Esileht Koolilaps Raamatute lugemine

Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 32 )

Teema: Raamatute lugemine

Postitas:
Kägu

Kuidas teie põhikoolis käivad lapsed raamatuid loevad?
Meil 13-aastane tüdruk ja 14-aastane poiss. Mõlemad on väiksest peale raamatuid vihanud. Lugesin neile küll ette, aga neid ei huvitanud, tegid samal ajal lollusi jne. Praegu käib asi nii, et esimese asjana vaadatakse, kui paks raamat on, siis kui palju seal pilte on ja kui tihedalt teksti on. Siis käib meeletu hala, kuidas see raamat ikka nii paks on. Räägin siis nii 150-180lk raamatutest. Veneaegsed trükid ajavad neil üldse juhtme kokku, sest tekst on tihe. Suure surmaga siis loetakse seda raamatut. Poiss sai lõpuks raamatu läbi. Küsisin, kuidas meeldis. Ei tea. Kas raamatust aru said? Ei saanud. Tuleb välja, et nemad ei suuda raamatut mõttega lugeda. Nad loevad kuivalt raamatut ja samal ajal mõtlevad muudele asjadele. Müstika minu jaoks. Mitte ükski raamat ei ole nende jaoks huvitav. Kui sisu vajab natuke süvenemist, kaasa mõtlemist, midagi on abstraktset, siis ei saada sellest raamatust midagi aru. Nad ei oska ega taha raamatu tegelastele kaasa elada. Neil ei hakka silme ees ükski pilt liikuma.
Poiss jättis raamatu vastamise vahele ja valetas õpetajale, et ei jõudnud läbi lugeda. Tegelikult jõudis küll, aga ta ei olnud aru saanud raamatu lõpust ja ei oska raamatut seletada. Seda raamatut luges mulle ette minu ema 35 aastat tagasi, kui ma olin umbes 6-aastane. See polnud otseselt lasteraamat, aga oli lapsest ja ühest linnust. Mulle tundus see raamat huvitav ja ma hiljem lugesin selle veel paar korda läbi, sest 6-aastaselt tõesti kõigest aru ei saanud. Ma näitan oma lastele Sõda ja rahu kahte osa ja ütlen, et need raamatud on paksud, aga vägagi loetavad. Samas kui nemad nutavad oma õhukeste raamatute pärast.
Ma tean, et ma midagi teha ei saa, aga ikkagi on kurb, et lapsed jäävad paljustki ilma, kui nad raamatuid ei loe. Internet ei asenda raamatuid. Oleme küll mehega üritanud olla eeskujuks. Me ei ole küll raamatukogukülastajad, aga see-eest oleme ostnud päris palju raamatuid ja enamus neist on ka läbi loetud.

+11
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kuidas teie põhikoolis käivad lapsed raamatuid loevad?

Meil 13-aastane tüdruk ja 14-aastane poiss. Mõlemad on väiksest peale raamatuid vihanud. Lugesin neile küll ette, aga neid ei huvitanud, tegid samal ajal lollusi jne. Praegu käib asi nii, et esimese asjana vaadatakse, kui paks raamat on, siis kui palju seal pilte on ja kui tihedalt teksti on. Siis käib meeletu hala, kuidas see raamat ikka nii paks on. Räägin siis nii 150-180lk raamatutest. Veneaegsed trükid ajavad neil üldse juhtme kokku, sest tekst on tihe. Suure surmaga siis loetakse seda raamatut. Poiss sai lõpuks raamatu läbi. Küsisin, kuidas meeldis. Ei tea. Kas raamatust aru said? Ei saanud. Tuleb välja, et nemad ei suuda raamatut mõttega lugeda. Nad loevad kuivalt raamatut ja samal ajal mõtlevad muudele asjadele. Müstika minu jaoks. Mitte ükski raamat ei ole nende jaoks huvitav. Kui sisu vajab natuke süvenemist, kaasa mõtlemist, midagi on abstraktset, siis ei saada sellest raamatust midagi aru. Nad ei oska ega taha raamatu tegelastele kaasa elada. Neil ei hakka silme ees ükski pilt liikuma.

Poiss jättis raamatu vastamise vahele ja valetas õpetajale, et ei jõudnud läbi lugeda. Tegelikult jõudis küll, aga ta ei olnud aru saanud raamatu lõpust ja ei oska raamatut seletada. Seda raamatut luges mulle ette minu ema 35 aastat tagasi, kui ma olin umbes 6-aastane. See polnud otseselt lasteraamat, aga oli lapsest ja ühest linnust. Mulle tundus see raamat huvitav ja ma hiljem lugesin selle veel paar korda läbi, sest 6-aastaselt tõesti kõigest aru ei saanud. Ma näitan oma lastele Sõda ja rahu kahte osa ja ütlen, et need raamatud on paksud, aga vägagi loetavad. Samas kui nemad nutavad oma õhukeste raamatute pärast.

Ma tean, et ma midagi teha ei saa, aga ikkagi on kurb, et lapsed jäävad paljustki ilma, kui nad raamatuid ei loe. Internet ei asenda raamatuid. Oleme küll mehega üritanud olla eeskujuks. Me ei ole küll raamatukogukülastajad, aga see-eest oleme ostnud päris palju raamatuid ja enamus neist on ka läbi loetud.

