Head Perekooli külastajad!

Perekool on Eesti esimene pereportaal. Ehkki viimastel aastatel on loodud uusi kaasaegseid suhtlus- ja infokanaleid, on Perekoolil jätkunud pikaajalisi ja aktiivseid külastajaid - oleme selle üle rõõmsad ja tänulikud.
1. juunil 2024. aastal lõpetab Perekooli foorum oma tegevuse. Hoolimata me püüdlustest hoida Perekooli heatahtliku ja toetava keskkonnana, võivad ka üksikud sobimatud postitused teha palju kurja, kahjustades asjaosaliste enesetunnet ja suhteid.
Jätkame Perekooli lehel igakuiselt uute artiklite ja taskuhäälingu osade avaldamist. Olete südamest oodatud ammutama kaasaegseid tõenduspõhiseid teadmisi naise ja lapse tervise, pere ja suhete teemadel.

Foorumihuvilistel on üks võimalus edaspidiseks suhtluseks näiteks äsja loodud Elufoorumis: elufoorum.com

Sisukate kohtumisteni Perekooli lehel.
Eesti Ämmaemandate Ühing

Esileht Erivajadustega laps Rääkimine

Näitan 23 postitust - vahemik 1 kuni 23 (kokku 23 )

Teema: Rääkimine

Postitas:
Kägu

Tere, olen 3,5 aastase lapse ema. Laps ei moodusta lauseid ning sõnugi tuleb vähe (umbes 10-15 sõna). Igaltpoolt survestatakse, et me peame ikka asja tõsiselt võtma ja lapsega tegelema jne. Mida ma teen valesti? Me igaõhtu ja hommik ennem lasteaeda paneme puslesi, vaatame raamatuid, räägime lapsega lihtlausetes. Käime eralogopeedi juures ja veel perearsti saatekirjaga suunatud logopeedi juures. Oleme käinud adenoide, kõrvu, keelekida jne kontrollimas ja midagi pole leitud. Ma ei saa ju last ka liiga palju survestada, muidu ta ei tunne üldse huvi n.ö “õppimise” vastu. Mida ma saaks teha paremini? Laps muidu kõndima hakkas varakult, füüsiliselt korras, poti peal käib juba ammu, käsklustest saab aru. Laps ise üritab/teeb ennast kätega selgeks. Võõrastele ta ei ütle ühtegi sõna k.a teistele lastele. Muidu meeldib ikka lastega mängida ja seltskonnas samuti meeldib olla. Ma tunnen juba ennast süüdi, et laps ei räägi.

+8
-1
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Vabandust, vale teema alla läks.

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Kõik on ju õige, aga mingil põhjusel ei toimi [piisavalt kiiresti].

See on hea lähenemine, millega kõnehilistusega lapselt ekspressiivset kõnet välja meelitada.

+2
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Aga mida need logopeedid siis on öelnud?

+3
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Peenmotoorika ja kõnekeskused on ajus kõrvuti, nii et arendades käelist tegevust peaks see parandama ka kõne arengut. Nii et joonistamine, rebimine, kleepimine, pärlite nööri otsa ajamine, nööri aukudest läbipanekud jmt mängud on teretulnud, aga nähtavasti tead seda isegi ja ka toimetad lapsega selles vallas.

Ega pere rohkemat ei saagi teha, kui logopeed on soovitanud ja nõustanud. Kas käib lasteaias tavarühmas või spetsiaalses kõnepuudega laste rühmas? Laps on ju suure osa ärkveloleku ajast lasteaias – kuidas ja kas seal tema kõne arengut toetatakse? Kas õpetajad oskavad tema arendamisega tegeleda, on neil koostöö lasteaia logopeediga? Logopeedil käib laps ju lühikest aega – tunnike korraga? Enamus töö tuleks teha nii kodus kui lasteaias, järgides logopeedi suuniseid – kui puudub koostöö logopeediga, ta ei ole nõustanud ei lasteaeda ega kodu, siis ongi keeruline, et kõik lapsega tegelevad inimesed ühtemoodi last aitaksid ja toetaksid, nii et sellel kõigel ka tulemus oleks. Ja kes need igalpool survestajad on? Lasteaed? Või vanavanemad ja sõbrad sugulased?

