Ja selleks kaevasid üles aasta vana teema? Et su üllitist lugeda?
Ta kaevas üles lausa neli aastat vana teema…. : )
Vist kogu perekool on selle nelja aasta jooksul oma arvamuse Itaalia reiside kohta avaldanud.
Mina teist korda enam ei viitsiks minna – pole eriline jahu (pizza ja pasta) ja kiirteede armastaja. Ja iga asja eest kasseeriti raha nagu Egiptuses.
Vana teema küll aga pean lihtsalt vastama. Inimesed on ikka nii erinevad, mina nimelt jumaldan Itaaliat ja ei saa aru, kui pealiskaudselt peab reisi võtma, et jääb nii võimsast maast ainult pizza ja pasta maa mulje. Need inimesed, toidud (mitte ainult pizza ja pasta!) Ja need vaated ja need erinäolised linnad ja need paljud paljud “postkaardi” hetked. Minu meelest on ka normaalne see, et kui ma reisile lähen siis õpin kohalikus keeles elementaarsed väljendid ära ning ei ole üllatunud kui minuga inglise keeles ei räägita. Kusjuures Itaalias saime isegi väiksemates kohtades inglise keeles ka suheldud kui esialgu lähenesime kohalikus keeles. Hispaanias minu meelest oli palju vähem inglise keele oskust kuna hispaania keel on lihtsalt maailmas nii levinud keel, et neil pole väga vajadust inglise keele järele. Roomas olin viimati 4 päeva, eelmisel reisil päeva ja ei põrganud kokku mingigi kuritegevusega (jällegi tuleb olla teadlik ja teha enne reisi kodutööd). Super võimas linn on ja isegi 4 päevaga ei näinud kõike seal ära. Vesuuv, Napoli, Pompei ja Amalfi rannik on tohutult armas kant. Sitsiilia on hästi omanäoline ja võimas, eriti see, et Etna valvab kurjal pilgul alati tagataustal. San Marino on armas. Firenze ja veinitee on super kaunis ja romantiline oma viinamarja põldudega. Jne jne jne 🙂
See pizza ja pasta jutt on pealiskaudne, aga lausa idiootne on Rooma linna kohta iseloomustuseks pidada eriti oluliseks, et rand on kaugel! Itaalia on suurepärane maa, nii erinev ja samas nii sarnane.
Olen Itaalias käinud korduvalt, ainult ühe korra pitsat söönud, pastat mitte kordagi 🙂 Nii palju muud on ju valida igas toidukohas! Millised praed, supid, singi-, juustu- ja puuviljavaagnad! Kui head salatid ja magustoidud! Oska ainult tellida.
Itaalia üllatab igal sammul.
San Marino on väga ilus koht,soovitan tõesti seal ära käia
Just tulime terve perega Itaaliast ja meile kellelegi ei meeldinud see riik. Esiteks ei räägi nad praktiliselt üldse inglise keelt, teiseks on vahemaad tohutult pikad (nt Bergamo lennujaamast sõidab autoga Itaalia keskossa neli-viis tundi vähemalt, iga suurema linna vahe on tundides), kolmandaks saab sealt korraliku õhtusöögi alles kella 20-st õhtul, neljandaks on rannad ülerahvastatud ja räpased (sealjuures ka eesti turistide seas populaarsed Rimini ja Cattolica).
Roomas on tohutult kuritegevust, kerjuseid, räpasust.
Veneetsia ja San Marino on tõelised turistilõksud (parkida pole kuhugi, poemüüjad teenindavad vene keeles, üks ja sama turistinänn jne)
Järgmine kord (kui üldse minna), valiksin Sardiinia või Sitsiilia või Capri saare.
Või siis teeks sõbrannadega puhtalt Firenze linnareisi (shoppaks ja käiks mööda muuseume/kunstigaleriisid).
Iseenesest toit ja vein olid odavad, bensiin kallis (1,8 eur/liiter), kiirteed on liikumisel suureks abiks (samas ilma GPS-ta ei tee Itaalia teedel muidugi midagi), riided kaubanduskeskustes ja outletides odavad (samas outletid tihtipeale kiirteede ääres suvalistes kohtades ja selleks ajaks kui outleti silmanurgast märkad oled juba kiirteel pöördumatult mööda pannud).
Kohalikud inimesed üldiselt väga sõbralikud ning ei ole tüütud.
Mulle meeldivad hoopis rohkem ikkagi Kreeka saared (ilusam maastik, ilusamad rannad, puhtam/selgem vesi, väiksemad vahemaad), eeldan, et mulle meeldiks ka Sardiinia/Sitsiilia kuigi see pitsa ja pasta tüütab nii või teisiti täiega ära. Lõpuks tuled koju tagasi ja oled näost ise üks saiake.
