Teema: Puusaliiges lapsel kinni

Minu lapsel on düsplaasia (tüdruk). Kuna ta oli tuharseisus terve raseduse, siis oli ta automaatselt kontrollgrupis peale sündi ja nii see avastatigi. Kuigi tal mingeid nihestusi vms ei olnud ja düsplaasia oli pigem kergekujuline, kandis ta teatud arv tunde päevas ortopeedilist abivahendit 3,5 kuust alates kuni 10-kuuseni. Nüüd enam kandma ei pea, aga paari kuu tagant käib veel kontrollis.

Düsplaasia on päris levinud asi, facebookis on selle kohta väga aktiivsed ja informatiivsed välismaised grupid (inglise keeles).

Eks päris alguses lõi diagnoos kind muidugi rivist välja ja ortopeedilise abivahendi kasutamine nõudis distsipliini. Kuskil 1-2 kuu möödudes sai see aga nii rutiinseks osaks igapäevast, et tagantjärgi arvan ma, et kõik tervisemured, mida saab vaid ortopeedilise abivahendiga (võrdlemisi) lühikese aja jooksul parandada, on tegelikult tühised! Seega ära ette muretse, abivahendid, spetsialistid ja efektiivne ravi on olemas, kui see peakski düsplaasia olema. Ja on ka võimalik ju, et polegi, kuid igal juhul tasub kontrollida.

#4123233:

Minu lapsel oli ka düsplaasia. Tema puhul oli tegu ilmselt geneetilise eelsoodumusega. Diagnoosi sai 2 nädalaselt. Pidi kandma ortopeedilist abivahendit (Pavliku rihmad) 3 kuud 24h ööpäevas. Eks see on ebamugav lapsele ning lapsevanemale, sest tema peab ju last lohutama. Aga tänaseks on see ainult mälestus ning 3 kuud on väga lühike aeg võrreldes ülejäänud eluga.

3 kuud 24 tundi Pavlikute kandmist on arusaadavalt väga kurnav.
Aga ma tahaks lohutada kõiki, kes seda teemat praegu või tulevikus loevad ja kelle lapsel düsplaasia on/võib olla: alati ei määrata raviks Pavlikud, meil nt oli Dennis Brown hip brace, mida oli küll väga mugav kasutada ja me alustasime 18-st tunnist ööpäevas ja lõpus oli vaid ca 12 tundi, mis oli juba väga lihtne, kuna minu laps leppis nendega ülikiiresti (ca 2-3 päevaga) ja mingit probleemi tal nende kandmisega ei olnud. Aga eks see kõik on individuaalne: nii ravivahend, pikkus kui ka see, kuidas laps asjaga lepib.

Kuid nagu tsiteeritud postitajagi ütleb, siis tagantjärgi vaadates on see väga lühike aeg elust ja kui kõik korda saab, siis varsti enam ei mäletagi seda.

Minu laps oli tuharseisus ja peale sündi diagnoositi puusaliigese düsplaasia. Pidi Pavliku rihmasid kandma esimesed 3 kuud oma elust, päevas tunniks ajaks tohtis ära võtta. Lapsele see ebamugav ei olnud, nii väike on nagunii pea kogu aeg selili ja arst ütles, et pigem vähemaks kui et rohkemaks ajaks ära võtta, sest siis tegelikult häirib vähem, kuna laps ei teagi, et võiks ka teistmoodi olla.

Emana oli veidi keeruline, sest osasid riideid ei saanud kanda, turvatooli ei saanud rihmadega panna, seega kui arsti vastuvõtule või kuskile pidime minema, võtsin kodus need maha. Pärast esimest kaht kuud hakkasin neid ööseks ära jätma, sest siis ta nagunii ei liigutanud end väga ja polnud vaja, et rihmad jalgu õiges asendis hoiaks. Kolme kuuga oli puusaliiges ilusti kinni kasvanud ja hiljem enam mingeid probleeme ei esinenud. Tagantjärele vaadates tundub see väga lühike aeg. Mul on tutvusringkonnas sama diagnoosiga naine, kes ei saanud beebina ravi (nõukaaegne laps) ja siiamaani kõnnib halvasti.