+7
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Teemaalgataja, virtuaalne kallistus sulle. Tean, kui raske see on, sest olen ka ise sama teed läbi käimas. Ära ennast kindlasti süüdi tunne! Minu 3,5aastane küll räägib ja moodustab 3-6sõnalisi lauseid, saadab oma tegevust pideva kõnega ja väljendab enda soove ja tahtmisi kogu aeg, aga mitte nii nagu eakaaslased. Kõne ei ole abstraktne ja kompleksne ja sellisel tasemel, nagu temavanustel lastel muidu olema peaks. Eriti tüütud on need vanema generatsiooni pärimised “Kas ta juba räägib? Aga nüüd? Aga NÜÜD? Mis tal viga on?” jne. Need on kohutavad taluda ja enese süüditundmist tuleb samuti kogu aeg ette, kuigi objektiivselt vaadates teame, et oleme kõik teinud, mis vähegi meie võimuses. Ja proovime kogu aeg edaspidigi teha. Meil diagnoosiks ka alaalia ehk kahjustatud on nii kõne mõistmine kui rääkimine. Valed aja- ja käändevormid, sõnalõpud. Kuigi need lähevad ajaga kogu aeg paremaks. Ei tea, miks see tekkis, sest rasedus-sünnitus olid normaalsed ja mingeid muid traumasid pole ka olnud. Neuroloogiliselt pole ka otseselt mingeid kõrvalekaldeid ega autismi leitud. Sõpru tal samuti lasteaias pole, teisi lapsi kardab, võõraste täiskasvanute pärimise peale läheb lukku. Lasteaiakasvatajatega ta ei klapi. Tegelikult talle teised lapsed meeldivad ja ta alati piilub aknast, mis naabrilapsed teevad ning tahaks nendega mängida, aga ta vist tunneb ennast oma kõnepuude tõttu nende seas kehvasti. Oma asjad meiega kodus saab aetud ja jutud räägitud, aga mingit arutelu ja dialoogi pole hetkel veel loota. Kui üldse kunagi… Ta ei küsi “Emme, miks taevas on sinine?” ja ta ei ütle “Emme, ma armastan sind”, aga kui ta tuleb minu juurde ja ütleb “kallistame”, siis ma tean, et see ongi tema viis öelda, et ta armastab emmet… Ja sellest hetkel praegu piisab. Peab piisama. Me ei tea veel, mis tulevik toob, aga tunneme rõõmu iga pisikese edusammu üle. Sealjuures on tore see, et tal on suur huvi numbrite ja tähtede vastu, mis annab jõudu, et äkki asi ikka nii lootusetu pole. Ta õppis multikatest suured trükitähed selgeks mängleva kergusega juba 2,5aastaselt ja üks hetk avastasime, et tunneb ka kirjatähti. Oskab trükkida enda nime (st leida klaviatuuril enda nimetähed) ja tunneb ära kõikide lasteaiakaaslaste nimede kirjapildid. Leelotab omaette tihti, mis tähega mingi sõna algab, näiteks “M on musi, M on moos, O on orav…”, seega mingi häälikuline kuulmine on tal olemas ja talle meeldib ja tahab n-ö “lugeda” kogu aeg. Omab ülihead mälu, mäletab asju/kohti, mida tegime või kogesime poolteist aastat tagasi, kui ta veel ei rääkinudki. Laulud-luuletused jäävad kenasti meelde, lasteaias emadepäeva peol oli üks väheseid, kellel olid kõik laulud peas. Aga ometigi selline raske diagnoos 🙁 Aga ma armastan teda üle kõige maailmas ja ei vahetaks teda mitte iialgi ka 100 briljantselt kõneleva lapse vastu. Ta on armas ja ainulaadne just nii, nagu ta on. Jõudu sulle!

+9
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Teemaalgataja, virtuaalne kallistus sulle. Tean, kui raske see on, sest olen ka ise sama teed läbi käimas. Ära ennast kindlasti süüdi tunne! Minu 3,5aastane küll räägib ja moodustab 3-6sõnalisi lauseid, saadab oma tegevust pideva kõnega ja väljendab enda soove ja tahtmisi kogu aeg, aga mitte nii nagu eakaaslased. Kõne ei ole abstraktne ja kompleksne ja sellisel tasemel, nagu temavanustel lastel muidu olema peaks. Eriti tüütud on need vanema generatsiooni pärimised “Kas ta juba räägib? Aga nüüd? Aga NÜÜD? Mis tal viga on?” jne. Need on kohutavad taluda ja enese süüditundmist tuleb samuti kogu aeg ette, kuigi objektiivselt vaadates teame, et oleme kõik teinud, mis vähegi meie võimuses. Ja proovime kogu aeg edaspidigi teha. Meil diagnoosiks ka alaalia ehk kahjustatud on nii kõne mõistmine kui rääkimine. Valed aja- ja käändevormid, sõnalõpud. Kuigi need lähevad ajaga kogu aeg paremaks. Ei tea, miks see tekkis, sest rasedus-sünnitus olid normaalsed ja mingeid muid traumasid pole ka olnud. Neuroloogiliselt pole ka otseselt mingeid kõrvalekaldeid ega autismi leitud. Sõpru tal samuti lasteaias pole, teisi lapsi kardab, võõraste täiskasvanute pärimise peale läheb lukku. Lasteaiakasvatajatega ta ei klapi. Tegelikult talle teised lapsed meeldivad ja ta alati piilub aknast, mis naabrilapsed teevad ning tahaks nendega mängida, aga ta vist tunneb ennast oma kõnepuude tõttu nende seas kehvasti. Oma asjad meiega kodus saab aetud ja jutud räägitud, aga mingit arutelu ja dialoogi pole hetkel veel loota. Kui üldse kunagi… Ta ei küsi “Emme, miks taevas on sinine?” ja ta ei ütle “Emme, ma armastan sind”, aga kui ta tuleb minu juurde ja ütleb “kallistame”, siis ma tean, et see ongi tema viis öelda, et ta armastab emmet… Ja sellest hetkel praegu piisab. Peab piisama. Me ei tea veel, mis tulevik toob, aga tunneme rõõmu iga pisikese edusammu üle. Sealjuures on tore see, et tal on suur huvi numbrite ja tähtede vastu, mis annab jõudu, et äkki asi ikka nii lootusetu pole. Ta õppis multikatest suured trükitähed selgeks mängleva kergusega juba 2,5aastaselt ja üks hetk avastasime, et tunneb ka kirjatähti. Oskab trükkida enda nime (st leida klaviatuuril enda nimetähed) ja tunneb ära kõikide lasteaiakaaslaste nimede kirjapildid. Leelotab omaette tihti, mis tähega mingi sõna algab, näiteks “M on musi, M on moos, O on orav…”, seega mingi häälikuline kuulmine on tal olemas ja talle meeldib ja tahab n-ö “lugeda” kogu aeg. Omab ülihead mälu, mäletab asju/kohti, mida tegime või kogesime poolteist aastat tagasi, kui ta veel ei rääkinudki. Laulud-luuletused jäävad kenasti meelde, lasteaias emadepäeva peol oli üks väheseid, kellel olid kõik laulud peas. Aga ometigi selline raske diagnoos ???? Aga ma armastan teda üle kõige maailmas ja ei vahetaks teda mitte iialgi ka 100 briljantselt kõneleva lapse vastu. Ta on armas ja ainulaadne just nii, nagu ta on. Jõudu sulle!