Ja kordan veelkord – nad ei räägi praktiliselt üldse inglise keelt (eriti maakohtades on toidumenüüd, kirikutes/muuseumites info jne kõik ainult itaalia keeles).
Kui nüüd meie pere reisidest meeldivuse järgi pingereda teha, siis:
1. Kreeta ja Santorini
2. Portugal
3. Soome-Rootsi-Norra-Taani
4. Iirimaa
5. Itaalia
6. Egiptus
tahaks perega ära käia veel Londonis ja Maltal. Võib-olla käiks vaataks ka Horvaatiat korra.
Loodetavasti sain abiks olla.
Et nagu päriselt on sinusuguseid inimesi olemas?:))))) Kui piiratud saab olla…
Võta ikka mõni piirkond, kas Põhja-Itaalia, saared (korsika, sitsiilia), ise soovitaks Piompeij-Vesuuv ja capri saart ja Caserta (napoli ligidal, napoli linn ise pole midagi erilist). Veneetsia ei tasu vaeva- räpane, haisev, solgine ja lagunev. Rooma on ilus ikka ka.
touring Italy
Napoli asemel soovitan kohe rongiga sõita Sorrentosse vms, sealt saab nii Pompejid kui Vesuuvi näha ja otse veetaksoga Caprile, linnakesed Amalfi, Positano on ilusamad kui Napoli (kuid ka napolis on katakombe, kirikuid jms). Ja vaimuvaese pitsa-pasta asemel soovitaks ikka värskeltpüütud mereande, vahemere kaheksajalgu, escalopa alla Milanese (õhuke vasikalihasnitsel) jne! (pealegi ei meeldi mulle “päris” pitsa margherita nagunii)
Krt, alles nüüd nägin, et mingi 4aastat vana asi on üles soojendatud!
Vana teema jah, kuid…
Veneetsia ei tasu vaeva- räpane, haisev, solgine ja lagunev.
Kui mina sinna sattusin (august oli), siis see ei haisenud üldse ja räpane ka nagu ei olnud. Millegipärast on kõigi esimene küsimus, et kas haises ka. Turiste on muidugi palju, aga õhtuti jalutades olid tänavad tühjemad ja vaiksemad. Keskmest veidi eemal, kus inimesed päriselt elasid, oli ka natuke teisiti. Teist korda pole mõtet minna, aga korra küll ja minu jaoks oli huvitav linn (ülesehitus, logistika jne). Aga kindlasti ei tohiks jah ainult linna(de)ga piirduda, autoga erinevate kohtade vahet sõites näeb palju rohkem.
Ja tõesti, ma vist sõin seal 10 päeva jooksul vaid kaks korda pastat 🙂
Mulle jääb pikalt meelde see
“Veneetsias pole kuskil parkida”
Armastan Veneetiat endiselt väga. Teist korda käies oli veel toredam. Kõik need tänavasopid ja väikesed kirikud! Oi mulle meeldib.
Veneetsias olen ka mina käinud kolm korda ja mitte mingit haisu, ega räpasust pole näinud. Imeilus ja salapärane koht.
Pidada Roomat ohtlikuks ja koledaks linnaks? Ma ei mõista seda. Nii mõtlevad reisijad võiksid piirduda Põhja-Euroopaga.
Olen käinus Itaalias viis korda ja lähen kindlasti veel. Kusagil mujal ei ole sellist kultuurikihti, jumaldan nende kööki, veine, loodust, vanu linnu. Ei ole võimatu, et pensionipõlve veedan Itaalias.
Vot just kultuurikiht, Roomas paistab see nii hästi silma. Ja see on see, millest ma tunnen puudust nt Usas, see on kuidagi lausa tajutav, et kui sa oled harjunud nägema maju sisseraiutud numbritega 1551 jne, siis nende ajaloolised hooned 18++, mis ka enamasti hävitatud juba, ei anna eriti tooni nende skyscraperite ja poodide keskel. Selline kuidagi arenematu tunne, imelik olla seal.
Ma käisin just Roomas. Järgmisel kevadel lähen jälle tagasi.
Suvel lendan Veneetsiasse.
Jumaldan Itaaliat. Ma tavaliselt kaks korda ühes kohas ei käi, aga Gruusia ja Itaalia kohta see ei kehti 🙂
Ma käisin just Roomas. Järgmisel kevadel lähen jälle tagasi.
Miks sinna tagasi?
