Näitan 9 postitust - vahemik 1 kuni 9 (kokku 9 )

Teema: Rääkige oma lahkuminekust pikaajalisest suhtest

Postitas:

27.11.2014 18:49

Tere, kallid perekoolikad!

Rääkige palun oma pikaajalisest suhtest (5+ aastat) lahkuminekust. Milline oli teie suhe selle aja jooksul, mis oli lahkumineku tõukeks? Mis olid teie suhte probleemid, kas üritasite neid ka parandada? Kuidas see toimis? Kas rääkisite oma probleemidest, kuidas emb-kumb sellele reageeris? Kui olete tagantjärgi olukorda analüüsinud, mis tulemustele olete jõudnud? Kuidas oli elu pärast lahkuminekut?

Minu suhe on kestnud 7+ aastat. Oleme mõlemad 25+, lapsi ei ole, ühist vara samuti mitte. Viimase aasta jooksul oleme ka lahus olnud meespoole kõrvalsuhte tõttu, kuid hetkel oleme taas koos. Ilmselgelt on minu poolt sellega veel probleeme, ei suuda teda usaldada ning aeg-ajalt tuleb välja uusi fakte selle kõrvalsuhte kohta. Ilmselt teeb mulle kõige enam haiget see, et ei mäletagi sellist aega kui ta minusse nii suhtus ja selliseid asju rääkis nagu armukesele. Üritan sellest üle olla, aga kui uute faktidega välja tulen, asub meespool kaitsesse ning igasugune arutelu sellel teemal puudub.

Õnneks on elukoht minu ja lapsi ei ole. On ainult palju mälestusi, tunne, et ma ei ole tema jaoks kunagi piisavalt hea ning väga palju möödarääkimisi. Tunnen, et tema käitumine viimaste aastate jooksul on minu enesehinnangut tugevalt mõjutanud. Usun, et ta ei ole seda tahtlikult teinud, kuid ma ei arva enam, et oleksin kõige ilusam, toredam ja tunnen, ei saa millekagi hakkama, mitte ainult paarissuhtes, vaid ka töö- ja eraelus.

Loodan, et enamus paaridel ei ole kõrvalsuhe olnud lahkumineku põhjuseks. Tahaks kuulda kõikide lugusid, ka nende, kellel on näiteks ühised lapsed, kodulaen jms. Usun, et me ei ole see paar, kes on õnnelikult elu lõpuni koos, kuid praegu ei ole mul selliseid eesmärke, mida see suhe otseselt takistaks saavutada. Olen ka väga pikaldane, mul on väga raske asjadest lahti lasta, kuigi tegemist ei ole minu esimese suhte ega kooseluga ning lahkuminekuid on varemgi olnud. Seega ei suuda praegu mingile seisukohale enda suhtes asuda. Tahaks lugeda ka teiste inimeste kogemusi.

Ja kui teie lugu on seesugune, kus sellisest olukorrast tuldi välja ja mõlemad tunduvad õnnelikud olema, on ka need kogemused oodatud!

Please wait...

Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 27.11 18:49; 28.11 12:24;

To report this post you need to login first.

Postitas:

mullamaia

27.11.2014 20:19

Ta polnud mu esimene suhe ega kooselu, aga kui tutvusime, siis olin küps PÄRIS suhet tahtma ja ka KÜPS pühenduma. Seda ma ka tegin, hullupööra – vaat, et liigagi. Olin siis 35. Olin temaga koos 10 aastat, suhe oli algusest peale komplitseeritud, ebatüüpiline, täis vaimset vägivalda ja ma ei saa üldse aru, miks see minuga juhtus. Lahkumineku otseseks põhjuseks oli teine naine. Sellele eelnes aastaid väga kehva läbisaamist, läheduse puudust, manipulatsiooni, ühepoolseid (minupoolseid) tundeid, ootamist jne…

Kogu see lahkuminek ja sellele järgnev oli tagantjärgi vaadates nii absurdne ja õudne ja masendav, et ei taha seda enam meenutada. Ei taha enam meenutadagi meie suhet, sest see viis, kuidas ta minust vabaneda püüdis, kuidas ta mind alandas, alavääristas, mõnitas ja naeruvääristas – ma olin üleni ainult üks suur haav.
Eks ma ka alguses analüüsisin ja otsin vastuseid küsimusele, miks nii läks aga mida rohkem ma analüüsisin, seda absurdsemaks kõik muutus, lõpuks ma loobusin. Las see jääb sinna, kus see on. Ei mina tea, kas ta midagi õppis sellest või kas ta on nüüd õnnelik või õnnetu või kas ta midagi ka kahetseb. See on ainuke asi minu elus, mille ma heameelega kustutaksin oma mälust ja meelest.

