Teema: raamatut mehele

Vabandust, ma igaks juhuks küsisin, et kas lapse saamine oli enne reaalsset rasestumist ikka ka mehe soov?

Meie nägime lapse saamisega ikka aastaid aega. Lõpuks õnnestus alles kolmas IVF. Mees ei ole mul eriti emotsionaalne ja kohati mulle tundus, et teda nagu ei huvitakski. Olin muidugi jube pettunud, aga üritasin seda talle mitte ette heita. Tema jaoks on see veel 8-9 kuud ootamist, kui meie juba tunnene end emadena ????Kui kõht juba välja hakkas paistma ja lapse liigutusi tundma hakkasin, siis tuli ka mees n.ö teemasse sisse. Aeg-ajalt ikka silitas kõhtu ja ootas puksimisi. Tänaseks rasedust 40+3 ja iga mu liigutuse peale on mees valmis haiglasse tormama.
Anna oma mehele aega. Rasedus sul alles nii algusjärgus, oota veidi kuni kõhuke kasvama hakkab ja beebi tulekuks vaikselt asju hakkad varuma, siis hakkab ka mehele rohkem kogu see beebimajandus reaalsemaks muutuma. Seniks aga naudi oma rasedust ☺️

Mehele pole raamatut vaja. Ehk sulle endale? Et kuidas teisi inimesi mitte hulluks ajada.
Äkki lõpetad tujutsemise ja oleks normaalne?

#3492538:

Mees tõestj ei ole kunagi nunnutaja tüüpi olnud.

Vot siin ongi see nö “tõde”. Üldreeglina täiskasvanud inimesed (sh mehed) kuigivõrd ei muutu. On loomulik, et sinul on ootus, et ta seoses laste saamisega muutuks, aga enamasti ei muutu mehed ka siis. Küllalt ju nähtud seda, et naine loodab, et laste saabudes saaks peoloomast korralik pereisa, aga sedagi juhtub harva.
Sina hetkel loodad, et mittenunnutajast saaks nunnutaja, aga tõenäoliselt ei saa. Mõistlik lahendus ongi, et pead ise leidma viisi, kuidas sellest üle olla.

Ja kahjuks see “kui ma ei tahaks, siis ma ei teeks” ei kõla ka just nii nagu ta päriselt tahaks. Võibolla see sinu mehe puhul on teisiti, aga mul oli kunagi kaaslane, kes ka igasugu sellistele teemadele just nii vastas ja lõppkokkuvõttes tuli välja, et selle lause õige tõlge oli pigem “tegelikult ma väga ei taha, aga võib kah, kui muud üle ei jää”.

#3492322:

Tere!

Olen 7n rase ja vaikselt hakkan ise ka uskuma, et me mehega lapse saame ????

Mees aga uudise kuulmise järgselt minumeelest vägagi distantseeritud olnud, ei küsi, kuidas mul nt enesetunne vms. Me ei räägi absoluutselt rasedusest, kui mina just seda jutuks ei võta.

Saan aru, et kõik on alles hästi algus ja kuna praegune rasedus on tulnud läbi raskuste, siis ongi raske uskuda, et see tõsi on. Seda enam, et südametöö tuvastamine tuleb alles järgmisel nädalal. Niikaua on ju tegelikult kõik veel lahtine, ei tea ju, kas asjad ikka korras või ei.

Paar korda olen teema üles ka võtnud, et ta võiks nagu rohkem toetavam olla ja ka uurida ja “asjas sees” olla, aga võib-olla ongi veel vara tahta? Mees on väga kahe jalaga maas mees, niiet äkki ta enne südametöö tuvastamist ei oskagi veel midagi loota…?

Lisaks olen ma mitu korda maininud, et mul tuju hormoonide tõttu ongi selline kõikuv ja katsugu mind ka mõista (ma ausõna ei ole mingit draamat teinud, pigem natuke pettunud tujus kogu aeg, kuna ma ei tunne nagu mingit toetust tema poolt), kuid selle peale ütles ta, et kas ma siis ei teadnud, mille kõigega ma arvestama pean, et kas ma pole siis valmistunud? Ja kas see kõik kestabki raseduse lõpuni? Et tema küll niimoodi ei jõua.. Ausõna, vahest on mul tunne nagu ta ei armastaks mind enam ????

Kuna mulle tundub, et meil üksteise mõistmisega praeguses muutuvas olukorras suured käärid, siis kas keegi oskaks soovitada mõnda raamatut, kus räägitud naise emotsionaalsest muutumisest raseduse ajal, kuidas teda mõista ja kuidas toeks olla?

Ma lihtsalt kardan, et ma ei oska ennast äkki tema jaoks piisavalt väljendada, mida ma täpselt tunnen, ning minu “nõudmised” lähedusele võivad tunduda näägutamisena vms..

