Iga issanda öö vestlen vähemslt paar korda oma 1,4a. pojaga teemal, kas magada veel või mitte? LOOMULIKULT kõikide tuttavate titad magavad juba sünnist saati ja vähemalt 12h v.a minu tegelane.
Suurest meeleheitest tuulasin üks päev raamatukogus ja leidsin raamatu \”Nututa uni\”. Kirjutatud ameerika kodukana poolt (4 lapse ema).
Praeguseks tänan õnne, et laenutasin selle raamatu, mitte ei ostnud. See on ju suppersõnnik. Lauseehitus on nagu idiootidele, igat teemat kordab ja asja teemani, kuidas laps terveks ööks tuttu saada, vanamoor ei jõuagi. Küll ta soovitab üle kontrollida voodi, pulgad, madratsi, teha tuba pimedaks, mitte lärmata, siis teha öösiti märkmeid (miks laps ärkas, mida sa tegid siis, kaua aega läks ja järeldus). Siis analüüsida neid hommikul rõõmsalt jne. Noh muidugi mainib ära ka fakti, et lapsi alla kahe aasta ei saagi väga magama ja neile on kasulikum mitte peale suruda pikka und.
See raamat on sama jabur, kui mina kirjutaks artikli teemal \”Tuumafüüsika meie keskel\”. Kah pakun et seda soperdist peale minu keegi lugeda väga ei viitsiks. Ühe sõnaga, kui raamatu autoriks on ameeriklasest kodukana, siis parem ta rahus riiulile jätta.
Küll aga meeldis Jo Frosti raamat \”Supperlapsehoidja\”.
Teema: Raamat “Nututa uni”
Hahaaa, sama siin, et kõikidel lapsed magavad v.a minu poeg. Mul on tunne, et inimesed ei julge öelda, et laps ei maga. Olen omas ringkonnas sama täheldanud, et kui julgen kurta, et laps ei maga siis pööritatakse silmi, et mismõttes minu tibu magab sünnist saadik 12 h. Päris julm, et ükski sõbranna ei maininud, et selline asi võib ees olla, et laps ei maga või on kehva unega. Ise olen küll julmalt praegu lapse ootel sõbrannadele rääkinud, kuidas tegelt on. Ausalt oleks kasvõi üks inimene mulle öelnud seda ma oleks tänulik. Ei, saan hakkama ja armastan oma poega ja küll ta magamise ka selgeks saab.
Sirvisin ka seda \”Nututa uni\” raamatut paar nädalat tagasi poes ja noh hea kuulda, et ei ostnud 😀
Jah, ma ei saanud sellest raamatust abi. Praegu teise lapse ajal on see lihtsalt kuskil kapis ja ei viitsi uuesti üles otsida. Olen saanud mõned nipid ise enda kogemustest, ja enda lapse isikupärast lähtudes. Samuti vanema tütre beebi ajast, mõned vanad võtted…
Minu üks lemmik raamat on ”Kooskasvamine”, jah tean, et vanamoodne tädi kirjutas, aga tänapäevased põhimõtted on kaa 20 aasta pärast vanamoodsad.
[small]tiiu talu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Jah, ma ei saanud sellest raamatust abi. Praegu teise lapse ajal on see lihtsalt kuskil kapis ja ei viitsi uuesti üles otsida. Olen saanud mõned nipid ise enda kogemustest, ja enda lapse isikupärast lähtudes. Samuti vanema tütre beebi ajast, mõned vanad võtted…
Minu üks lemmik raamat on ”Kooskasvamine”, jah tean, et vanamoodne tädi kirjutas, aga tänapäevased põhimõtted on kaa 20 aasta pärast vanamoodsad.[/tsitaat]
Sa pane see raamat müüki, olen näinud kuulutusi, kus seda raamatut väga otsitakse. Ehk on kellelgi sellest abi.
Miskipärast on see ameerika stiil, et kirjeldatakse, kuidas raamat aitab probleeme lahendada. Üsna tüütu. Lauseehituse pärast tuleks ikka tõlkijat-toimetajat peksta.
Minu arvates on \”Nututa une\” raamatul palju väärtusi.
1. Rõhutab lapse ealist arengut ja selgitab emadele, et lapsest ei oodataks liiga palju (nt. et juba 5 tundi und on pikk, seesama 2 a jutt jne).