Ma käisin just Roomas. Järgmisel kevadel lähen jälle tagasi.
Miks sinna tagasi?
Olen küll teine vastaja, aga vastan ikka – sest see on Rooma! Seda peab ise tajuma ja mõistma, olen isegi igal ajal nõus Rooma minema. Ükski teine koht Itaalias ei ole sellist kutset tekitanud, aga Rooma on.
Olen küll teine vastaja, aga vastan ikka – sest see on Rooma! Seda peab ise tajuma ja mõistma, olen isegi igal ajal nõus Rooma minema. Ükski teine koht Itaalias ei ole sellist kutset tekitanud, aga Rooma on.
Ma käisin ka ise just Roomas (3 päeva) ja see linn muidugi väga meeldis, nii mõnigi käimata koht jäi kripeldama ning kui sinna mingi põhjusel tagasi satuksin, veedaksin seal heameelega paar päeva veel. Kuid paljudest teistest külastatud kohtadest teda peajagu kõrgemalolevaks ei julgeks nimetada ning ekstra sinna tagasi ei läheks.
Ma käisin just Roomas. Järgmisel kevadel lähen jälle tagasi.
Miks sinna tagasi?
Rooma on üle kahe tuhande aasta vana, kus on võimalik sellele kõigele ka ligi pääseda. Seal võiks kuude viisi olla ja ikka jääb aega väheks.
Kui muidygi ajalugu ega tsivilisatsioonid ei huvita, siis jah teine lugu.
Ma käisin just Roomas. Järgmisel kevadel lähen jälle tagasi.
Miks sinna tagasi?
Rooma on üle kahe tuhande aasta vana, kus on võimalik sellele kõigele ka ligi pääseda. Seal võiks kuude viisi olla ja ikka jääb aega väheks.
Kui muidygi ajalugu ega tsivilisatsioonid ei huvita, siis jah teine lugu.
Mina olen see, kes kommenteeris, et lähen tagasi…Ma isegi ei oska vastata, miks. Lihtsalt… on selline tunne. Midagi on selles linnas. (Hääled käsivad, noh)
Ma pole teab mis ajaloofriik ja ilmselt ei viitsi ka kõiki neid turistilõkse läbi käia, vihkan masse… jne.
Ma hulgungi nurgatagustes kohtades, otsides turistidest üleuputamata paikasid, sõidan ühistranspordiga, söön tänavalt pitsat (ma pole vist elu jooksul nii palju pitsat söönud, kui just seda Rooma pitsat, õhukest, rasvast, lõigatakse lahti ja keeratakse kokku ja sööd nagu sändvitši paberi vahelt) Joon suvalistes tänavabaarides kohvi, räägin kohalikega juttu, sõidan rongiga linnast välja, istun, pildistan, kõnnin sihituna ringi, pole tähtis, mis suunas minna, iga nurga taga on mõni ajaloo-või kultuurimälestis, jutustan tänavakunstnikuga, eksin ära, elan kellegi korteris (airbnb), jään öise äikese kätte, kirun koos kohalikega bussipeatuses busse, mis on täis või ei suuda absoluutselt mingitest graafikutest kinni pidada, ostan maasikaid, söön gelatot, teen politseinikuga pilti (nad on ilusad) jne, jne… hingan Rooma õhku. Oeh.
Mina olen see, kes kommenteeris, et lähen tagasi…Ma isegi ei oska vastata, miks. Lihtsalt… on selline tunne. Midagi on selles linnas. (Hääled käsivad, noh)
No näed, ongi sul sisuliselt sama põhjus mis mul. Lähed, sest see on Rooma koos kõigega mis ta on. ????
Jah. Lihtsalt kõik teed viivad Rooma 🙂
Ma käisin just Roomas. Järgmisel kevadel lähen jälle tagasi.
Miks sinna tagasi?
Rooma on üle kahe tuhande aasta vana, kus on võimalik sellele kõigele ka ligi pääseda. Seal võiks kuude viisi olla ja ikka jääb aega väheks.
Kui muidygi ajalugu ega tsivilisatsioonid ei huvita, siis jah teine lugu.
Mina olen see, kes kommenteeris, et lähen tagasi…Ma isegi ei oska vastata, miks. Lihtsalt… on selline tunne. Midagi on selles linnas. (Hääled käsivad, noh)
Ma pole teab mis ajaloofriik ja ilmselt ei viitsi ka kõiki neid turistilõkse läbi käia, vihkan masse… jne.