 

Seda saab harjutada nii, et algul loevad lühikesi lõikusid ja vastavad lõigust loetu põhjal küsimustele. Tegelikult oleksin eeldanud, et sellist lugemisviisi nooremates klassides on harjutatud. Aga tõsi et väga palju on vähenenud nende ülesannete hulk, kus inimene peab õppima fantaseerima ja silme ees mingit tegevust kujutama, fantaasiajutu ise kirjutama. Seetõttu ei teki ka oskust loetavat pildina ette kujutada. Üldiselt lugemise armastuse peamiseks pärssivaks hädaks ongi see, et puudub oskus end teksti sisse mõelda ja lugu pildina ette kujutada. mõnel inimesel tuleb see iseenesest, mõnel teisel raskemini. Naised näiteks keskmiselt suudavad end paremini vastassoost kangelase nahka mõelda kui mehed.

+4
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Lihtsalt huvi pärast: kas see muudes ainetes ei anna funktsionaalse lugemise osas tagasilööki?

Kui nad on nõus kaasa mõtlemata raamatu läbi lugema, annab ka õpetada mõttega lugema, ei ole ju nii, et ei saa midagi teha. Arutelud, küsimused vahele, võimalusel pärast võrdluseks teised meediumid kõrvale jne…

+3
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mul on tänapäeva mõistes ilmselt keskmisest tunduvalt rohkem raamatuid lugev laps. Tagantjärgi tundub, et ma ilmelt tegin selle nimel tema sisuliselt beebieast peale  teadmatult ka palju “tööd” , aga kas see kõigi puhul viib sihile seda ju ei tea.

Ma tihti ilmselt illustreerisin ka lapsega (beebiealisena) rääkimisel palju sõnu, tegevusi näoilmete, kätega, tegevustega vms. Esimesed raamatud olid sisululiselt pildialbumid ja raamatud, millele ma siis lisasin tegevusmeenutusi, illustreerivaid lausekesi jne. Meil need raamatujuttude tegelased, tegevused käisid ka niisama jututeemadest läbi ja eks see õpetas meelde jätma. Isegi kui ta juba ise luges, siis õhtuseks ettelugemiseks tema soovil olid temal juba läbi loetud raamatud  (tema tingimus, et enne ei võinud mina lugeda) ja siis sain mina ka kaasa rääkida ja utsitada teda tähelepanelikumalt kuulama või meelde jätma leotud. See “paksu raamatu hirm” on tänapäeval küll vist suurem kui minu ajal ja oma lapsgi tihti ettevaatlik just uue raamatu puhul, kui see oli paks. Kui laps leidis mingi raamatu hea olevat, siis lugemishuvi utsitasin ka sama sarja järgnevate raamatutega, mitte ilmtingimata uue ja paksu raamatuga jne.

Ma arvan, et palju aitas ka raamatukogu külastamine koos minuga. Seal ei olnud ju segavaid atraktsioone ja mänguasju ning olidki “tegevuseks” raamaturiiulid ja raamatud.  Kui endale huvipakkuva raamatu õhtusteks juttudeks sai ise valida, siis ju kuulas ka tähelepanelikumalt ja süvendatumalt jne.

Ja meie perekonna “viga”  või ” “abi” on vist  ka see, et me arutame omavahel, avaldame arvamust kuuldu, nähtu loetu üle ja laps on ka selle sees pidevalt olnud ja kuidas sa  veidi suuremana midagi kaasa räägid, kui pole midagi meeldegi jätnud.

+4
-6
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ühes eelmises teemas räägiti biblioteraapiast. Ilmselt ka huvitav lugemine.

Seal räägiti ka nt. audioraamatutest. Äkki proovite soovitada lastele hoopis audioraamatuid – võibolla huvitavam kogemus nende jaoks?

+1
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mul on tänapäeva mõistes ilmselt keskmisest tunduvalt rohkem raamatuid lugev laps. Tagantjärgi tundub, et ma ilmelt tegin selle nimel tema sisuliselt beebieast peale teadmatult ka palju “tööd” , aga kas see kõigi puhul viib sihile seda ju ei tea.

Ma tihti ilmselt illustreerisin ka lapsega (beebiealisena) rääkimisel palju sõnu, tegevusi näoilmete, kätega, tegevustega vms. Esimesed raamatud olid sisululiselt pildialbumid ja raamatud, millele ma siis lisasin tegevusmeenutusi, illustreerivaid lausekesi jne. Meil need raamatujuttude tegelased, tegevused käisid ka niisama jututeemadest läbi ja eks see õpetas meelde jätma. Isegi kui ta juba ise luges, siis õhtuseks ettelugemiseks tema soovil olid temal juba läbi loetud raamatud (tema tingimus, et enne ei võinud mina lugeda) ja siis sain mina ka kaasa rääkida ja utsitada teda tähelepanelikumalt kuulama või meelde jätma leotud. See “paksu raamatu hirm” on tänapäeval küll vist suurem kui minu ajal ja oma lapsgi tihti ettevaatlik just uue raamatu puhul, kui see oli paks. Kui laps leidis mingi raamatu hea olevat, siis lugemishuvi utsitasin ka sama sarja järgnevate raamatutega, mitte ilmtingimata uue ja paksu raamatuga jne.