Kas lasteaeda ei saaks vahetada? Mõnes lasteaias on väikerühmad/ tasandusrühmad. Nii oluline oleks, et kasvataja mõistaks teda, oleks toeks ja tekiks hea klapp.
Meil ka kõne hiline, käib väikeses eralasteaias, kus on väikesed rühmad ja ülitoredad kasvatajad. Näen kuidas ollakse talle igakülgselt toeks.
Jõudu ja rōōmu Sulle, oma laheda põnni kasvatamisel!

+8
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Ma nüüd pakun sellist esmapilgul kõnehäirega seostumatut lahendust nagu füüsiline liikumine.
Füüsiline aktiivsus paneb aju tootma mitmeid vajalikke aineid ja looma ajurakkude vahele uusi ühendusi ja tõsi on, et tänapäeval on inimeste enamike elustiil liiga passiivne ning nii ei panda tähele ka lapse liikumisvaegust.

+4
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Sa ei tee mitte midagi valesti!

Minu laps ei rääkinud samuti pikalt. Kaheaastaselt ütles üksikuid sõnu, kolmeselt paranes sõnavara, aga ta ainult nimetas asju, mitte ei vestelnud. Neljaselt hakkas korraga rohkem rääkima, aga eakaaslastest oli ikka maas ja laused lühikesed. Minu laps sai selles eas ka autismidiagnoosi, mis oli esialgu ehmatav, aga edasi on tema areng hea olnud ja kõne arenes ka lõpuks teistega samale tasemele. Käib tavakoolis ja saab hästi hakkama.

+4
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Sa ei tee mitte midagi valesti!

Minu laps ei rääkinud samuti pikalt. Kaheaastaselt ütles üksikuid sõnu, kolmeselt paranes sõnavara, aga ta ainult nimetas asju, mitte ei vestelnud. Neljaselt hakkas korraga rohkem rääkima, aga eakaaslastest oli ikka maas ja laused lühikesed. Minu laps sai selles eas ka autismidiagnoosi, mis oli esialgu ehmatav, aga edasi on tema areng hea olnud ja kõne arenes ka lõpuks teistega samale tasemele. Käib tavakoolis ja saab hästi hakkama.

Alguse kirjeldus täpselt nagu minu lapsel. Samuti kehv kõne ja autismidiagnoos. Sotsiaalsus ja arusaamad aga eakaaslastest kehvemad, seetõttu saime suunamise väikeklassi. Keeleliselt ja silmaringilt ka seal pigem klassikaaslastest maas. Matemaatikas, kehalises ja inglise keeles on üsna tubli, aga jutustavad ained on väga keerulised senimaani (4kl). On väga kohusetundlik ja püüdlik, aga iseseisvalt veel seni õppimisega hakkama ei saa. Tavaklass tundub kahjuks valgusaasta kaugusel.

Kahetsen veidi tagantjärele, et hakkasime tõhusamalt lapse kõneprobleemidega tegelema alles 3,5aastaselt. Kuivõrd sellest muidugi kasu olnuks, ega tagantjärele kindlaks ei tee. Laps rumal pole, aga sotsiaalne puudulikkus pärsib nii tema kui pere muud elu ikka kahjuks kõvasti.

+4
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Sa ei tee mitte midagi valesti!

