Olen terve elu pidevalt raamauid lugenud, aga täna jäin mõtlema, et miks on enamike täiskasvanute raamatute peategelasteks kas täiskasvanud kellel endal lapsi (veel) pole (raamat lõppeb pulmakelladega) või on lapsed juba hilisteismelised või juba eraldi elavad täiskasvanud. Lapsi on vaid lastele mõeldud raamatutes (lapsed peategelastena) või siis mingites suurtes epopöades, kus tegevus hõlmab mitmeid aastakümneid. Ja samuti neis raamatutes, mis räägivad mingi isiku elust lapsest kuni raugaeani (tihedamini küll pulmadeni).
Aga selliseid raamatuid, kus peategelased oleksid just täiskasvanud, kuid raamatus oleks päris palju juttu ka lastega seotud asjadest, neid nagu polegi.
Vanematest on küll pikalt juttu nt eesti autoritelt Kristiina see keskmine või Kadri, väliskirjandusest Lindgreni teostes ka, aga neis on ikkagi ju laps peategelane. Isegi Muumitrollides on laps pigem peategelane ja vanemad episoodilised kõrvaltegelased.
Teema: Raamatu peategelasteks lapsevanemad?
Loed vist vähe, et selline mulje on jäänud.
Loed vist vähe, et selline mulje on jäänud.
Mõtlen sama.. Sipsik, Bullerby lapsed, Kalle Blomkvist, Pal Tänava poisid, Kadri, Jussikese seitse sõpra, Harry Potter, .. esimesed lasteraamatud, mis pähe tulid ja kõigi keskmes on ju lapsed?!
Mõtlen sama.. Sipsik, Bullerby lapsed, Kalle Blomkvist, Pal Tänava poisid, Kadri, Jussikese seitse sõpra, Harry Potter, .. esimesed lasteraamatud, mis pähe tulid ja kõigi keskmes on ju lapsed?!
Eh… Teema algataja kurdab, et pole täiskasvanute raamatuid, mille peategelased on lapsevanemad, ja sina hakkad vastuseks loetlema lasteraamatuid, mille peategelasteks on lapsed.
Esimese hooga tuli meelde “Rock’n’roll ja ridamaja”. Tõenäoliselt on neid veel.
Lapsi on vaid lastele mõeldud raamatutes (lapsed peategelastena) või siis mingites suurtes epopöades, kus tegevus hõlmab mitmeid aastakümneid.
Kui muidu võiks veel nõustuda, et kui “emmekirjandus” välja jätta, siis spetsiifiliselt “väikelapse vanema elu” on pigem vähelevinud aines, siis täiskasvanute romaane, mille peategelased on lapsed ja mille tegevus ei kesta aastakümneid, on küll maa ja ilm.
Ju siis sulle on sattunud sellised raamatud. Huvi pärast vaatasin üle enda viimase kuu loetud kirjanduse nimekirja ja julgelt üle poolte raamatute oli muuhulgas tegelastel lapsi: “Pa salti lugu”, “Palermovej ülemlaul”, “Jänesefaktor”
Aga selliseid raamatuid, kus peategelased oleksid just täiskasvanud, kuid raamatus oleks päris palju juttu ka lastega seotud asjadest, neid nagu polegi.
Mulle tundub, et teemaalgataja ei pea siin silmas ainult seda, et täiskasvanud peategelastel on lapsed, vaid lisaks täiskasvanuid puudutavatele teemadele saab märkimisväärse tähelepanu ka suhe lapse/lastega. Minu meelest on rohkelt raamatuid üksikema või üksikisa kaaslaseotsinguist, milles lastel on tihti vaid minimaalne roll.
Minu hinnangul on peamine põhjus, miks selliseid raamatuid vähe on see, et lapsevanema ja lapse suhte arengut on palju parem kirjutada lapse vaatest. See võimaldab paremini kirjeldada lapse sisemist kasvamist. Täiskasvanu vaates vanema ja lapse suhe leiab tihti käsitlemist lapsendamise vmt olukordades, kus ka vanem peab lapsega kohanema ja kasvama, ôppima mõistma ja aktsepteerima.