Ma arvan, et palju aitas ka raamatukogu külastamine koos minuga. Seal ei olnud ju segavaid atraktsioone ja mänguasju ning olidki “tegevuseks” raamaturiiulid ja raamatud. Kui endale huvipakkuva raamatu õhtusteks juttudeks sai ise valida, siis ju kuulas ka tähelepanelikumalt ja süvendatumalt jne.

Ja meie perekonna “viga” või ” “abi” on vist ka see, et me arutame omavahel, avaldame arvamust kuuldu, nähtu loetu üle ja laps on ka selle sees pidevalt olnud ja kuidas sa veidi suuremana midagi kaasa räägid, kui pole midagi meeldegi jätnud.

No ma olen ka lapsele megapalju lugenud, koos raamatukogus käinud, lemmikraamatud ribadeks lugenud, õhtune raamat oli nagu aamen kirikus, algul pildid ja luuletuses, hiljem muud eakohast. Kuni u vanuseni 11a veel vahel ise ka midagi luges, siis nüüd (14a) on kõik niiii IGAAAV. Vb läheb üle, kuid muu meelelahutus tuleb nii kergwlt kätte, raamat on pingutus, seda pingutust ei taheta teha :(.

Ise loen päris palju, käin ka raamatukogus ja vahel ostan koju ka. Eeskuju nagu on aga soovi pole…

+8
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

No ma olen ka lapsele megapalju lugenud, koos raamatukogus käinud, lemmikraamatud ribadeks lugenud, õhtune raamat oli nagu aamen kirikus, algul pildid ja luuletuses, hiljem muud eakohast. Kuni u vanuseni 11a veel vahel ise ka midagi luges, siis nüüd (14a) on kõik niiii IGAAAV. Vb läheb üle, kuid muu meelelahutus tuleb nii kergwlt kätte, raamat on pingutus, seda pingutust ei taheta teha :(.

Ise loen päris palju, käin ka raamatukogus ja vahel ostan koju ka. Eeskuju nagu on aga soovi pole…

Jah selge,et tänapäeval tuleb muu meelelahutus  kergelt/kergemalt kätte, aga tihti oleme me ju ise need, kes isegi 2-3-aastastele selle ekraani enda vabaduseks kätte anname ja seda enne, kui teistsugused tegevused õpitud ja kuskile mällu sööbinud. Ka see on ilmselt meil üks raamatu lugemist soodustav asjaolu, et ekraan laiemas mõistes lõbustuseks (enne pigem natuke multifilmid telekast või kinoskäik) tuli lapse jaoks  millalgi alles algklassiealisena. Alguses oligi see raamat tihti üks variant mingiks tegevuseks. Ka hiljem soodustas pikem ekraanidevaba  aeg  raamatut tegevuseks haarama.

+4
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kuidas teha nii et ilukirjandus hakkaks meeldima? Mind ka ei huvita lood, väljamõeldud lood.

0
-6
Please wait...

Postitas:
Kägu

No ma olen ka lapsele megapalju lugenud, koos raamatukogus käinud, lemmikraamatud ribadeks lugenud, õhtune raamat oli nagu aamen kirikus, algul pildid ja luuletuses, hiljem muud eakohast. Kuni u vanuseni 11a veel vahel ise ka midagi luges, siis nüüd (14a) on kõik niiii IGAAAV. Vb läheb üle, kuid muu meelelahutus tuleb nii kergwlt kätte, raamat on pingutus, seda pingutust ei taheta teha :(. Ise loen päris palju, käin ka raamatukogus ja vahel ostan koju ka. Eeskuju nagu on aga soovi pole…

Täpselt nagu mina, igas osas. Ja ka laps ikkagi ei salli lugemist. Minu jaoks nii kummaline, et ei meeldi lugeda. Ma ise loeks kogu aeg.

+5
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Minu 13-aastane ka ei loe.

Oleme mehega talle titest saati raamatuid ette lugenud, loeme ise iga päev ja käime ka raamatukogus. Loeme nii ilukirjandust kui ka muid raamatuid.

Ainsad raamatud mida ta huviga loeb ja vabatahtlikult on inglisekeelsed nö koomiksid , täpsemalt mangad.

+2
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kuidas peaks raamatu ettelugemine lapse enda lugemisoskust arendama? Keegi mämmutab talle midagi ette ja kõik.

 

+1
-9
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mis lastest rääkida, ma ise olen ka hakanud vähem lugema. Mina, kes tassisin raamatukogust sületäite viisi raamatuid koju ja lugesin, leian, et Vera’t on mugavam ju telekast vaadata.  Kuna maal on vaid vabalevikanalid, siis seal loen küll, aga linnas vähem.

Lapsele väiksena  meeldis lugeda, aga aimekirjandust, laste entsüklopeediad jms. Õhtuti lugesin raamatuid ette, ka koos sai voodis loetud. Ja mida aasta edasi, seda kehvemaks asi läheb.  Raamatuid võtame kaasa reisile ja siis loeb ka lennukis või siis hotellis õhtul. Samas näen, et lapse eesti keele oskus on kehv, kuna loeb netis inglise keeles, siis on imelik aktsent ka juures. Aga loeb jällegi sellised kosmost, ajalugu jms. puudutavaid asju.

+1
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Minu lastest ei ole ühelegi meeldinud ette lugemine päris pisikesena. Nutiseadmetes ei istunud, küll aga oli meil televiisor majas ja pläras palju taustaks.

