Teema: Raamatud, mis muutsid teie elu

#3289246:

#3288463:

#3288400:

Mul on kahju sinust, aga las ta olla – igaühel on elus oma õppetund ja mina ei saa sind vägisi teadusuuringuid lugema panna. Ela oma õndsas teadmises, et vaktsiinid päästsid maailma. Veame kihla, et sa isegi ei avanud mu linki? Niigi panin soft lingi nagu 5-aastasele. Ja isegi kui avasid, siis ei lugenud läbi…Ja sa mitte iial ei sisesta teadusuuringute infobaasidesse “aluminium vaccines”, “ASIA syndrome” jne

PS Püha Graal on ilukirjandus, ma ei saa aru, miks sa üldse selle ära nimetasid. Sul on peas kõik nagu pudru ja kapsad – normaalsed inimesed pole eluski seda Püha Graali s…a lugenud…vabandust. Ja mul on kahju, et sina oled sellele oma aega kulutanud. Reaalselt, võta ükskord ette teadusuuringute infobaasid, sisesta märksõnad ja viska peast oma ilukirjanduslik pask ja sa hakkad aru saama, miks on vaktsiinikahjustusega laste vanemad üle maailma tänavatel – igal ühel on võimalik teadusuuringutele ligi pääseda – võta ja loe ning kukud pikali.

Tundub, et meil on teadusest erinevad arusaamad. Samuti on sinust erineval arvamusel valdav osa arste. Ei tea küll miks? Ehk sa paneksid oma teaduslikud faktid ühte ettekandesse ja hariksid ehk praeguseid ja tulevasi arste?

Olemata kummalgi poolel, siis mind alati ajab muigama vastast justkui purustama pidav väide, et nii arvab enamus arste. Arstid ravivad nii, nagu neile koolis õpetati või nagu ametlik ravijuhis ütleb, aga küllap võib raviotsuseid mõnel juhul mõjutada ka see, kui huvitava koolituse mingi ravimifirma korraldanud on. Kui oled arst ja isegi kui arvad teisiti, kui ametlik meditsiin väidab, siis peab väga tugev inimene olema, et minna vastuollu oma eriala ametlike reeglitega.

Tavaarstid ei tee teadust. Kusuures teadust tehakse tihtilugu mitte riikliku teadusraha eest, vaid uurimisgrupp või teadlane on saanud oma teadusuuringu rahastuseks grandi, aga sealt võib juba vabalt paista, millist tulemust oodatakse. Kui tuleb ebasobiv, siis järgmine kord pühi rahast suu puhtaks. Nii et kui ravimitootjatega (kaudselt) seotud fondist tuleb raha vaktsiinikahjustuste uurimiseks, siis mul on küll väga raske uskuda, et keegi tõesti tuvastaks mingi vaktsiinikahjustuse. Ja kui rahastab fond, mis võitleb vaktsiinide vastu (eeldusel muidugi, et seal kaugel ei paista ravimifirmade kõrvad, kes üritavad vaktsiinivastasust diskrediteerida), siis need kahjustused ka leitakse. Kes maksab, see tellib muusika. Ei ole kuulda olnud, et Eestis mingi tõsine teadusuuring erinevate vaktsiinide kahjustustest ja tekkinud immuunvastuse tugevusest ning püsivusest oleks tehtud, vastasel juhul kasutataks seda vaktsiinidebatis.

“Teaduspõhine meditsiin” on huvitav mõiste. Kui juba selline lihtne ja samas kõiki inimesi puudutav asi nagu ametlikud toitumissoovitused on minu eluajal mitu korda muutunud, mis kindlast tõendatusest meditsiinis üldse rääkida saab. Ja kuigi ma usun, et keemiaravist on vähi puhul palju abi, siis suur osa vähihaigeid ei sure mitte vähki, vaid keemiaravi mürgitusse, st see, mis tapab kasvajat, tapab ka inimest sama edukalt.

Aga vabandust, jääme siiski elumuutvate raamatute juurde. Kui minu elu mõjutas Piibel ja sinu elu mõjutas Koraan, siis nii ongi, pole mõtet hakata kaklema, kumb on õige. Siin teemas mitte.

+3

-6

Please wait...

Püha müristus! Ülikooliõpingud, ilma milleta arstiks ei saa, põhinevadki ju teadusel ehk arstiks saab ainult läbi teaduspõhise õppe. On ikka ülimalt veider, et mõni selle peale ei tule.

Ma arvan, teemaväline möla vaktsineerimisest tuleks maha kustutada.

Andreas Eenfeldti “Toidurevolutsioon” muutis mu arvamust toitumise kohta umbes 120 kraadi ja “inglise hommikusöögi” kohta umbes 180 kraadi.

#3289410:

Kuna paar postitajalt on maininud, et teatud eneseabiraamatud muutsid nende elu, siis sooviksin täiesti siiralt nende käest küsida – mida need raamatud teile pakkusid?

Mul on ka paar tuttavat, kellel on virnade viisi eneseabiraamatuid ning nad muudkui soovitavad ja kingivad neid. Sirvisin paar tükki läbi ja kõik rääkisid erineva nurga alt ühest ja samast asjast – saa üle oma minevikust, ela tervislikku elustiili, ära stressa, hoia häid suhteid jne. Ehk siis kõik selline väga lihtne jutt, mis täiskasvanud lugejale üllatusena ei peaks tulema. Minule jäi igatahes mõistatuseks, milles nende raamatute fenomen siis seisneb. Äkki keegi seletab?