Minu laps ei rääkinud samuti pikalt. Kaheaastaselt ütles üksikuid sõnu, kolmeselt paranes sõnavara, aga ta ainult nimetas asju, mitte ei vestelnud. Neljaselt hakkas korraga rohkem rääkima, aga eakaaslastest oli ikka maas ja laused lühikesed. Minu laps sai selles eas ka autismidiagnoosi, mis oli esialgu ehmatav, aga edasi on tema areng hea olnud ja kõne arenes ka lõpuks teistega samale tasemele. Käib tavakoolis ja saab hästi hakkama.

Alguse kirjeldus täpselt nagu minu lapsel. Samuti kehv kõne ja autismidiagnoos. Sotsiaalsus ja arusaamad aga eakaaslastest kehvemad, seetõttu saime suunamise väikeklassi. Keeleliselt ja silmaringilt ka seal pigem klassikaaslastest maas. Matemaatikas, kehalises ja inglise keeles on üsna tubli, aga jutustavad ained on väga keerulised senimaani (4kl). On väga kohusetundlik ja püüdlik, aga iseseisvalt veel seni õppimisega hakkama ei saa. Tavaklass tundub kahjuks valgusaasta kaugusel.

Kahetsen veidi tagantjärele, et hakkasime tõhusamalt lapse kõneprobleemidega tegelema alles 3,5aastaselt. Kuivõrd sellest muidugi kasu olnuks, ega tagantjärele kindlaks ei tee. Laps rumal pole, aga sotsiaalne puudulikkus pärsib nii tema kui pere muud elu ikka kahjuks kõvasti.

Mul kahel lapsel autismidiagnoos ja hiline kõne. See kellel tugevamini ilmnes, käis  logopeedilises rühmas ja hiljem väikeklassis ning ka reh.keskuses kooli kõrvalt, ei saa iseseisva eluga hakkama. Noorem laps oli tublim, on saanud tavalasteaias ja koolis hakkama. Aga kooliajast alates on käinud iga nädal reh keskuses. Ja oleme samuti temaga vaeva näinud.

Lapsed on erinevad, jooned avalduvad erinevalt. Seega pole kunagi hilja.

+5
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Teemaalgataja, virtuaalne kallistus sulle. Tean, kui raske see on, sest olen ka ise sama teed läbi käimas. Ära ennast kindlasti süüdi tunne! Minu 3,5aastane küll räägib ja moodustab 3-6sõnalisi lauseid, saadab oma tegevust pideva kõnega ja väljendab enda soove ja tahtmisi kogu aeg, aga mitte nii nagu eakaaslased. Kõne ei ole abstraktne ja kompleksne ja sellisel tasemel, nagu temavanustel lastel muidu olema peaks. Eriti tüütud on need vanema generatsiooni pärimised “Kas ta juba räägib? Aga nüüd? Aga NÜÜD? Mis tal viga on?” jne. Need on kohutavad taluda ja enese süüditundmist tuleb samuti kogu aeg ette, kuigi objektiivselt vaadates teame, et oleme kõik teinud, mis vähegi meie võimuses. Ja proovime kogu aeg edaspidigi teha. Meil diagnoosiks ka alaalia ehk kahjustatud on nii kõne mõistmine kui rääkimine. Valed aja- ja käändevormid, sõnalõpud. Kuigi need lähevad ajaga kogu aeg paremaks. Ei tea, miks see tekkis, sest rasedus-sünnitus olid normaalsed ja mingeid muid traumasid pole ka olnud. Neuroloogiliselt pole ka otseselt mingeid kõrvalekaldeid ega autismi leitud. Sõpru tal samuti lasteaias pole, teisi lapsi kardab, võõraste täiskasvanute pärimise peale läheb lukku. Lasteaiakasvatajatega ta ei klapi. Tegelikult talle teised lapsed meeldivad ja ta alati piilub aknast, mis naabrilapsed teevad ning tahaks nendega mängida, aga ta vist tunneb ennast oma kõnepuude tõttu nende seas kehvasti. Oma asjad meiega kodus saab aetud ja jutud räägitud, aga mingit arutelu ja dialoogi pole hetkel veel loota. Kui üldse kunagi… Ta ei küsi “Emme, miks taevas on sinine?” ja ta ei ütle “Emme, ma armastan sind”, aga kui ta tuleb minu juurde ja ütleb “kallistame”, siis ma tean, et see ongi tema viis öelda, et ta armastab emmet… Ja sellest hetkel praegu piisab. Peab piisama. Me ei tea veel, mis tulevik toob, aga tunneme rõõmu iga pisikese edusammu üle. Sealjuures on tore see, et tal on suur huvi numbrite ja tähtede vastu, mis annab jõudu, et äkki asi ikka nii lootusetu pole. Ta õppis multikatest suured trükitähed selgeks mängleva kergusega juba 2,5aastaselt ja üks hetk avastasime, et tunneb ka kirjatähti. Oskab trükkida enda nime (st leida klaviatuuril enda nimetähed) ja tunneb ära kõikide lasteaiakaaslaste nimede kirjapildid. Leelotab omaette tihti, mis tähega mingi sõna algab, näiteks “M on musi, M on moos, O on orav…”, seega mingi häälikuline kuulmine on tal olemas ja talle meeldib ja tahab n-ö “lugeda” kogu aeg. Omab ülihead mälu, mäletab asju/kohti, mida tegime või kogesime poolteist aastat tagasi, kui ta veel ei rääkinudki. Laulud-luuletused jäävad kenasti meelde, lasteaias emadepäeva peol oli üks väheseid, kellel olid kõik laulud peas. Aga ometigi selline raske diagnoos ???? Aga ma armastan teda üle kõige maailmas ja ei vahetaks teda mitte iialgi ka 100 briljantselt kõneleva lapse vastu. Ta on armas ja ainulaadne just nii, nagu ta on. Jõudu sulle!