Ma hulgungi nurgatagustes kohtades, otsides turistidest üleuputamata paikasid, sõidan ühistranspordiga, söön tänavalt pitsat (ma pole vist elu jooksul nii palju pitsat söönud, kui just seda Rooma pitsat, õhukest, rasvast, lõigatakse lahti ja keeratakse kokku ja sööd nagu sändvitši paberi vahelt) Joon suvalistes tänavabaarides kohvi, räägin kohalikega juttu, sõidan rongiga linnast välja, istun, pildistan, kõnnin sihituna ringi, pole tähtis, mis suunas minna, iga nurga taga on mõni ajaloo-või kultuurimälestis, jutustan tänavakunstnikuga, eksin ära, elan kellegi korteris (airbnb), jään öise äikese kätte, kirun koos kohalikega bussipeatuses busse, mis on täis või ei suuda absoluutselt mingitest graafikutest kinni pidada, ostan maasikaid, söön gelatot, teen politseinikuga pilti (nad on ilusad) jne, jne… hingan Rooma õhku. Oeh.
Rooma õhk on talumatu. Maasikat ja jäätist saab igal pool.
Domus Aurea on ainus.
Mis Rooma õhul viga on?
Rooma õhk on talumatu.
No ära siis roni sinna kesest suve… Rooma õhul pole midagi viga võrreldes teiste suurlinnadega. Seal ja Kreetal jne on tunda seda kultuurikihti justnimelt, iga lagunenud kivi ja müüd on tuhandeaastase ajalooga jne.
Ma käisin just Roomas. Järgmisel kevadel lähen jälle tagasi.
Miks sinna tagasi?
Rooma on üle kahe tuhande aasta vana, kus on võimalik sellele kõigele ka ligi pääseda. Seal võiks kuude viisi olla ja ikka jääb aega väheks.
Kui muidygi ajalugu ega tsivilisatsioonid ei huvita, siis jah teine lugu.
Mina olen see, kes kommenteeris, et lähen tagasi…Ma isegi ei oska vastata, miks. Lihtsalt… on selline tunne. Midagi on selles linnas. (Hääled käsivad, noh)
Ma pole teab mis ajaloofriik ja ilmselt ei viitsi ka kõiki neid turistilõkse läbi käia, vihkan masse… jne.
Ma hulgungi nurgatagustes kohtades, otsides turistidest üleuputamata paikasid, sõidan ühistranspordiga, söön tänavalt pitsat (ma pole vist elu jooksul nii palju pitsat söönud, kui just seda Rooma pitsat, õhukest, rasvast, lõigatakse lahti ja keeratakse kokku ja sööd nagu sändvitši paberi vahelt) Joon suvalistes tänavabaarides kohvi, räägin kohalikega juttu, sõidan rongiga linnast välja, istun, pildistan, kõnnin sihituna ringi, pole tähtis, mis suunas minna, iga nurga taga on mõni ajaloo-või kultuurimälestis, jutustan tänavakunstnikuga, eksin ära, elan kellegi korteris (airbnb), jään öise äikese kätte, kirun koos kohalikega bussipeatuses busse, mis on täis või ei suuda absoluutselt mingitest graafikutest kinni pidada, ostan maasikaid, söön gelatot, teen politseinikuga pilti (nad on ilusad) jne, jne… hingan Rooma õhku. Oeh.
Rooma õhk on talumatu. Maasikat ja jäätist saab igal pool.
Domus Aurea on ainus.
Meeldib elada sellise tähenärijana?
No tõesti, igale ühele oma, eks. Mulle meeldib Roomas kõige rohkem selle linna vaib.
Ma pole elus viitsinud joosta ühe turismimagneti juurest teise juurde, enamik neist on ülehaibitud ja liiga rahvarohked. Enamiku juures olen ma pettunud olnud. Neid ei saa isegi pildistada muidu kui ainult öösel. Trevi, Colosseum või hispaania trepid tegelikult ei paku mitte mingit elamust, vähemalt päeval küll mitte.
Kogu seda ajalugu ja kultuuri, mis Roomas (ja ka mujal) on, jõuab endale sisse ahmida igas kohas umbes 15 minutit (utreerin), sest seda on liiga palju. Kõik need valitsejad, kõik need sajandid ja ajad ning kes oli kelle poeg või tütar või kes mida ja millal vallutas…
Südamesse mineva või hinge jääva elamuse saab enamjaolt hoopis väiksematest asjadest – minul on see seotud inimestega, kellega ma oma reisidel kohtun, kohtadega, mida ma ei planeerinud üldse külastada, aga kuhu sattusin, mõnest toidust, mõnest värvist või lõhnast või detailist. Seda ma nimetasin Rooma õhuks ja sellepärast olen ma alati nõus sinna minema.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
