Teema: Raamatusse sodimine

Isiklikku raamatusse (õppevahend, juhend, õpik vmt) tee mis tahad. Kirjuta oma märkmeid, jooni alla, kasuta markerit jne.
Aga juturaamatud üldiselt liiguvad nt peres käest kätte või on ehk kunagi soov edasi müüa, siis kedagi väga ei huvita, mis sinu mõtted olid ja see segab. Kasuta parem märkmepabereid vmt.
Tasub ka mõelda, et kas neid kritseldusi sinna on päriselt ka vaja – st vaatad sa neid enam kunagi uuesti? Mingite raamatute puhul on jah hea mingid mõtted või olulised kohad välja tuua. Aga üldiselt raamatud on juba 20-30+ eurot ja sodimiseks on valget paberit palju odavam kasutada.

Arvestades et ma ostan ainult raamatuid, mida korduvalt lugeda tahan, siis hoian neid ka hästi. Kunagi pole aru saanud miks ilukirjandusse on midagi vahele kirjutada vaja.

Ainus erand on inglise keelne spordikirjajdus ja kokaraamatud, seal kirjutan sisse teisendatud väärtused nagu miilid kilomeetriteks, kaaluühikud grammidesse jne. Järgmine kord lugedes ei pea kalkulaator kõrval olema.

Ei sodi ja ei meeldi kui teised teevad. Kasutan väga palju raamatukogu ning mind tohutult häirivad need allakriipsutatud laused. Mõni on isegi sõnastust parandanud. Oma raamatutega tehku mis tahavad, aga üldkasutatavad võiks rahule jätta

Mul oli kunagi ” Väikest nõida” kaks raamatut ja kui olin umbes 12.a, siis ühe raamatu illustratsioonidele joonistasin ise juurde mingi mehikese. Küll istus ta nõia taga luua seljas, küll piilus lilleneiu  seeliku tagant jne. Igale raamatu pildile joonistasin oma mehikese juurde. Ju siis oli igav.

Nüüd, 40a hiljem, on see raamat mul ikka riiulis ja kui lapsele ette hakkasin lugema, siis need mehikesega pildid olid nii kihvtid vaadata. Lapsele ka väga meeldisid.

Rohkem pole raamatutesse joonistanud/kirjutanud.

#4123504:

Raamat on tänapäeval siiski tarbeese ja sellel pole sellist väärtust, kui näiteks 100 aastat tagasi.

Tänases Terevisioonis näitas Maarja Vaino raamatut kuhu Tammsaare oli jooni alla tõmmanud ja ääremärkuseid teinud.  Nii et ei arvanud suurmees midagi sest rohkem kui tarbeasjast.

On selline teguviis väga võõras, eluaeg on rõhutatud, et raamatukoguraamatutesse, õpikutesse (mis hiljem lähevad taaskasutusse) ja teiste raamtutesse ei sodita. Isegi kui sinule tundub see kohane märkus või vaimukas pilt, siis teisele inimesele on see tõenäoliselt mõtetu sodimine. Kui on iseenda ostetud raamat, mida nö läbi töötad ja kommenteerida on soov, siis keegi ei keela ka, aga ühiskondlikke raamatuid ei ole viisakas soperdada.

Õpikud, enda omad, neisse olen küll allajoonimisi või kollase markeriga äramärkimisi teinud. Muisse raamatuisse mitte kunagi ja raamatukogude omadesse sodimine on minu meelest lausa raamatu rikkumine, selle harrastajad peaksid uued teosed raamatukogule ostma.

#4130992:

Muisse raamatuisse mitte kunagi ja raamatukogude omadesse sodimine on minu meelest lausa raamatu rikkumine, selle harrastajad peaksid uued teosed raamatukogule ostma.

OT, aga ükskord istusin raamatukogus ühe neiu kõrval, kes väga süvenenult õppis. Kui juhuslikult pilk selle peale langes, mis ta õppis, siis see oli ladina keele õpik, kus oli igale lehele joonistatud peenise pilt. Minu arust oli nii naljakas. Et keegi peenisehuviline sodija oli valinud just ladina keele õpiku oma harrastuse jaoks.

#4132012:

OT, aga ükskord istusin raamatukogus ühe neiu kõrval, kes väga süvenenult õppis. Kui juhuslikult pilk selle peale langes, mis ta õppis, siis see oli ladina keele õpik, kus oli igale lehele joonistatud peenise pilt. Minu arust oli nii naljakas. Et keegi peenisehuviline sodija oli valinud just ladina keele õpiku oma harrastuse jaoks.

Selliseid raamatuid oli raamatukogus mitmeid. Ja need pildid olid joonistatud kõik veidi-veidi erinevalt. Kui lehed sõrmede vahelt kiirelt läbi lasid, siis see pilt toimis nagu multikas – peenis tõusis ja langes. Ja neid on seal ka teiste piltidega – jooksev jänes või pähklit  näriv orav.

Mul on üks tuttav, kes parandab oma raamatutes trüki- ja keelevigu. Olen mõnikord tema käest mõne raamatu laenanud, sellepärast tean. Kahe otsaga asi: ma ise trükivigu kindlasti ei parandaks, sest 1) eksimine on inimlik ja 2) see segab lugemist: kui parandust ei oleks tehtud, poleks ma võibolla viga märganudki ja see ei oleks mu lugemisrütmi ja -elamust häirinud. Suuremate keelevigade puhul muidugi seda viimast võimalust ei ole. Näiteks lapsele ette lugedes parandan need suuliselt ära. Lapse õpikutes olen paar korda korrektuurivärviga kallal käinud – keeletoimetaja professionaalne kretinism.