Autist.

+4
-6
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Teemaalgataja, virtuaalne kallistus sulle. Tean, kui raske see on, sest olen ka ise sama teed läbi käimas. Ära ennast kindlasti süüdi tunne! Minu 3,5aastane küll räägib ja moodustab 3-6sõnalisi lauseid, saadab oma tegevust pideva kõnega ja väljendab enda soove ja tahtmisi kogu aeg, aga mitte nii nagu eakaaslased. Kõne ei ole abstraktne ja kompleksne ja sellisel tasemel, nagu temavanustel lastel muidu olema peaks. Eriti tüütud on need vanema generatsiooni pärimised “Kas ta juba räägib? Aga nüüd? Aga NÜÜD? Mis tal viga on?” jne. Need on kohutavad taluda ja enese süüditundmist tuleb samuti kogu aeg ette, kuigi objektiivselt vaadates teame, et oleme kõik teinud, mis vähegi meie võimuses. Ja proovime kogu aeg edaspidigi teha. Meil diagnoosiks ka alaalia ehk kahjustatud on nii kõne mõistmine kui rääkimine. Valed aja- ja käändevormid, sõnalõpud. Kuigi need lähevad ajaga kogu aeg paremaks. Ei tea, miks see tekkis, sest rasedus-sünnitus olid normaalsed ja mingeid muid traumasid pole ka olnud. Neuroloogiliselt pole ka otseselt mingeid kõrvalekaldeid ega autismi leitud. Sõpru tal samuti lasteaias pole, teisi lapsi kardab, võõraste täiskasvanute pärimise peale läheb lukku. Lasteaiakasvatajatega ta ei klapi. Tegelikult talle teised lapsed meeldivad ja ta alati piilub aknast, mis naabrilapsed teevad ning tahaks nendega mängida, aga ta vist tunneb ennast oma kõnepuude tõttu nende seas kehvasti. Oma asjad meiega kodus saab aetud ja jutud räägitud, aga mingit arutelu ja dialoogi pole hetkel veel loota. Kui üldse kunagi… Ta ei küsi “Emme, miks taevas on sinine?” ja ta ei ütle “Emme, ma armastan sind”, aga kui ta tuleb minu juurde ja ütleb “kallistame”, siis ma tean, et see ongi tema viis öelda, et ta armastab emmet… Ja sellest hetkel praegu piisab. Peab piisama. Me ei tea veel, mis tulevik toob, aga tunneme rõõmu iga pisikese edusammu üle. Sealjuures on tore see, et tal on suur huvi numbrite ja tähtede vastu, mis annab jõudu, et äkki asi ikka nii lootusetu pole. Ta õppis multikatest suured trükitähed selgeks mängleva kergusega juba 2,5aastaselt ja üks hetk avastasime, et tunneb ka kirjatähti. Oskab trükkida enda nime (st leida klaviatuuril enda nimetähed) ja tunneb ära kõikide lasteaiakaaslaste nimede kirjapildid. Leelotab omaette tihti, mis tähega mingi sõna algab, näiteks “M on musi, M on moos, O on orav…”, seega mingi häälikuline kuulmine on tal olemas ja talle meeldib ja tahab n-ö “lugeda” kogu aeg. Omab ülihead mälu, mäletab asju/kohti, mida tegime või kogesime poolteist aastat tagasi, kui ta veel ei rääkinudki. Laulud-luuletused jäävad kenasti meelde, lasteaias emadepäeva peol oli üks väheseid, kellel olid kõik laulud peas. Aga ometigi selline raske diagnoos ???? Aga ma armastan teda üle kõige maailmas ja ei vahetaks teda mitte iialgi ka 100 briljantselt kõneleva lapse vastu. Ta on armas ja ainulaadne just nii, nagu ta on. Jõudu sulle!

Autist.