Mis sa muidu küsisid?

-1

Please wait...

To report this post you need to login first.

Postitas:

Kagu seebiks

27.11.2014 21:17

Pikaajaline suhe peaks ikka abieluga lõppema või siis minnaksegi lahku. Abielu on vähemalt kindel märk, et 2 inimest saavad abielludes ühtemoodi oma suhtest aru. Muidu on nii, et üks pühendub ja peab end abielus olevaks. Teine peab end vabaks ja leiab, et 2-3 kõrvalsuhtet on täitsa ok. Ühel pinnal elamine ei tähenda veel, et üksteisele tuleb truu olla. Nii et pigem küsiks, et kuidas sa tead üldse, et sul suhe oli ? Suhe on ikka midagi muud kui ühesvoodis magamine.

Please wait...

To report this post you need to login first.

Postitas:

Kriss plika ja pojaga

27.11.2014 22:36

5 ja 7 aastat ei ole minu arust kuidagimoodi pikaajaline suhe. Selle aja jooksul ei tohi veel tekkida probleeme. Tüdimus tuleb tõeliselt pikajalises suhtes, kuid mitte nii ruttu. Kui teil lapsi ei ole, abieluski ei ole, siis ma kardan küll, et see suhe ei ole jätkukõlbulik.
Sul ei ole mõtet kuulata teiste lugusid. Sa pead aru saama, mida sa ise tahad. Kas sellel mehel on omadusi, mis kaaluvad üles tema vead, kas sul on temaga pigem hea või pigem halb, ühesõnaga kas sa tahad temaga olla koos või mitte.

Please wait...

Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 27.11 22:36; 28.11 12:40;

To report this post you need to login first.

Postitas:

brynett

28.11.2014 11:25

teemaalgataja, osa sinu jutus on peaaegu nagu minu elu. just see enesekindluse kadumine näiteks. ma ise üritan mõelda, et tegelikult pole teise inimese asi tõsta minu enesekindlust, st igasugu psühholoogid ju ütlevad, et inimene peab endaga rahu sõlmima ja alles siis saab suhtesse minna, et alles endaga rahu sõlminult sõlmidki õigeid suhteid, enne seda satudki suhetesse, kus osutud nn alamaks. kuidas te suhtesse astusite muidu? mina näiteks sain mehega kokku 2 nädalat peale väga hullu mahajättu (minu jaoks hullu siis) ja mees oli alguses ülihooliv. muidu ma ei oleks kunagi temaga üldse midagi tekitanudki, aga vajasin seda hellust. see hellus kadus u poole aasta jooksul ja muutus tavaliseks ok suhteks. mulle see jahtumine sobis tol hetkel, kuna ma hellushooge pikalt ei seedi – no lämmatab ju küljes rippumine 🙂 aga nüüd ma saan aru, et seda suhet ei oleks tekkinduki, kui ma poleks olnud nii haavatav. seda suhet poleks pidanudki tekkima. tunded-asjad on, aga maailmavaade on väga erinev. petnud mees mind ei ole, aga tal on varasemast suhtest laps, kellega ta manipuleerib mind. kõlab veidralt, aga no on sellised veidrad teemad lapse ees: a la et Merike on täna meil tõre, hoiame tema teelt eemale… rõve, eks. rõve ka ses suhtes, et loomulikult laps on oma isa poolt ja siis on nagu miski lausrünnak minu vastu 🙂

-1

Please wait...

Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 28.11 11:25; 28.11 12:35;

To report this post you need to login first.

Postitas:

stelle

28.11.2014 12:24

Selles suhtes on ühel vastajal õigus, et pikaajaline suhe peaks abieluga lõppema, kui muidugi mõlemad seda usku on. Minu vanaema-vanaisa olid 40+ aastat vabaabielus ning ajad olid hoopis teised. Ma nüüd ei ütleks tagantjärgi, et neil seetõttu vähem “suhe” oli. Abiellumine on igaühe enda teema ning hetkel mul abiellumise soovi ei ole, muidu vast oleks ka sellega probleem.

Lisan, et mina siiski pean 7+ aastat kestnud suhet pikaajaliseks suhteks, eriti tänapäeva maailmas, kus lahkuminekud on nii tavalised, arvestades ka meie vanust. Senimaani ei ole mul küsimust tekkinud, et järsku ma olen talle niisama voodisoojendajaks, oleme varasemalt teinud omavahelisi kokkuleppeid mis käitumist me üksteiselt koos olles ootame.