Pere vanemad lapsed ei hakanudki iseseisvalt lugema, ainult hädatarvilikke tekste lugesid (õpikud jms). Ei olnud abi ei palumisest, ei sundimisest. Kui said vanemaks, pöördusid arvuti-usku ja see oli juba veel hullem kui raamatute põlgamine.

Nooremaid lapsi oleme kasvatanud rangemalt – kodus ei ole juba 6 aastat televiisorit, arvutiaeg on väga piiratud ja igapäevane lugemine on kohustus. Kui esialgu oli tegemist, et saada neid lühikesi tekste lugema, näiteks lõiku peatükist, siis praegu loevad terve peatüki ja vahel ka teise otsa. Noorim vahel loeb hasardiga ka poole raamatu pealt ühe jutiga raamatu lõpuni. Alguses abistasime teksti mõistmisel, lugesime koos, jutustasime sisu oma sõnadega ümber, hiljem said juba ise hakkama. Olen neid aeg-ajalt ikka kontrollinud (loen alati ise ka lapse loetava raamatu läbi) ja on selge, et sundlugemine töötab.

Alguses lapsed veel valisid raamatut teksti tiheduse, illustratsioonide rohkuse ja lehekülgede arvu järgi, aga praeguseks on aru saanud, et sellel pole mingit vahet. Kui iga päev peab lugema nagunii, siis pole ju vahet kui paks see raamat on. Ükskord saab see läbi nagunii.

Paraku on see ainuke lahendus, mis tegelikult töötab. Unistasin palju aastaid sellest, et leian vaikselt oma tuppa ära kadunud lapse(d) süvenenult juturaamatut lugemas, kuid paraku olid nad sel juhul ikka vaid arvuti ees. Mina ise lugesin lapsena igas asendis ja igal ajal, raamatu käest ära panemine oli pingutus. Olen kurb, et nii on, aga sundlugemine on end meie peres õigustanud ja ma ei anna selles nõudmises järele nii kaua kuni nad veel lapsed on.

 

 

+5
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kuidas peaks raamatu ettelugemine lapse enda lugemisoskust arendama? Keegi mämmutab talle midagi ette ja kõik.

Puht-tehnilist lugemisOSKUST ei arendagi, seda arendab ise lugemise praktiseerimine. Aga eakohaste lugude kuulamine juba päris väikesest peale arendab sõnavara, kujutlusvõimet, analüüsioskust, keskendumisvõimet jne – kõike, mis on vajalik igasuguses õppimisprotsessis kogu edasises elus. Värviliste liikuvate piltide jälgimine ekraani pealt ei ole selles mõttes üldse arendav, vaid ajule passiivne nauding. Kui laps sellega juba paariaastaselt ära harjub, siis ta ei suudagi enam ettelugemist kuulata, aju lihtsalt ei käivitu loetut jälgima. Samamoodi nagu tugitoolisportlasel on raske trenniga alustada, lihased ei hakka tööle ja vastik on. Lapsel, kes ei ole lugemisoskuse eelselt harjunud lugusid kuulama, on ise lugemisega alustada väga raske. Aga jah, kui “keegi” lihtsalt “mämmutab” midagi ette, jälgimata, kas laps üldse kuulab või midagi aru saab, siis sellest muidugi ei ole kasu.

+1
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kuidas peaks raamatu ettelugemine lapse enda lugemisoskust arendama? Keegi mämmutab talle midagi ette ja kõik.

Puht-tehnilist lugemisOSKUST ei arendagi, seda arendab ise lugemise praktiseerimine. Aga eakohaste lugude kuulamine juba päris väikesest peale arendab sõnavara, kujutlusvõimet, analüüsioskust, keskendumisvõimet jne – kõike, mis on vajalik igasuguses õppimisprotsessis kogu edasises elus. Värviliste liikuvate piltide jälgimine ekraani pealt ei ole selles mõttes üldse arendav, vaid ajule passiivne nauding. Kui laps sellega juba paariaastaselt ära harjub, siis ta ei suudagi enam ettelugemist kuulata, aju lihtsalt ei käivitu loetut jälgima. Samamoodi nagu tugitoolisportlasel on raske trenniga alustada, lihased ei hakka tööle ja vastik on. Lapsel, kes ei ole lugemisoskuse eelselt harjunud lugusid kuulama, on ise lugemisega alustada väga raske. Aga jah, kui “keegi” lihtsalt “mämmutab” midagi ette, jälgimata, kas laps üldse kuulab või midagi aru saab, siis sellest muidugi ei ole kasu.

Siin rääkisid inimesed enne, et on lastele küll ja küll väiksena ette lugenud, ka isikliku eeskujuga püüdnud tekitada lugemisharjumust. Liikuvad pildid tõmbavad nii tugeva jõuga lapsi enda poole ja imevad nad internetiavarustesse, et see võib igasuguse eelneva jutukuulamise pagasi ära nullida.

Ei maksa laskuda klišeedesse a la “miks sa siis ise ei lugenud lapsele väiksena ette ja panid ta juba aastaselt tundideks telefoni ja teleka ette istuma”.

+1
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mu laps hakkas lugema 4. sünnipäeva paiku, luges kuni 4. klassini meeletult, siis lõpetas ära. Kodu on raamatuid täis, eeskuju on olemas, aga nutividinad on ikka põnevamad. Ja nutividinad tulid mängu tõesti alles algklassides, mul pole omalgi nutikat, mida oleks saanud mudilasele pihku pista. Võib-olla oleks sanaud asja päästa väga rangete ekraanipiirangutega, aga kuna laps teeb arvutis üsna mõistlikke ja loomingulisi asju, mitte ainult ei mängi, siis ei hakanud teda ka väga ahistama. Õnneks või kahjuks.

