, mida panna hammustuskohale.

Kui metsast tagasi, siis tuleb kuskil heledal pinnal (vanaema juures laotati ajaleht alla) kõik riided seljast ära võtta ja üle vaadata, et ega kuskil puuk ei roni. Mul ema ja tädi kontrollisid üksteist üle ja kõik lapsed vaadati üle. Ema ühe korra sai puugi.

Mul on olnud koer, see oli küll puuke täis igal suvel (mina ei saanud, kuigi käisin koos koeraga metsas). Vastik! Jälgid putukad.

Nii et kahjuks tõesti, puugid rikuvad osa suvest ära. Ma ei taha endale külge saada ühtegi nende poolt kantavat tõbe ja ma ei taha ka, et ükski ilma tõveta elukas mulle end külge imeks, et siis paljuneda saaks. RÕVE.

Mul ei jää elu elamata ja ma ei värise puugihirmus hommikust õhtuni nelja seina vahel. Aga sellegipoolest ma tunnen nende vastu hirmsat jälestust, maailm oleks palju parem paik, kui puuke poleks üldse olemas. Ja mitte midagi hullu ei juhtuks, kui puugid kaoks. Nad ei ole mitte kellelegi kuskil toiduahelas kasulikud.

Üsna rumal, peab ütlema.

Lähedane on olnud puugi tõttu mitu kuud haiglas väga tõsises seisundis.
Arvan, et ettevaatust ei ole liiast.

#4028251:

#4028243:

Sa käi metsas ja ära karda puuke, mis häda sul nendega on, kes puuke pelgavad?

Mul ei olegi häda, ma lihtsalt tahan aru saada, milles asi on, miks neid nii paaniliselt kardetakse. Sinu postitus oli väga abiks, aitäh!

Sest nad levitavad potentsiaalselt väga ohtlikku haigust, millest sa aru ei saa?

#4028694:

Mina ei mõista seisukohta, et kui haiguse suremus on madal, siis nagu tühiasi ja muud ei olegi karta kui suremist või?

Mitte sellest ju ei räägitud. Lihtsalt juhiti tähelepanu sellele, et puuke kardetakse hirmsasti, aga mõnda teist haigust, mida esineb tunduvalt rohkem ja millesse ka surrakse tunduvalt rohkem, ei kardeta sugugi ja vaktsineerima ka ei minda.

Lugege tänast Maalehte. Seal artikkel: “Puukborrelioosist on saanud kurnatud inimeste moehaigus.” 

Mina olen ka lugenud, et borrelleoosi diagnoositakse üle, aga mis mõttes siis üle, kui seda määratakse ju vereprooviga. Kuidas selle siis nö välja saab mõelda. Kuigi imelik see ju on, et näiteks minu tuttaval diagnoositi borrelleoos keset talve, puuki polnud näinud. Ja samas öeldakse, et puuk peab sul ikka kaua peal olema, et nakataks. Talle tehti antibiootikumikuur, mis ei aidanud, kaebused ikka ei kadunud, siis otsustati, et äkki pikk koroona, sest seda ta ju oli ka põdenud, kuigi kergelt. Seega minu arust on selle haigusega ikkagi väga palju segast seotud.

#4028947:

Eestis on muidu kirbud ka alati olnud. Usun, et suhtud neissegi sama tolerantselt. Koerad nagunii kirpe täis, mis siis sellest, kui mõni ennast ka sööb, eksole?

No kirp on puugi kõrval ju lausa puhkus. Päris kergelt saab lahti ja mingeid püsivaid haigusi sa ka sellest ei saa, et nad sind natukene närivad. Ei ole küll kohane võrdlus.