Teemaalgataja, virtuaalne kallistus sulle. Tean, kui raske see on, sest olen ka ise sama teed läbi käimas. Ära ennast kindlasti süüdi tunne! Minu 3,5aastane küll räägib ja moodustab 3-6sõnalisi lauseid, saadab oma tegevust pideva kõnega ja väljendab enda soove ja tahtmisi kogu aeg, aga mitte nii nagu eakaaslased. Kõne ei ole abstraktne ja kompleksne ja sellisel tasemel, nagu temavanustel lastel muidu olema peaks. Eriti tüütud on need vanema generatsiooni pärimised “Kas ta juba räägib? Aga nüüd? Aga NÜÜD? Mis tal viga on?” jne. Need on kohutavad taluda ja enese süüditundmist tuleb samuti kogu aeg ette, kuigi objektiivselt vaadates teame, et oleme kõik teinud, mis vähegi meie võimuses. Ja proovime kogu aeg edaspidigi teha. Meil diagnoosiks ka alaalia ehk kahjustatud on nii kõne mõistmine kui rääkimine. Valed aja- ja käändevormid, sõnalõpud. Kuigi need lähevad ajaga kogu aeg paremaks. Ei tea, miks see tekkis, sest rasedus-sünnitus olid normaalsed ja mingeid muid traumasid pole ka olnud. Neuroloogiliselt pole ka otseselt mingeid kõrvalekaldeid ega autismi leitud. Sõpru tal samuti lasteaias pole, teisi lapsi kardab, võõraste täiskasvanute pärimise peale läheb lukku. Lasteaiakasvatajatega ta ei klapi. Tegelikult talle teised lapsed meeldivad ja ta alati piilub aknast, mis naabrilapsed teevad ning tahaks nendega mängida, aga ta vist tunneb ennast oma kõnepuude tõttu nende seas kehvasti. Oma asjad meiega kodus saab aetud ja jutud räägitud, aga mingit arutelu ja dialoogi pole hetkel veel loota. Kui üldse kunagi… Ta ei küsi “Emme, miks taevas on sinine?” ja ta ei ütle “Emme, ma armastan sind”, aga kui ta tuleb minu juurde ja ütleb “kallistame”, siis ma tean, et see ongi tema viis öelda, et ta armastab emmet… Ja sellest hetkel praegu piisab. Peab piisama. Me ei tea veel, mis tulevik toob, aga tunneme rõõmu iga pisikese edusammu üle. Sealjuures on tore see, et tal on suur huvi numbrite ja tähtede vastu, mis annab jõudu, et äkki asi ikka nii lootusetu pole. Ta õppis multikatest suured trükitähed selgeks mängleva kergusega juba 2,5aastaselt ja üks hetk avastasime, et tunneb ka kirjatähti. Oskab trükkida enda nime (st leida klaviatuuril enda nimetähed) ja tunneb ära kõikide lasteaiakaaslaste nimede kirjapildid. Leelotab omaette tihti, mis tähega mingi sõna algab, näiteks “M on musi, M on moos, O on orav…”, seega mingi häälikuline kuulmine on tal olemas ja talle meeldib ja tahab n-ö “lugeda” kogu aeg. Omab ülihead mälu, mäletab asju/kohti, mida tegime või kogesime poolteist aastat tagasi, kui ta veel ei rääkinudki. Laulud-luuletused jäävad kenasti meelde, lasteaias emadepäeva peol oli üks väheseid, kellel olid kõik laulud peas. Aga ometigi selline raske diagnoos 🙁 Aga ma armastan teda üle kõige maailmas ja ei vahetaks teda mitte iialgi ka 100 briljantselt kõneleva lapse vastu. Ta on armas ja ainulaadne just nii, nagu ta on. Jõudu sulle!