Mehe-naise suhte tekkimise raamatusse sügavamat lapse ja vanema teemat sisse kirjutada oleks lausa tobe, enamasti see ei kõneta just paljusid lugejaid. Raamat kas keskendub mehe ja naise suhtele või siis vanema ja lapse suhtele, mõlemat korraga samavõrd käsitledes ei pruugi kummagi teema sihtgrupp rahul olla.
Niisama heietusi pere argipäevast ei viitsi isegi samavanade laste emad lugeda. Ikkagi peab olema mingi laiemat sihtgruppi kõnetav probleem, mis saab raamatu lõpuks lahenduse. Hommikuti Mati lasteaeda viimine ja Katiga koos õhtuti küpsetamine ei loo sisu, mida keegi lugeda sooviks.
Siinkohal ma küsiks teemaalgatajalt, et mis oleks see teema, mida oleks vaja täiskasvanu suhetest lapsega täiskasvanu vaates käsitleda. Millest sa sellises raamatus lugeda tahaksid?
Kohe meenub Herman Kochi “Õhtusöök”. Soovitan.
“Me peame rääkima Kevinist.”
“Uhkus ja eelarvamus”
“Uhkus ja eelarvamus”
Kes siin raamatus mitte hilisteismelised lapsed on?
Ju siis sulle on sattunud sellised raamatud. Huvi pärast vaatasin üle enda viimase kuu loetud kirjanduse nimekirja ja julgelt üle poolte raamatute oli muuhulgas tegelastel lapsi: “Pa salti lugu”, “Palermovej ülemlaul”, “Jänesefaktor”
Mina siis selle vastuse autor. Sinu teema jäi ikkagi mul kripeldama ja vaatasin ka oma varem loetud raamatute listi. Tõepoolest, isegi kui tegelastel on lapsed, on nad juba küllalt suured ja nn täiskasvanute probleemide käes vaevlevad (suhted, narko, eneseotsimine jms). Sellist tavalist väikelast kujutatakse ikkagi vähe…
Võib-olla väikeste laste vanematel ei ole ilukirjanduse lugemiseks eriti aega ja seetõttu ei ole nad sihtgrupp? Või siis loetakse küll, aga pigem kasvatusteaduslikke nö nipiraanatuid, kuidas lastega paremini läbi ja hakkama saada.
Mina pakun välja selge põhjuse:
Lasteteemadel nämmutamine on lugejaskonnale igav ja romaanid ei müü nii hästi. Lõpuks on tegemist ikkagi äriga ja otsustajaks on rahanumbrid.
Esimese hooga tuli meelde “Rock’n’roll ja ridamaja”. Tõenäoliselt on neid veel.
Teemaalgataja olen. Rock´n roll ja ridamaja” endalgi mitmeid kordi loetud ja olemas. Selle raamatu pärast see mõte tekkiski, et huvitav, miks nooremate lastega peredest nii vähe raamatuid on.
Natuke on laste probleemidest juttu ka Judith Michaleli “Valede võrgus” ja Topeltmängus” aga ka seal on lapsed ise ja nende probleemid juba teismeliste omad (esimesed peod, seksiteemad, poest varastamine).
Sest raamatututes, nagu eluski ei pea inimest defineerima lapsevanemaks olemine. Lapsed on inimese elus kõrvaltegelased ja nendena ka raamatus.
Kristiina Lauritsatytar.
Gerard Durrell’i raamatud.
“Tõde ja õigus”
Raamatukoguhoidja
Teemaalgatajal on täiesti õigus, selliseid raamatuid ongi väga vähe või praktiliselt ei olegi. Kuna minugi käest on tööl täpselt sama küsitud, siis järeldan, et huvi siiski oleks, aga võtta pole praktiliselt miskit. Raamatutegelastel on lapsi küll, aga vanemluse teema käsitlemine oleks nagu tabu. Need lapsed seal raamatutes lihtsalt ON. Kas lastekasvatamine on nii enesestmõistetav elunähtus, et sellest pole olnud mõtet kirjutada?