Hakkas sul nüüd parem vähemalt? 🙂

+8
-2
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Teemaalgataja, virtuaalne kallistus sulle. Tean, kui raske see on, sest olen ka ise sama teed läbi käimas. Ära ennast kindlasti süüdi tunne! Minu 3,5aastane küll räägib ja moodustab 3-6sõnalisi lauseid, saadab oma tegevust pideva kõnega ja väljendab enda soove ja tahtmisi kogu aeg, aga mitte nii nagu eakaaslased. Kõne ei ole abstraktne ja kompleksne ja sellisel tasemel, nagu temavanustel lastel muidu olema peaks. Eriti tüütud on need vanema generatsiooni pärimised “Kas ta juba räägib? Aga nüüd? Aga NÜÜD? Mis tal viga on?” jne. Need on kohutavad taluda ja enese süüditundmist tuleb samuti kogu aeg ette, kuigi objektiivselt vaadates teame, et oleme kõik teinud, mis vähegi meie võimuses. Ja proovime kogu aeg edaspidigi teha. Meil diagnoosiks ka alaalia ehk kahjustatud on nii kõne mõistmine kui rääkimine. Valed aja- ja käändevormid, sõnalõpud. Kuigi need lähevad ajaga kogu aeg paremaks. Ei tea, miks see tekkis, sest rasedus-sünnitus olid normaalsed ja mingeid muid traumasid pole ka olnud. Neuroloogiliselt pole ka otseselt mingeid kõrvalekaldeid ega autismi leitud. Sõpru tal samuti lasteaias pole, teisi lapsi kardab, võõraste täiskasvanute pärimise peale läheb lukku. Lasteaiakasvatajatega ta ei klapi. Tegelikult talle teised lapsed meeldivad ja ta alati piilub aknast, mis naabrilapsed teevad ning tahaks nendega mängida, aga ta vist tunneb ennast oma kõnepuude tõttu nende seas kehvasti. Oma asjad meiega kodus saab aetud ja jutud räägitud, aga mingit arutelu ja dialoogi pole hetkel veel loota. Kui üldse kunagi… Ta ei küsi “Emme, miks taevas on sinine?” ja ta ei ütle “Emme, ma armastan sind”, aga kui ta tuleb minu juurde ja ütleb “kallistame”, siis ma tean, et see ongi tema viis öelda, et ta armastab emmet… Ja sellest hetkel praegu piisab. Peab piisama. Me ei tea veel, mis tulevik toob, aga tunneme rõõmu iga pisikese edusammu üle. Sealjuures on tore see, et tal on suur huvi numbrite ja tähtede vastu, mis annab jõudu, et äkki asi ikka nii lootusetu pole. Ta õppis multikatest suured trükitähed selgeks mängleva kergusega juba 2,5aastaselt ja üks hetk avastasime, et tunneb ka kirjatähti. Oskab trükkida enda nime (st leida klaviatuuril enda nimetähed) ja tunneb ära kõikide lasteaiakaaslaste nimede kirjapildid. Leelotab omaette tihti, mis tähega mingi sõna algab, näiteks “M on musi, M on moos, O on orav…”, seega mingi häälikuline kuulmine on tal olemas ja talle meeldib ja tahab n-ö “lugeda” kogu aeg. Omab ülihead mälu, mäletab asju/kohti, mida tegime või kogesime poolteist aastat tagasi, kui ta veel ei rääkinudki. Laulud-luuletused jäävad kenasti meelde, lasteaias emadepäeva peol oli üks väheseid, kellel olid kõik laulud peas. Aga ometigi selline raske diagnoos ???? Aga ma armastan teda üle kõige maailmas ja ei vahetaks teda mitte iialgi ka 100 briljantselt kõneleva lapse vastu. Ta on armas ja ainulaadne just nii, nagu ta on. Jõudu sulle!

Autist.

Hakkas sul nüüd parem vähemalt? ????

Mis sul viga on? Ei või tõde välja öelda?

0
-7
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

/…/ Neuroloogiliselt pole ka otseselt mingeid kõrvalekaldeid ega autismi leitud. /…/

Autist.

Hakkas sul nüüd parem vähemalt? ????

Mis sul viga on? Ei või tõde välja öelda?

Ma ka täpselt aru ei saa, mis kasu on lajatamisest, kui instantsid on läbi käidud ja (esialgu) pole leitud põhjust autismi kahtlustada. See küll ei tähenda, et laps autismispektris mingil juhul ei ole (eks me peaaegu kõik natuke oleme), aga kõne(mõistmise) arendamise seisukohast väga vahet pole, kui toimivad meetodid leitud.

+7
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Ma 2-3-aastasega tegin põhiosa kõnearendusest siis, kui laps oli vannis, laps ei saanud arugi, et arendatakse 🙂 Sellelaadsete stseenidega, neid on igasugu teemadel, kui hästi otsida (meil olid looma-, poe- ja riietumis-).

+2
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Mis sul viga on? Ei või tõde välja öelda?