+2
0
Please wait...

Postitas:
Tige_Kapsas

Mina olen ise väga suur raamatusõber ja lastele olen iga päev ette lugenud. Vanem laps loeb nüüd juba ise. Raamatuid on meil palju – nii klassikalist lastekirjandust kui ka tänapäeva uute autorite omi. Aga raamatud on erinevad. Poisile üks väga meeldib, teine jälle ei meeldi üldse.

Esimeses klassis luges 5 kohustusliku kirjanduse raamatut – mitte ükski ei meeldinud. Samas suvel läksime raamatukokku, seal valis ise välja ja luges suure huviga mitu raamatut jutti läbi. Nüüd on teine klass alganud ja esimese kohustusliku kirjanduse raamat meeldis väga. Aga ülejäänutesse suhtub eelarvamusega (et äkki on jälle igav).

Minu endaga on sama lugu – osad raamatud on huvitavad ja nende lugemine läheb kiiresti. Aga osad on lihtsalt ei köida, on ebaloogilised või lausa ärritavad.

+2
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ütled, et laps ei saanud raamatu lõpust aru – kui ise oled ka seda raamatut lugenud ja suisa mitu korda, siis saate ju loetut arutada omavahel. Tema loeb paar peatükki ja siis arutate mis toimus, kasvõi, et mis selle raamatu igavaks teeb jne. Vägisi armsaks ei saa, aga arutada ikka võite. Minule ei meeldinud nt “Isa Goriot” ja “Meister ja Margarita”. Lihtsalt sundisin end neid lugema. Aga “Tõde ja õigust” lugesin hea meelega.

+3
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ütled, et laps ei saanud raamatu lõpust aru – kui ise oled ka seda raamatut lugenud ja suisa mitu korda, siis saate ju loetut arutada omavahel. Tema loeb paar peatükki ja siis arutate mis toimus, kasvõi, et mis selle raamatu igavaks teeb jne. Vägisi armsaks ei saa, aga arutada ikka võite. Minule ei meeldinud nt “Isa Goriot” ja “Meister ja Margarita”. Lihtsalt sundisin end neid lugema. Aga “Tõde ja õigust” lugesin hea meelega.

Mis “Isa Goriot” või “Tõde ja õigus”??!  Jutt on lastes esmase lugemishuvi ja ka -oskuse tekitamisest. Paraku ei saa selliste laste puhul lähtuda eeldusest, et neile võiks meeldida samad raamatud mis meile omal ajal.

Minu algselt nigel lugeja tütar luges algklassiealisena “Lasse ja Maia” lastekrimkasid, ja jõudis utsitamisega ka mõne Keräneni raamatuni. Aga siis tuli üks suvi, kui ta leidis “Harry Potteri” (oli vist 13 äkki, kui mitte 12). Luges järsku ühe suvega kõik 8 raamatut läbi ja edasi on ta olnud suur lugeja. (Tõsised kirjandusteadlased ei pruugi Rowlingut hinnata, aga tema teened miljonite laste lugemasaamisel on hindamamatud).  Aga pärast Pottereid tuli teine sarnast tüüpi saaga “Percy Jackson”. Ja edasi luges huviga ka märksa tõsisemaid raamatuid (Hugo, Dickens,…)

Nii et proovige alustada Harry Potterist äkki (või siis ka Percy Jackson vms lihtsakoelist, aga põnevat)?

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Nagu siin eespool juba mainitud, varane ekraanide vaatamine on üks põhjuseid, miks lapsed hiljem lugemist nautida ei suuda. Väikelapse aju areneb ja õpib alles infot omandama – liikuv pilt on selleks üks efektiivsemaid vahendeid. Kui seda liikuvat pilti on liiga palju, siis lapse aju arenebki eelkõige infot pildina omandama. Lasteraamatutes on ka pildid selle eesmärgiga, et pilt tõmbab tähelepanu ja aitab hoida tähelepanu kuulataval. Kui aga kogu info liikuva pildina tuleb, polegi vaja kuuldule keskenduda.

Teine põhjus, miks lugemine ei meeldi, on sageli see, et laps keskendub liialt sõnade kokkulugemisele ja mitte loetu sisule. See on enamasti tingitud kehvast lugemisoskusest. Liiga vara (enne sorava lugemisoskuse saavutamist) on laps pidanud hakkama liiga pikki ja keerulisi tekste lugema. Laps on harjunud kogu tähelepanu koondama sõnade kiirele lugemisele mitte teksti mõistmisele.