Natukene riivab neid teemasid näiteks Miika Nousiaineni “Väike iluremont”.
loe siis “me peame rääkima Kevinist”. Peale selle raamatu lugemist piidlesin pikka aega kõiki lapsi, olenemata vanusest, kahtlustatavalt, k.a enda lapsed.
Eeva Tikka “Vaikne suvi”.
Peategelasteks on Põhja-Karjala pere: vanemad, teismeline ja noorem laps. Läbivaks teemaks on viienda pereliikme enesetapuga toimetulek, seda kirjeldatakse samaväärselt läbi erinevate pereliikmete mõtete ja tunnete.
Sirpa Kähkonen, “Nõmmeliivatee”
Sõja läbi teinud, Karjalast evakueeritud vananevate naiste, naiste, kes on oma meestest ilma jäänud või kellele pole neid kunagi olnudki, aga kolmel neist on lapsed ja leidub ka mõni lapselaps, kes muudab kurbuse aja ühtlasi elu lõbusaimaks ajaks. See on vanaemade ja laste, elukestva sõpruse, minevikuhetkede ja muutumise, iseenese tundmaõppimise raamat.
Sõda ja rahu. Tõsiselt.
Lugesin hiljuti Penny Vincenzi romaanitriloogiat, kus iga raamat oli kaheosaline, seega kuus raamatut. Peategelasel oli hulk lapsi, siis said need täiskasvanuiks ja said omakorda hulganisti lapsi, lisaks üks tuttav samuti lasterohke pere, mille ühe tütre peategelane adopteeris, ja too sai omakorda lapse, kellel olid veel sõbrannad. Ja siis juba lapselapsed ja lapselapselapsed. Niiet läbi mitme põlvkonna ja perekonna lapsi niiet tapab! Viimased sündmused olid umbes 20. sajandi keskelt, seega väga kaasaegne see lugu just küll ei olnud. Aga põnev mitmekihiline lugu.
Ivar Lo-Johansson “Ainult ema”
Kuna väikese lapsega on nii palju tegemist, siis täiskasvanul nagu polegi sel ajal oma elu. Ta elab oma lapse rütmis. Samas möödub see etapp ju ruttu, mil laps on väike. Teismelise kõrvalt hakkab vanemal uuesti oma elu tekkima.
Minul on just vastupidine silma jäänud, et paljudes lastele ja noortele mõeldud raamatutes on lapsevanemad nii tagaplaanil, et neid justkui polekski. Seda veel mõistan, et täiskasvanu räägib oma elust midagi muud fookusesse seades, kui tema lapsed (vaid fookuses on näiteks töö, hobi, armuke), siis vähemalt lastel on tema vanemad ikka väga suur osa nende maailmast.
Loed vist vähe, et selline mulje on jäänud.
Mõtlen sama.. Sipsik, Bullerby lapsed, Kalle Blomkvist, Pal Tänava poisid, Kadri, Jussikese seitse sõpra, Harry Potter, .. esimesed lasteraamatud, mis pähe tulid ja kõigi keskmes on ju lapsed?!
No see on küll äärmiselt imelik vastus. Lasteraamatute keskmes ongi ju ometigi alati lapsed!
No see on küll äärmiselt imelik vastus. Lasteraamatute keskmes ongi ju ometigi alati lapsed!
Tema vastus polnud jah teemasse, aga analoogia on olemas – lasteraamatute teemaks on lapsed, keskmeks nende tegemised. Suhe vanematega on põgusalt taustal,vanemad on kõrvaltegelased, sageli ei tea nende nimesidki.
Täiskasvanute raamatutes samamoodi, keskmes on täiskasvanu tegevused, mitte eelkõige tema lapsevanemaks olemine. See asjaolu ei ole midagi täiendavat süžeele see on taustsüsteem raamatu sündmustele.
Kui tahetakse lugeda vanemlusest, siis selleks on raamatud olemas, aga iga raamatu puhul ma küll ei vaja seda informatsiooni tegelaste pere-elu kohta