Ilmselgelt mingi suvaline perekooli kägu ei ole adekvaatne ja õige inimene mu lapsele diagnoosidega lajatama. Eriti veel foorumis, ilma päriselus last nägemata ja temaga kohtumata. Jätaks selle ikka pädevatele õppinud spetsialistidele, kes – nagu ennegi sai mainitud – ei ole seni mu lapsel autismi tuvastanud. Olen nõus selle käoga, kes mainis, et autistlikke jooni võib leida pea kõigilt inimestelt, kui väga vaja. Minu lapsel siiski klassikalisi tugevaid autismijooni ei ole. Võimalik, et mingid väikesed jooned leiaks, aga mul ei oleks selle diagnoosiga mitte midagi peale hakata praegu ja ma ei näe mingit mõtet seda ka spetsialistidelt iga hinna eest välja pressida, eriti arvestades, et seni pole keegi spetsialistidest seda isegi mokaotsast maininud. Inimestega, kelle mu laps on omaks võtnud ja kes on suutnud temaga hea kontakti saavutada, on ta rõõmsameelne ja jutukas. Ka mina ja mu abikaasa olime lastena sotsiaalselt meeletult arglikud ja pigem ei seltsinud väga võõraste laste ja täiskasvanutega. Mina kasvasin sellest välja algklasside lõpuks, mu abikaasa pole kohati siiamaani kasvanud vist 😀 Usun, et ka meie laps kasvab sellest kunagi välja. Väiksemad edusammud on juba näha 🙂

+7
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Me jooksime ka kõvasti mööda spetsialisti ja 3,5selt diagnoositi alaalia, autismi diagnoosi sai aga kõigest hoolimata alles kooliealisena.

Saime õnneks koha Heleni lasteaia sobitusrühma ja hiljem ka samasse kooli. Tänu väga tõhusale tööle on poiss täna 10aastaselt kõnepuudest vaba ja räägib ladusalt nii eesti kui inglise keelt . Küll aga ajas järjest enam on autismi veidrustega seotult erinevaid kohanemise ja sotsialiseerumise probleeme kahjuks…

Aga igal juhul varajasest sekkumisest ja tublide spetsialistide oskuslikust tööst oli meie puhul väga palju abi. Väiksemana võtsime talle lisaks lasteaiale ka tegevusterapeudi ja logopeedi tasulise teenuse. Nüüd täiendavat tugiteenust peale erivajadustega laste trenni me enam ei kasuta.

+6
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Küsi perearstilt saatekiri neuroloogile (see tõenäoliselt kõige kiirem variant eri uuringuid saada).

Räägid neuroloogile loo ära, tõenäoliselt selle peale võtab lspse uuringutele. Tallinna ei tea, tõenäoliselt sarnane skeem. Tartus on laps kuni nädala haiglas (või käib kodust). Tehakse vereproov, millest muu hulgas tehakse geenitest; une-uuring, aju-uuring, logopeed, psühholoog, psühhiaater.

Kui vajadus, on sealt psühhiaatrilt saadav paber piisav, et Rajaleidjasse pöörduda (erirühma saamiseks), puude, rehabilitatsiooniteenuste taotlemise ajamiseks jms

+3
-1
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Võimalusel tasubki Tartusse pöörduda – seal on märksa pädevam tugisüsteem sellises teemas.

Aga kindlasti sekku ruttu ja küsi abi. Väikelapse iga on kõne arengus tagasipöördumatu, ei tasu ootamisele aega raista. Lihtsalt, et hiljem ise ei peaks kahetsema. Enamasti puudused ei kao iseenesest, aga kiire ja pädeva sekkumisega teeb kõne osas suure töö ära ja kooliks saad lapse ilusti joonele, kui kõnehädale kaasuvad muresid pole.

+3
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Me jooksime ka kõvasti mööda spetsialisti ja 3,5selt diagnoositi alaalia, autismi diagnoosi sai aga kõigest hoolimata alles kooliealisena.

Saime õnneks koha Heleni lasteaia sobitusrühma ja hiljem ka samasse kooli. Tänu väga tõhusale tööle on poiss täna 10aastaselt kõnepuudest vaba ja räägib ladusalt nii eesti kui inglise keelt . Küll aga ajas järjest enam on autismi veidrustega seotult erinevaid kohanemise ja sotsialiseerumise probleeme kahjuks…

Aga igal juhul varajasest sekkumisest ja tublide spetsialistide oskuslikust tööst oli meie puhul väga palju abi. Väiksemana võtsime talle lisaks lasteaiale ka tegevusterapeudi ja logopeedi tasulise teenuse. Nüüd täiendavat tugiteenust peale erivajadustega laste trenni me enam ei kasuta.

Kas autistlikku last võetakse Heleni kooli? Meil on 6-a poisil kerge autismi kahtlus ja logopeedilised probleemid. Läheb nüüd kohe eelkooli ja mõtlen juba edasi, kuhu ta päriskooli panna. Olen Heleni kooli kohta palju head kuulnud ja meeleldi kaaluks aeda võimalust, aga väidetavalt lisanduvate probleemidega lapsi sinna ei võeta. Vastab see tõele? Laps sotsialiseerub hästi ja suhtleb vabalt (kuigi praegu veel veidi segaset) iseenesest.

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Me jooksime ka kõvasti mööda spetsialisti ja 3,5selt diagnoositi alaalia, autismi diagnoosi sai aga kõigest hoolimata alles kooliealisena.