See kõik on treenitav. Paksu ja tiheda teksti lugemise asemel tasub esialgu lugeda lihtsamat teksti lõikude kaupa ja arutleda. Mida lugesin, miks nii juhtus, kuidas teisiti võinuks käituda vmt. Loetu mõistmine ja meelde jätmine on kriitilise tähtsusega hilisemates klassides õppides.
<p style=”text-align: left;”>See, et laps kunagi täiskasvanuna meelelahutusena pakse raamatuid ei loe, pole tingimata kuigi traagiline. Ajad muutuvad, tulevadki uued meediumid ja viisid uusi teadmisi omandada ja inimesena areneda. Paraku lähima 10 aasta perspektiivis on kirjalikud õpikud jätkuvalt üks peamisi viise haridust omandada, mistõttu on kriitilise tähtsusega oskus mõtetega lugemise ajal loetu juures püsida.</p>
Mina oma laste pealt vaatan ka seda, et raamatueelistused on hoopis teistsugused. Näiteks “Kalle Blomkvist” on nende hinnangul üsna uimane raamat, mis põnevaks läheb alles teises pooles, alguses on pikalt mingit sissejuhatavat igavat teksti. Keraneni teosed on palju huvitavamad, sest kaasatõmbav tegevus hakkab kohe esimesest peatükist. Tänapäeva laps tahab, et action hakkaks kohe ning oleks pidev, igasigu olustikukirjeldused võiks vabalt olemata olla.

Meil ka kahjuks lapsed vabatahtlikult raamatut ise kätte ei võta. Samas, ka teismelistele meeldib, kui neile ette loetakse. Kõigile pereliikmetele kehtib meil kohustuslik 30 minutit lugemist päevas (koolilapsed loevad siis enamasti kohustuslikku kirjandust).

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mina julgen väita, et mõningane roll on siin ka õpetajatel. Kohustuslik kirjandus on kohati nii iganenud ja vana, et endal tekivad ka külmavärinad.

Laps tahaks lugeda sekka ka kaasaegset noortekirjandust, aga ei…ikka vana hea klassika. Lisaks ootab õpetaja kõige meeldejätmist, nt oluline on meelde jätta, et kõrvaltegelase koer oli mustjaspruun, mitte tumepruun. No ja nii see hinne hakkabki ilmatuma kiirusega allapoole kerima. Jah, hinne pole oluline, aga teadmine “mustjaspruunist” koerast, kes võis olla ka tumepruun, ei anna ka suurt midagi. Va. lugemishuvi totaalne tapmine.

 

+2
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ütled, et laps ei saanud raamatu lõpust aru – kui ise oled ka seda raamatut lugenud ja suisa mitu korda, siis saate ju loetut arutada omavahel. Tema loeb paar peatükki ja siis arutate mis toimus, kasvõi, et mis selle raamatu igavaks teeb jne. Vägisi armsaks ei saa, aga arutada ikka võite. Minule ei meeldinud nt “Isa Goriot” ja “Meister ja Margarita”. Lihtsalt sundisin end neid lugema. Aga “Tõde ja õigust” lugesin hea meelega.

Mis “Isa Goriot” või “Tõde ja õigus”??! Jutt on lastes esmase lugemishuvi ja ka -oskuse tekitamisest. Paraku ei saa selliste laste puhul lähtuda eeldusest, et neile võiks meeldida samad raamatud mis meile omal ajal.

Minu algselt nigel lugeja tütar luges algklassiealisena “Lasse ja Maia” lastekrimkasid, ja jõudis utsitamisega ka mõne Keräneni raamatuni. Aga siis tuli üks suvi, kui ta leidis “Harry Potteri” (oli vist 13 äkki, kui mitte 12). Luges järsku ühe suvega kõik 8 raamatut läbi ja edasi on ta olnud suur lugeja. (Tõsised kirjandusteadlased ei pruugi Rowlingut hinnata, aga tema teened miljonite laste lugemasaamisel on hindamamatud). Aga pärast Pottereid tuli teine sarnast tüüpi saaga “Percy Jackson”. Ja edasi luges huviga ka märksa tõsisemaid raamatuid (Hugo, Dickens,…)

Nii et proovige alustada Harry Potterist äkki (või siis ka Percy Jackson vms lihtsakoelist, aga põnevat)?

Meil lõpetati “Harry Potteriga” lugemine enam-vähem ära, 3. klassis 🙂 Et rohkem ei pidavat nii häid raamatuid niikuinii olema.

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mina õppisin neljaselt lugema ja lugesin palju kuni kuskil kuuenda klassini. Ja siis mitu aastat ei huvitanud üldse raamatud, ainult hädaga kohustuslik kirjandus. Alles keskkoolis hakkasin uuesti lugema. Siis lugesin jälle palju. Aga kohustuslikus kirjanduses võib olenevalt õpetajas ja õppekavast olla igasuguseid raamaruid.. just põhikooli lõpu poole on raamatud nagu “Pisuhänd”, “Libahunt”, “Nipernaadi” jms raamatud. Miks viieteistaastastele selliseid raamatuid lugeda anda? Muidugi surevad igavusse seal juures ja aru ei saa neist.

+3
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mu laps hakkas lugema 4. sünnipäeva paiku, luges kuni 4. klassini meeletult, siis lõpetas ära

jt – see pole ju probleem, kui laps lihtsalt mingil perioodil vabatahtlikult juturaamatut kätte ei võta. Kui ta siiski loeks, siis saaks ilmselt aru ka. Aga kui seda arusaamist pole kunagi olnud ja käsu peale loeb mehaaniliselt midagi aru saamata, siis see võib haridusteed segama hakata. Muidugi see “ei saanud aru” võib poos ka olla.