Ei tule muidugi üllatuseks, et ära stressa ja ela tervislikult jne. Aga väga raske on ennast ja oma stresse näha. Miski, millega sa oled kogu elu koos elanud, mis on saanud sinu elu osaks, need mustrid, milles sa elad. Need raamatud aitavad seda pundart lahti harutada, vaadata asjadele teise nurga alt. Et äkki ei olegi teised ja saatus sinu hädades süüdi, vaid ikka ise. Minu puhul igatahes töötas. Igaühele ei sobigi need raamatud. Sama tulemuse võib mõnele anda psühholoogi külastus. Mulle see jälle hästi ei istu.

#3290304:

Ma ei saa ka aru eneseabiõpikute fenomenist. Neid asju peaks iga normintellektiga täiskasvanu ubkaudu 30. eluaastaks juba ise teadma? Või ka need eneseabiõpikutega lähedas suguluses olevad Coelho raamatud, mis vahepeal väga popid olid ja mida minu meelest sama sihtgrupp fännab. Need on ju naiivsed muinasjutud, sama dotseerivad.

Minu elu vist ükski raamat ei olegi mõjutanud, kuigi olen neid palju lugenud. Tahtsin hoopis mainida filmi “Üksik mees” (A Single Man) Colin Firthiga. See muutis minu suhtumist homoseksuaalsetesse. Ega ma ennegi nende vastu ei olnud, aga see film pani mind aru saama, miks neile ei piisa sellest, et nad lihtsalt koos elavad. Miks nad soovivad ka õigust abielluda.

Parandan sind – neid asju peaks iga normintellektiga täiskasvanu KELLEL ON NORMAALNE, EMPAATILINE, TOETAV, TRAUMAVABA LAPSEPÕLV OLNUD umbkaudud 30. eluaastaks teadma.
Oled sa kunagi mõelnud, kuidas inimesed kujunevad? Me ei tee ennast ise, me kasvame üles mingis keskkonnas, mis lapse jaoks ongi reaalsus, normaalsus. Isegi kui see laps kuuleb koolis, et pinginaabri isa ei joo ennast iga päev täis ja ei peksa tema ema, siis see on lihtsalt lugu. See mis päriselt selle lapse kodus toimub mõjutab ikkagi seda last tugevamini kui lood.
Väga paljudel inimestel on traumadega lapsepõlv ja paljudel kellel on tore ja toetav kodu – nemad puutuvad trauma või õnnetusega kokku täiskasvanuna.
Näiteks paljudes peredes on selline reegel, et halbadest asjadest ei räägita. Kui sa tunned end kehvasti või sul on mure, siis see on igaühe enda asi, seda välja näidata ei sobi. Või väliselt oleme kõik väga intelligentsed ja viisakad aga kodus surume emotsioone alla alkoholiga või tablettidega. Või vastupidi – ainult lihtsa töö (päris töö) tegijad on normaalsed ja kõiki, kes raamatuid loevad me jälestame, sest see on mingi paberimäärimine.

Kõikidest nendest olukordadest saavad lapsed kaasa mingi ellusuhtumise ja ilmselgelt mingil eluetapil tekivad sisemised vastuolud, sest maailmas on teisi arvamisi, teisiti käituvaid täiskasvanuid. Näiteks saad abikaasa, kes siis hakkab ükshaaval osutama su teistmoodi arusaamadele. Kust sa abi otsid, kui tunned et hakkad hulluks minema? Abikaasa on juba vastane, sest ta ütleb, et teed valesti. Kodus toetatakse seda versiooni, mille lapsepõlvest kaasa said. Mis on õige? Siinkohal ongi siis abiks religioon (ka mingisugune õpetus), eneseabi, psühholoogia ja muu teadus, mis seletab faktilisi aluseid ja viise kuidas toime tulla.

“Lenini elu”. Olin teises klassis kui seda raamatut suvalises Balti Jaama ajaleheputkas müüdi. Imeilusal lumivalgel kriidipaberil, suur, korralike illustratsioonidega, ilusas hõredas trükikirjas säras see nagu täht muude hallide vetsupaberisarnaste ajakirjade ja raamatute taustal. Lunisin oma vanemaid pikalt, et nad selle mulle ostaksid (nende kõverpilke ja itsitamist ma muidugi ei märganud). Lõpuks kingitus saabus ja ma olin kõige õnnelikum inimene maailmas.
Ema on selle teose siiani alles hoidnud ja seda kollasekstõmbunud tavalist raamatut vaatan ma mõnikord nostalgiaga. Ilmselt oli see esimene mälestus ilust, mitte sisust, aga hästikujundatud raamatud meeldivad mulle tänase päevani.

Kõige rohkem on muutnud minu elu raamat “Kuidas prantsuse laste kombel sööma õppida”.
Tänu sellele lõppes ajaga igasugune söögijant minu pirtsakate lastega.

#3289278:

“Tulipunane lilleke”, Siima Škopi kaunite illustratsioonidega. Elutähtsaim, sest oli mu esimene raamat, millest ma viiesena lugema õppisin.

Ka mina õppisin neljaastasena selle järgi lugema . Olin väga uhke kui mind lubati seda rühmakaaslastele ettelugeda.

Väga hea raamat

Räägi mulle armastusest
Dorothy Eden

https://www.antikvariaat.eu/dorothy-eden-raagi-mulle-armastusest