Mõnes mõttes arusaadav, et selliste varateismeliste maailm ongi tihti selline nagu TikTokis näha – teevad lolle nägusid, itsitavad kaamerasse, mingi totter meem juurde. Ei ole eriti sügavmõtteline filosoofia, no eakohane värk pigem.
Kui lapsel on hobid, trennid, õppimine korras ja muu elu ka olemas, siis mõõdukas annus nutikas vahtimist ei tee kahju.
Kehvaks kisub siis, kui nutisõltuvus muutub juba liiga suureks ja kui laps komistab seal veidrate tüüpide otsa, kes talle lollusi õpetavad. No näiteks eneselõikumist. Või hakkavad talle rääkima elu mõttetusest ja ootavad laike oma rindade amputeerimise fotodele või jagavad nippe, kuidas suitsiidi saab sooritada. Too mentor ise elab kusagil Filipiinidel, aga “tänu” interneti globaalsusele trügib nüüd oma tarkustega Eesti teismelise magamistuppa.
Ja tihti kipub halb noorele kergemini külge hakkama kui hea. Pere läheb pühapäeval jalgratastega sõitma ja kutsuvad loomulikult ka noort kaasa, ent noor keeldub tulemast – sest mingi Filipiinide eneselõikuja oli äsja pannud TikTokki üles uued pildid oma “vägitöödest” ja neid on ju vaja laikida ning teda peab lohutama. See tundub põnev, intrigeeriv, huvitav – mitte nagu tavaline hall ja igav pereelu, kus käiakse rattamatkadel, teatris, kinos, süüakse ja juteldakse.
Muidugi ei soovi noor selliseid materjale vanematele näidata, taipab ise ka, et vanematele see ei meeldiks. Vanemad algul usaldavad last ega pressi peale, aga pikapeale tundub, et ikka oleks vaja uurida, mida see laps pimedas toas nutikas teeb. Laps keeldub näitamast. Ja nüüd on seadus ees – et lapsel peab olema privaatsus ning vanematel on keelatud uurida välja, kus ja mis keskkondades nende laps käib. Ka siis, kui need on suitsiidi ja eneselõikumist propageerivad keskkonnad.
Tekib probleem, et lapsevanematel ei ole õigusi, kuid on vastutus.