+1
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Minu lapsed olid suured lugejad, aga see lõppes teismeeas. Praegu loevad paberilt põhimõtteliselt vaid kohustuslikku kirjandust ja sedagi nö pika hambaga. Samas mäletan endagi koolipõlvest, et osad klassikud olid selles vanuses ikka surmigavad. Need on siiani lugemiskavas, aga mida aeg edasi, seda vähem noored neist aru saavad.

+2
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mu lapse õpetaja nt pakkus 8. klassile välja Mart Sanderi “Kõhedad muinaslood”. Tundub selline teistmoodi valik.

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kuidas õigekirjaga lood on?

Mul on selline laps, kes väiksena ettelugemist nautis, aga ise ilukirjanduse lugemist vihkab. Funktsionaalne lugemisoskus on aga väga hea (tehnilised tekstid, nagu nt matemaatika/füüsika ülesanded vmt).

Minu lapsel on ka probleemid õigekirjaga, kuigi muus osas on tegemist targa viielise õpilasega.  Lugemise osas olen aru saanud, et ise lugedes tal sõnad kuidagi natuke ujuvad silme ees ning lugemise on raske ja tal ei teki kujutlust peas. Samas just see kujutlus on see, mis teeb ilukirjanduse lugemise nauditavaks. Kui keegi teine loeb, siis on tema kognitiivsed ressursid vabad kujutluse loomiseks, aga ise lugedes kulub kogu pingutus sõnade lugemise peale ära. Nüüdseks oleme aru saanud, et ilmselt mingi kerge düsleksia ja düsgraafia tal on. Mis seal siis ikka, elus on ka muud kui ilukirjanduse lugemine. Kuidagi on ta oma kooli kohustusliku kirjanduse lugemiskontrollidega hakkama saanud (enamasti raamatukokkuvõtete alusel) ja seega raamatute sisust siiski üht koma teist teab.

Minu jutu mõte on see, et igal asjal on põhjus – ka sellel, miks mõni laps lugemisest naudingut ei saa. See põhjus ei ole tingimata see, et ta on loll, laisk või halvasti kasvatatud.

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mul on tänapäeva mõistes ilmselt keskmisest tunduvalt rohkem raamatuid lugev laps. Tagantjärgi tundub, et ma ilmelt tegin selle nimel tema sisuliselt beebieast peale teadmatult ka palju “tööd” , aga kas see kõigi puhul viib sihile seda ju ei tea.

Ma tihti ilmselt illustreerisin ka lapsega (beebiealisena) rääkimisel palju sõnu, tegevusi näoilmete, kätega, tegevustega vms. Esimesed raamatud olid sisululiselt pildialbumid ja raamatud, millele ma siis lisasin tegevusmeenutusi, illustreerivaid lausekesi jne. Meil need raamatujuttude tegelased, tegevused käisid ka niisama jututeemadest läbi ja eks see õpetas meelde jätma. Isegi kui ta juba ise luges, siis õhtuseks ettelugemiseks tema soovil olid temal juba läbi loetud raamatud (tema tingimus, et enne ei võinud mina lugeda) ja siis sain mina ka kaasa rääkida ja utsitada teda tähelepanelikumalt kuulama või meelde jätma leotud. See “paksu raamatu hirm” on tänapäeval küll vist suurem kui minu ajal ja oma lapsgi tihti ettevaatlik just uue raamatu puhul, kui see oli paks. Kui laps leidis mingi raamatu hea olevat, siis lugemishuvi utsitasin ka sama sarja järgnevate raamatutega, mitte ilmtingimata uue ja paksu raamatuga jne.

Ma arvan, et palju aitas ka raamatukogu külastamine koos minuga. Seal ei olnud ju segavaid atraktsioone ja mänguasju ning olidki “tegevuseks” raamaturiiulid ja raamatud. Kui endale huvipakkuva raamatu õhtusteks juttudeks sai ise valida, siis ju kuulas ka tähelepanelikumalt ja süvendatumalt jne.

Ja meie perekonna “viga” või ” “abi” on vist ka see, et me arutame omavahel, avaldame arvamust kuuldu, nähtu loetu üle ja laps on ka selle sees pidevalt olnud ja kuidas sa veidi suuremana midagi kaasa räägid, kui pole midagi meeldegi jätnud.

Ja mismoodi see sinu kiidulugu teemaalgatajat aitama peaks?

+3
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mul on tänapäeva mõistes ilmselt keskmisest tunduvalt rohkem raamatuid lugev laps. Tagantjärgi tundub, et ma ilmelt tegin selle nimel tema sisuliselt beebieast peale teadmatult ka palju “tööd” , aga kas see kõigi puhul viib sihile seda ju ei tea.

Ma tihti ilmselt illustreerisin ka lapsega (beebiealisena) rääkimisel palju sõnu, tegevusi näoilmete, kätega, tegevustega vms. Esimesed raamatud olid sisululiselt pildialbumid ja raamatud, millele ma siis lisasin tegevusmeenutusi, illustreerivaid lausekesi jne. Meil need raamatujuttude tegelased, tegevused käisid ka niisama jututeemadest läbi ja eks see õpetas meelde jätma. Isegi kui ta juba ise luges, siis õhtuseks ettelugemiseks tema soovil olid temal juba läbi loetud raamatud (tema tingimus, et enne ei võinud mina lugeda) ja siis sain mina ka kaasa rääkida ja utsitada teda tähelepanelikumalt kuulama või meelde jätma leotud. See “paksu raamatu hirm” on tänapäeval küll vist suurem kui minu ajal ja oma lapsgi tihti ettevaatlik just uue raamatu puhul, kui see oli paks. Kui laps leidis mingi raamatu hea olevat, siis lugemishuvi utsitasin ka sama sarja järgnevate raamatutega, mitte ilmtingimata uue ja paksu raamatuga jne.