Saime õnneks koha Heleni lasteaia sobitusrühma ja hiljem ka samasse kooli. Tänu väga tõhusale tööle on poiss täna 10aastaselt kõnepuudest vaba ja räägib ladusalt nii eesti kui inglise keelt . Küll aga ajas järjest enam on autismi veidrustega seotult erinevaid kohanemise ja sotsialiseerumise probleeme kahjuks…

Aga igal juhul varajasest sekkumisest ja tublide spetsialistide oskuslikust tööst oli meie puhul väga palju abi. Väiksemana võtsime talle lisaks lasteaiale ka tegevusterapeudi ja logopeedi tasulise teenuse. Nüüd täiendavat tugiteenust peale erivajadustega laste trenni me enam ei kasuta.

Kas autistlikku last võetakse Heleni kooli? Meil on 6-a poisil kerge autismi kahtlus ja logopeedilised probleemid. Läheb nüüd kohe eelkooli ja mõtlen juba edasi, kuhu ta päriskooli panna. Olen Heleni kooli kohta palju head kuulnud ja meeleldi kaaluks aeda võimalust, aga väidetavalt lisanduvate probleemidega lapsi sinna ei võeta. Vastab see tõele? Laps sotsialiseerub hästi ja suhtleb vabalt (kuigi praegu veel veidi segaset) iseenesest.

Ei vasta tõele. Sageli avastatakse autism ju ka hiljem kui kooli minnakse. Kui on omandamisvõimetelt ok arenguga laps, siis pole küsimust.
Empaatiline ja pädev kool. Kõnehäire jaoks üks parimaid.

+3
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Me jooksime ka kõvasti mööda spetsialisti ja 3,5selt diagnoositi alaalia, autismi diagnoosi sai aga kõigest hoolimata alles kooliealisena.

Saime õnneks koha Heleni lasteaia sobitusrühma ja hiljem ka samasse kooli. Tänu väga tõhusale tööle on poiss täna 10aastaselt kõnepuudest vaba ja räägib ladusalt nii eesti kui inglise keelt . Küll aga ajas järjest enam on autismi veidrustega seotult erinevaid kohanemise ja sotsialiseerumise probleeme kahjuks…

Aga igal juhul varajasest sekkumisest ja tublide spetsialistide oskuslikust tööst oli meie puhul väga palju abi. Väiksemana võtsime talle lisaks lasteaiale ka tegevusterapeudi ja logopeedi tasulise teenuse. Nüüd täiendavat tugiteenust peale erivajadustega laste trenni me enam ei kasuta.

Kas autistlikku last võetakse Heleni kooli? Meil on 6-a poisil kerge autismi kahtlus ja logopeedilised probleemid. Läheb nüüd kohe eelkooli ja mõtlen juba edasi, kuhu ta päriskooli panna. Olen Heleni kooli kohta palju head kuulnud ja meeleldi kaaluks aeda võimalust, aga väidetavalt lisanduvate probleemidega lapsi sinna ei võeta. Vastab see tõele? Laps sotsialiseerub hästi ja suhtleb vabalt (kuigi praegu veel veidi segaset) iseenesest.

Ei vasta tõele. Sageli avastatakse autism ju ka hiljem kui kooli minnakse. Kui on omandamisvõimetelt ok arenguga laps, siis pole küsimust.

Empaatiline ja pädev kool. Kõnehäire jaoks üks parimaid.

Justnii, meie poisi tunnused ei ole nii selged, et neid kiirelt oskaks täheldada – vaatab silma, tuleb vestlusega kaasa, kontaktsus ei haju jmt. Muidu on väga rahulik, tal on stabiilne närvisüsteem, aga üliaktiivne sisemaailm. Protsessib kõike aeglaselt ja põhjalikult, süsteemselt ja detailselt. Inimestevahelisi suhteid ei mõista ka orgaaniliselt, õpib vaatluse teel ja analüüsib inimkäitumist, aga ise eksisteeriks sellest nagu eraldi. Sarnaselt toimib ka keeleõppes, kuna emakeelt on õppinud nagu võõrkeelt, siis lihtsam inglise keel tuli näiteks kergemini kätte. Vajab vähe kontakti ja suhtlust, aga on alati teistega heatahtlik. Helid ja mustrid on tema maailm ja loogika on tal ka müstiline, hoomab detaile ja seoseid geniaalselt. Mälu on erakordne.

Heleni kooli minnes autistmi diagnoosi veel polnud, oli kõnehäire. Nüüd tänu kooli tublile tööle pole enam kõnehäiret, aga oma erilisuse tõttu sai aasta tagasi hoopis autismi diagnoosi.
Oleme Heleni kooliga ülirahul, aga arutluses on siiski võimalus, et läheb üle mõnda teise kooli, sest akadeemiliselt on tema jaoks seal veidi igav. Ootame ilmselt puberteediea ära, siis vast selgub, kas sobituks isegi tavaklassi.

+1
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Näitan 23 postitust - vahemik 1 kuni 23 (kokku 23 )


Esileht Erivajadustega laps Rääkimine