2. Ei lähe vastuollu imetamise füsioloogiaga.
3. Aktsepteerib kõiki käitumisviise- võrevoodis, kaisus, imetav, mitteimetav jne.
4. Ja kõige tähtsam- rõhutab, et kui perel/emal probleemi ei ole lapse tiheda ärkamisega, siis ei maksa seda ka tekitada.
Eks iga eneseabiraamatu kasutegur sõltub selle kasutajast ja tema tõlgendusest. Sul on lihtne- Sa ei alustagi, järelikult see raamat Sulle ei sobi. Ja täiesti vabalt võib juhtuda, et ema peabki tõdema- lapse öine ärkamine on normaalne. Nii ongi.
Saan teie jutust aru, et uus trükk on ilmunud. Ma küll tahaks.
\”Superlapsehoidja\” raamat on enam-vähem saast, paar helgemat kohta on. Jo Frosti dresseerimisvõtted põhjustavad trotsi, seda on lihtne tähele panna iga lapse juures, kes ei ole veel päris maadligi surutud.
Mina sain küll sellest raamatust häid nippe. Ei võtnud kõike sõna-sõnalt. Posiiivne oli ka õpetus, et ei ole mõtet magamist teiste soovituste pärast muuta, vaid siis kui ema seda ise vajab. Minu jaoks oleks laps lasta magama karjuda karm, minule selline \”pehme õpetus\” sobis.
Muidugi on see saast.
Olen lugenud seda nii ja naapidi ja meie puhul ei toimi. Kui see laps ikka ei maga, siis ta ei maga.
Sirvisin ka raamatu läbi kui plika magada ei tahtnud ja jauras. Ühe asja võtsin raamatust kasutusele, et kui juba tundub, et laps magab siis krapsti tiss suust välja, järgmine öö natsa varem ja nii kuni sinnamaani, et lõpetab söömise/mõnulemise ärkvel oleku ajal ära. No päris lõpuni ma ei jõudnud, ei viitsinud/raatsinud.
Hoopis rohkem meeldib mulle kuskilt kuuldud/loetud lause, et lapse esimesel eluaastal on kõik ajutine! Jummala tõsi, ajutine oli see, et ta öösiti sõi, ajutine oli see, et ta ilusti ise oma voodisse magama läks, ajutine oli see, et ta meie vahel kaisus magas ja loodetavasti on ajutine ka see, et ta praegu võib keset ööd karjudes üles ärgata.
Mina ka lugesin siit selle raamatu kohta nagu see oleks emade piibel ja oi kui paljud sellest abi said. Mõtlesin, et olen ainus \”rumal\”, keda see raamat tõesti kohe häirib. Kuna mul kodus väga halvasti magav laps, siis olen erinevatest allikatest abi otsinud, kaasaarvatud kõnealune raamat. Olen seda korda 4 üritanud lugema hakata lootuses, et ehk saan abi ja ehk seekord suudan kauem lugeda ja järgida, aga no ei suuda. Totter raamat minugi jaoks, tüütu sõnastus, korrutamine. Emad , kes selle raamatu haaravad, peavad olema juba uneprobleemidega piisavalt kokku puutunud ja otsivad sealt abi. Mina ei saanud sealt ühtegi kasulikku ja mõistlikku nõuannet ega tegevuskava.
Ja naljaks oli seda teemaalgatust lugeda, sest täpselt nii tundub mullegi, et KÕIKIDE teiste lapsed magavad lihtsalt supperhästi sünnist saadik. Vaid mõni üksik on tunnistanud, et on probleeme nii lapse magamisega kui ka kõige muuga. Mulle ka varem ükski sõbranna ei õelnud, et ühe väikese askeldise kasvatamine võib NII raske olla igatpidi. Kõrvalt tundus see kõik lihtne ja loomulik. Ja mina olen nüüd ka oma veel lastetutele sõbrannadele rääkinud, kui raske võib see olla. Iseasi, kui palju nad praegu seda siiski kuulavad ja aduvad. Eks see jõuab kohale siis, kui endal väike jõmm kodus on ja ikka mitu x nädalas tunned et appiappiiappi, millesse ma end mässinud olen:DD. Samas ega ei kujutaks ette enam elu lapseta. On küll raske, aga neid häid hetki on ka ikka palju. Tänagi naersime kõik pisarateni kui meie laps tükk aega ühe tegevuse peale lõkerdas:)
Aga jah tore, et keegi ka sellise teema tegi, muidu vahepeal tõesti selline tunne, et ma olen ainus, kes seda raamatud ei ülista ja autorit väga pädevaks ei pea.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
