Teen paralleelteema raamatute/ filmide mittemõistmisele. Kui raamatut lugeda korduvalt erinevatel eluetappidel, siis mis on need teosed, mille puhul vaatenurga muutus teid kõige enam üllatanud on?
Ma mõtlesin selle peale esmakordselt, kui ma oma vanemate pool külas käies Undseti “Kristiina Lauritsatütart” üle aastate sirvima/ lugema hakkasin. Olen seda lugenud kahekümnendates eluaastates ja nüüd, ligi viiekümnesena siis uuesti. Ja milline arusaama muutus – kui ma mäletasin Erlendit kui ihaldusväärset unistuste meest, siis nüüd lugesin ja mõtlesin, et sellise vastutustundetu jopski ajaks oma tütrest küll luuaga eemale.
“Isa Goriot” puhul ma nooremana olin rohkem tütarde poole peal ega suutnud räpakale vanamehele eriti kaasa tunda, aastaid hiljem pidasin neid juba väga kerglasteks kasuahneteks manipulaatoriteks.
Orwelli Loomade farm. Vene ajal totalitaarses ühiskonnas elades jättis see võimsa mulje, kuidas osavalt läbi lillede loomade näitel ühiskonnakriitikat teha, nii et tsensuur seda teost ära ei keelaks. Nüüd uuesti lugedes tundus igav ja konstrueeritud, null emotsiooni, ei kogenud ühtegi uut detaili, mis raamatut nautima oleks pannud.
“Isa Goriot” puhul ma nooremana olin rohkem tütarde poole peal
See oleks küll autorile pettumus, ta ikka kujundas neist ju totaalsed mõrrad, kes pressisid isalt pappi ja materiaalseid hüvesid välja (nt korteri, kus oleks hea armukesega kohtuda), ise ei tulnud isa matuselegi. Aga sureva isa käest raha välja pressima küll jõudsid. Päris huvitav, kuidas saab nende poolel olla? Aga mul polegi teemasse head näidet, sest ma ei loen vähe raamatuid mitu korda ja halvad või mulle ebameeldivad raamatud pole ajaga ikkagi paremaks või mulle sümpaatsemaks muutunud ega head halbadeks õnneks ka mitte. Ja peab ikka kivist süda olema, kui “Loomade farmi” totule Tümpsale üldse kaasa ei tunne. Ma vist olen kogu aeg ühtmoodi lapsik ja küpsemaks pole saanudki, sest mu teismeea arvamused on siiamaani üsna samad. Kristiina Lauritsatütrega on see kurb lugu, et see jäi mul üldse pooleli, sest tundus nii igav.
“Isa Goriot” puhul ma nooremana olin rohkem tütarde poole peal
See oleks küll autorile pettumus, ta ikka kujundas neist ju totaalsed mõrrad, kes pressisid isalt pappi ja materiaalseid hüvesid välja (nt korteri, kus oleks hea armukesega kohtuda), ise ei tulnud isa matuselegi. Aga sureva isa käest raha välja pressima küll jõudsid. Päris huvitav, kuidas saab nende poolel olla?
Ma lugesin seda esimest korda millalgi põhikooli lõpupoole või keskkoolis, umbes 14-17aastasena. Ma ilmselt ei õigustanud tütreid ja nende käitumist, aga see vaesuses vireleva narmendava ja võidunud olekuga vanamehe kirjeldus oli nii ehe, et ilmselt seetõttu tundus isategelane mulle väga eemaletõukav. Noore inimese pealiskaudsus, ma näen seda tagantjärele.
No nüüd ajasid mulle “Kristiina Lauritsatütre” ülelugemise isu peale! Ja raamat on mul lapsepõlvekodus 200 km kaugusel!
Aga väga hea teema, mul ei meenu praegu küll ühtegi näidet raamatutest, aga tean, et neid momente on olnud, kus hindan tegelasi 40-aastaselt hoopis teisiti kui 16-20-aastaselt.
Mul on laulusõnu kuulates niimoodi, et kui nooruses sai nt Jaagub Kreemi kuulatud ja õhatud, siis kui nüüd raadiost juhuslikult kuulsin ja laulusõnadele keskendusin, siis oleks lähenemiskeeld koheselt käiku läinud ja selle peale veel nii mõndagi ehitanud. Nooruse naiivsus ja lihtsameelsus 😀
Kuristik rukkis. Põhikooli kohustusliku kirjanduse nimekirjas, tegelikku sisu mõistab täiskasvanu teisiti. Noorena tundus mässumeelne, täiskasvanuna saad aru, et inimene istub psühhiaatriahaiglas, kuna tema seisukohad ei sobinud ühiskonna normidega, moraalidega.