Kolmandale vastajale – me olime esimest korda koos juba väga noorena, seega tunnen teda peaaegu pool oma elust. Ma ise olen senimaani arvanud, et ei saa temaga ja ei saa ka temata. Vahepeal vast jooksime oma sarvi maha ning väga lühikest aega me ka ei suhelnud, muidu olime aga suhteliselt parimad sõbrad ning lõpuks jõudsime ringiga ikkagi üksteiseni. Seega minu puhul ei olnud tegemist lohutussuhtega.

Saan täitsa aru, et ma pean ise oma probleemid lahendama, ega keegi teine ei saagi seda minu eest teha. Tahtsin aga teiste kogemusi, sest olgem ausad, enamus (vähemalt nii pika kestvusega) suhetest on raske lahti lasta. Eks inimesed ikka pisendavad halbu omadusi ja juhtumisi väiksemaks. Tahtsin lihtsalt teada kuidas teised inimesed on sellise otsuseni jõudnud, mis olid need motiivid ning milliseks edasised emotsioonid ja elukorraldus kujunes. Raske on pea pool oma (noorest) elust seljataha jätta.

Please wait...

Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 27.11 18:49; 28.11 12:24;

To report this post you need to login first.

Postitas:

brynett

28.11.2014 12:35

ma ise pole eriti hea lahkuja, aga üks sõbranna tegi nii, et kirjutas suhte plussid ja miinused ausalt paberile. miinuseid sai pikk rodu, plusse oligi vaid üks. arrrmastan! 🙂 aga ta on kokkuhoidvast perekonnast ja sellistel inimestel on endasse rohkem usku, nii et ta läks hoobilt laiali peale seda tõdemust.

sinu olukorras, kus juba petmine jne, on jama selles, et sa ei tea, mis mõtted su kaaslase alatuvõitu (vabandan!) peas liiguvad. variant on, et kui too, kellega peteti, oleks soovinud või nö meelepärasem olnud mehele, oleksite juba lahus ja niipidi, et sina oleks mahajäetu. et sinu puhul mu meelest tasub mõelda, et ok, sa ise vb venitad veel aasta kummi, aga mees oma mõtteis teab, et läheb kohe, kui kena partii ootab. minu meelest usaldus on täitsa null siin. aga sa ise tead paremini, võimalik, et näed mehe siirast vabandust ja usaldad küll, lihtsalt raske on leppida olukorraga.

Please wait...

Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 28.11 11:25; 28.11 12:35;

To report this post you need to login first.

Postitas:

Kriss plika ja pojaga

28.11.2014 12:40

[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]Saan täitsa aru, et ma pean ise oma probleemid lahendama, ega keegi teine ei saagi seda minu eest teha. Tahtsin aga teiste kogemusi, sest olgem ausad, enamus (vähemalt nii pika kestvusega) suhetest on raske lahti lasta. Eks inimesed ikka pisendavad halbu omadusi ja juhtumisi väiksemaks. Tahtsin lihtsalt teada kuidas teised inimesed on sellise otsuseni jõudnud, mis olid need motiivid ning milliseks edasised emotsioonid ja elukorraldus kujunes. Raske on pea pool oma (noorest) elust seljataha jätta. [/tsitaat]Aga ongi ju lihtne. Kuni suudad halbu asju pisendada, seni nad ongi ebaolulised. Kui enam ei suuda, siis on tegur saanud oluliseks. Pisendamine ei ole alati halb. Pisendamine on vale ainult siis, kui sa selle juures ennast petad.

Please wait...

Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 27.11 22:36; 28.11 12:40;

To report this post you need to login first.

Postitas:

tereteretere

01.12.2014 12:32

Kui veel lapsi pole, siis on lihtne lahku minna. Kui on tunne, et see suhe ei ole ikka see, mis võiks olla, siis pigem minna lahku ikka enne laste saamist. Kui on lapsed, siis esiteks tuleb raha probleem, kellele lapsed jäävad, kas ikka on õige, et lapsed ei saa isaga kasvada. Lapsed tahavad mõlema vanemaga kasvada. Siis tekib veel küsimus, et kas see suhe on ikka nii halb, et lahku minna ja lastele ka veel haiget teha? Kui mees just ei peksa ja pole ka liiga hull vaimne vägivallatseja, siis pigem ei mindagi lahku. Samas on sellises suhtes väga raske. Tahaks olla õnnelik koos perega, aga ei saa. Ma arvan, et on parem anda endale teine võimalus kellegi teisega. Loomulikult hoolikalt tuleks valida ja mitte pea ees kuhugi tormata.

-1

Please wait...

To report this post you need to login first.

Näitan 9 postitust - vahemik 1 kuni 9 (kokku 9 )

See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.