Keegi olnud samas olukorras?

Murelikult tänades.

Ma usun, et kõik on tegelikult korras. Mehele raamatu soovitamine võib mõjuda temale veidi küüniliselt. Seega, võta rahulikult ja naudi rasedust ning ikka jaga mehele oma tundmusi õnnistatud seisusest. Küll ta “ree peale” tuleb. Mehed kogevad laste saamist juba füüsiliselt hoopis teisiti, rääkimata vaimsest poolest.

Ma ise 8+3 IVF rase ja soovin Sulle kannatlikkust ja pikka meelt. Meestel on kõva koore all väga õrn hing ja mõnel võtab kauem aega, et sealt koore alt julgeda välja tulla.

Soovitaksin sama.Lase mehel harjuda,meil oli samamoodi alguses,kui triibud saime.Rööm oli muidugi mölemapoolne,kuid kuna ma ei tahtnud meest kogu selle rasedusteemaga ära ehmatada,sest talle ikkagi esimene laps,siis vötsime asja rahulikult.Selgitasin palju,mis minuga parasjagu toimub,miks need tujud nii köiguvad vöi miks ma söön erinevaid toite korraga,mis reaalselt vöibolla ei sobiks üldse kokku.
Esimesed 3 kuud oli mul enamasti koguaeg paha olla,headel päevadel suutsin isegi kodus midagi teha,halvematel pikutasin lihtsalt diivanil ja ei teinud midagi,sest lihtsalt jaksu polnud.
Otseselt tujutsemist polnud,lihtsalt väsimus oli koguaeg ja enamasti eelistasin igal vöimalusel magada.Mehele aga lihtsalt ütlesin,et väsimus ja muutuvad isud tulevadki sellest ja tollest.
Mida rohkem mees tundis,et ta on selle asjaga kursis,seda rohkem ta oli valmis köike tegema,ses möttes et kas apteegist midagi tuua,poekotte tassida vöi lihtsalt toeks olla,kui tekkis tunne et enam ei jaksa.
Raamatut vöid küsida oma ämmaemandalt vöi mönest raamatupoest.See tujumuutus vöib olla normaalne aga äkki oleks parem,kui sa ütleksidki mehele,et tunned et vajaksid tuge.Mina ütlesin otse ja see muutis ka omavahelised suhted tugevamaks,sest ka mehel vöivad olla taetud hirmud vöi mured tulevikuga seoses,mida ta ei taha välja näidata.Köik mehed ei ole tundetud matsid,keda emotsioonide puudumisel kohe mökudeks peaks tembeldama.
Kuigi meil nüüd nädalaid 34 ja löpp hakkab vaikselt paistma siis vahel tundub ka mulle,et mees ei taha nagu üldse sellesse süveneda,aga samas on näha et on elevil ja ootab väga.
Seega,ära muretse ja rääkige omavahel.

Ultraheli.ee lehel saab jälgida rasedust nädalate kaupa, lisaks on erinevad æpid selleks, kus siis igal nädalal selgitatakse, kui suur on embryo/loode, mis organid parasjagu moodustavad, mis toimub emaga samal ajal jne.

Mul esimese raseduse ajal alguses tundus, et mehele ei ole veel kohalegi jõudnud, mis saama hakkab, aga siis ta yllatas mind igasuguste lootefaktidega- käis end aegajalt salaja netis harimas. Kõhu kasvades ei lubanud ta mul yhtegi poekottigi tassida jne. Aga tõeline heureka saabus synnitusel.

#3493596:

Mees ise küsib, et anna mingi raamat?? Kui tal oleks päriselt huvi, suudaks ta poest või raamatukogust ise sobiva raamatu leida. Ei kõla see kahjuks nii, et mees lapsest huvitatud on.

wow,geenius!See,et mees pole jooksnud raamatukokku vöi poodi sellealast kirjandust otsima,ei tähenda kohe,et ta poleks lapsest huvitatud.Mul ka mees pole siiani otsinud ega lugenud sellealaseid raamatuid,aga see ei tähenda et ta üldse midagi ei tea.Köik mis tahtis teada vöi huvitas,otsis netist vöi küsis minu käest.

Kui su mees inglisekeeles viitsib lugeda, siis on siin näiteks kolm nimekirja raamatutest, mida soovitatakse tulevastele isadele:
https://www.parents.com/parenting/dads/101/pregnancy-books-for-dads/?slide=slide_a1dedb45-2aae-4d0e-ac5a-852fb5947ad6#slide_a1dedb45-2aae-4d0e-ac5a-852fb5947ad6
https://fathercraft.com/best-books-expecting-dads/
https://www.madeformums.com/reviews/best-books-for-new-dads/
Kahtlen, kas eesti keeles leiab midagi asjalikku.