Ma arvan, et palju aitas ka raamatukogu külastamine koos minuga. Seal ei olnud ju segavaid atraktsioone ja mänguasju ning olidki “tegevuseks” raamaturiiulid ja raamatud. Kui endale huvipakkuva raamatu õhtusteks juttudeks sai ise valida, siis ju kuulas ka tähelepanelikumalt ja süvendatumalt jne.

Ja meie perekonna “viga” või ” “abi” on vist ka see, et me arutame omavahel, avaldame arvamust kuuldu, nähtu loetu üle ja laps on ka selle sees pidevalt olnud ja kuidas sa veidi suuremana midagi kaasa räägid, kui pole midagi meeldegi jätnud.

Ja mismoodi see sinu kiidulugu teemaalgatajat aitama peaks?

Olen sinuga täiesti nõus. Mul on 2 ühevanust last, järelikult tegutsesin mõlemaga ühtemoodi, üks laps loeb palju raamatuid, teine ainult kohustusliku kirjandust.

Laps on indiviid oma iseloomuga ja tõekspidamistega, vanematena saame seda suunata, aga mitte muuta. Pole mõtet siia oma laste kiidulaulu kirjutada see ei anna kellegile midagi, igal lapsel on omad head omadused ja mitte nii head omadused. Siin teemaalgataja küsibki kuidas arendada oma lapse seda just mitte kõige paremat omadust, seega ei aita teemaalgatajat kuidagi need kiidulaulud, et kui võimekas on minu laps ikka . On siis on…

+1
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kuidas õigekirjaga lood on?

Mul on selline laps, kes väiksena ettelugemist nautis, aga ise ilukirjanduse lugemist vihkab. Funktsionaalne lugemisoskus on aga väga hea (tehnilised tekstid, nagu nt matemaatika/füüsika ülesanded vmt).

Minu lapsel on ka probleemid õigekirjaga, kuigi muus osas on tegemist targa viielise õpilasega. Lugemise osas olen aru saanud, et ise lugedes tal sõnad kuidagi natuke ujuvad silme ees ning lugemise on raske ja tal ei teki kujutlust peas. Samas just see kujutlus on see, mis teeb ilukirjanduse lugemise nauditavaks. Kui keegi teine loeb, siis on tema kognitiivsed ressursid vabad kujutluse loomiseks, aga ise lugedes kulub kogu pingutus sõnade lugemise peale ära. Nüüdseks oleme aru saanud, et ilmselt mingi kerge düsleksia ja düsgraafia tal on. Mis seal siis ikka, elus on ka muud kui ilukirjanduse lugemine. Kuidagi on ta oma kooli kohustusliku kirjanduse lugemiskontrollidega hakkama saanud (enamasti raamatukokkuvõtete alusel) ja seega raamatute sisust siiski üht koma teist teab.

Minu jutu mõte on see, et igal asjal on põhjus – ka sellel, miks mõni laps lugemisest naudingut ei saa. See põhjus ei ole tingimata see, et ta on loll, laisk või halvasti kasvatatud.

Jah, sul on õigus. Vanemal lapsel tõesti on õigekirjaga ka probleeme. Tal see eesti keel 3-4 vahel. Ja teisel lapsel on algusest peale olnud lugemisega raskusi. Samuti algklassides oli viieline õpilane. Aga juba enne kooli nägime selle lugemisega palju vaeva ja ma võin öelda, et päris kiiresti ja ladusalt ei loe ta siiani, kuigi on 13-aastane. See on üks põhjus, miks ta ei taha raamatuid lugeda. Ma olen talle ühe kohustusliku kirjanduse raamatu ette lugenud, sest ma ise tahtsin ka seda meelde tuletada. Laps ütles, et ta sai raamatust palju paremini aru.
Samas vanem laps loeb raamatuid väga kiiresti ja jällegi lohakalt. Jah, ma lugesin seda sama raamatut paar korda läbi, aga viimati ehk 20 aastat tagasi. Ma nüüd lasin ka selle silmadega üle. Kui küsisin lapse käest, kus tegevus toimus, mis kellegi nimi oli, siis ta jäi vastuse võlgu. No nii ei saa raamatut vastata õpetajale. Kõige tähtsam tuleb ikka meelde jätta. Eks me arutamegi raamatu läbi, aga probleem jääb ikkagi üles. Laps ei loe mõttega raamatut ja ei oska sealt tähtsamaid asju meelde jätta. Kui tegevus toimub Abrukal, siis lapsel pole õrna aimugi, kus see asub või mis on. Ja kui jutt käib Kingissepa linnast, siis ma ei eeldagi, et ta peaks teadma, et see on Kuressaare. See raamat eeldabki natuke lahtiseletamist. Samas 14-aastane võiks guugeldada neid nimesid. Aga talle ei paku see huvi.
Kusjuures mõlemal lapsel on probleeme ka ajalooga. Jällegi õppeaine, mis eeldab lugemist ja meelde jätmist, seoste loomist.

0
0
Please wait...

Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 32 )


Esileht Koolilaps Raamatute lugemine