Esileht Koolilaps Raha ja sõbrad

Näitan 23 postitust - vahemik 1 kuni 23 (kokku 23 )

Teema: Raha ja sõbrad

Poja (13) klassivend ja hea sõber tegi eelmisel nädalal ettepaneku minna suurema kambaga kinno. Omavahel nad neid asju arutasid ja minu poeg tegi oma arvutist viiele inimesele broneeringu. Kohapeal pileteid ostma hakates selgus aga, et selsamal sõbral ja veel ühel sõbral polnud sentigi raha kaasas. Minu pojal oli juhtumisi rohkem raha kaasas, seega laenas ta kahele sõbrale selle piletiraha.

Nüüd on juba uus nädal poole peal, poisid kohtuvad iga päev koolis, aga kumbki sõber pole laenatud summat ära toonud ega sellest juttugi teinud. Minu meelest on see aga olukord, kus ei saa iseenesestmõistetavalt eeldada, et minu poeg peab oma taskurahast peale enda pileti veel mitu piletit kinni taguma.

Kui poeg mõne oma sõbraga kahekesi kinos käib, on neil kujunenud selline kokkulepe, et kutsuja maksab tavaliselt ka sõbra pileti eest. Nii ongi kenasti toiminud, et kord maksab üks, probleeme pole olnud. Praegune olukord on aga ju midagi muud: kokku lepiti suurema hulga poistega, seda enam et idee või kutse ei tulnud üldse minu pojalt. Kas tõesti eeldasid kaks poissi, et kui minu poeg oli see, kes broneeringu tegi, peab ta ka nende piletid omast rahast kinni maksma? Minu jaoks on juba see kummaline, et mõlemad lähevad kinno ja üldse raha kaasa ei võta. Mis siis, kui ülejäänud kaks sõpra oleks ka rahata kohale tulnud – siis oleks minu poeg pidanud kõigi nelja sõbra eest maksma? Või mis siis, kui mu lapsel olekski vaid enda pileti jagu raha kaasas olnud?

Ausalt, ma ei ole sendisaagija ja kunagi, kui perega kuhugi minnes mõni lapse sõber kaasas on, pole me ühegi ürituse või eine eest lasknud neil maksta (samamoodi on sõprade vanemad meie last aeg-ajalt kuhugi kaasa võtnud), aga praegu tunnen, et olen asjast häiritud. Selline nõme olukord ka poja jaoks: tean ise, kui ebamugav on laenatud raha tagasi küsida. Kusjuures eile oli mu poeg koos sama hea sõbraga koolist koju tulles jäätist ostma läinud ja jälle sõbral raha polnud ja laenas minu lapse käest. Olgu öeldud, et ühegi sõbra perel pole majanduslikke raskusi, meie pere elujärg on objektiivselt võttes kõige tagasihoidlikum.

Kas olen väiklane? Milline süsteem teie lastel ja nende sõpradel rahadega on?

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt 30.05 09:44; 30.05 11:08; 04.06 17:27;
To report this post you need to login first.
Postitas:

Ma arvan, et poeg peaks esimese hooga lihtsalt selgesõnaliselt sõpradele meelde tuletama ja küsima, et kuulge, millal te mulle oma osa kinorahast ära toote? Esialgu eeldaks, et neil lihtsalt pole piisavalt kiire olnud oma vanematega suhtlemiseks sel teemal või siis on asja mugavalt ära unustanud. Nõme küll, aga nii paraku kipub olema.

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Pöördu nende poiste vanemate poole.

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Su poeg on 13, mitte 3. Mida sina siin võbeled vahel? Las ta saab oma õppetunni võla osas. Õpib nende kinopiletite pealt, et alati ei maksta laenu tagasi. Jääb tulevikus ehk mõni 1000 eurot välja laenamata. Või õpib end kehtestama ja laenu tagasi küsima. Ära sekku! Arutleda muidugi võite kodus, võid küsida neutraalselt, kas on raha tagasi toodud, anda soovitusi, kuidas raha tagasi küsida jms, aga lahendama peab olukorra su poeg, mitte sina.

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.

Su poeg on 13, mitte 3. Mida sina siin võbeled vahel? Las ta saab oma õppetunni võla osas. Õpib nende kinopiletite pealt, et alati ei maksta laenu tagasi. Jääb tulevikus ehk mõni 1000 eurot välja laenamata. Või õpib end kehtestama ja laenu tagasi küsima. Ära sekku! Arutleda muidugi võite kodus, võid küsida neutraalselt, kas on raha tagasi toodud, anda soovitusi, kuidas raha tagasi küsida jms, aga lahendama peab olukorra su poeg, mitte sina.

Poeg on õnneks üsna julge enda eest seisja, küllap ta saabki oma asjad ise klatitud. Ja me arutasimegi kodus seda asja koos ja tundus ka, et mina olin olukorrast rohkem häiritud kui laps ise, mis omakorda tekitas minus küsimusi, kas mu laps rahasse liiga kergelt ei suhtu. Püstitasin teema pigem seetõttu, et kuulda teiste arvamust ja kogemust: kuidas teiste lapsed oma sõpruskonnas kulusid jagavad, kas lapsed oskavad oma taskuraha väärtustada, millisel määral on sõpradele väljakäristamine ok … Tõtt-öelda olin päris imestunud selle üle, et poisid ilma rahata kinno tulid ja selline olukord üldse tekkis.

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt 30.05 09:44; 30.05 11:08; 04.06 17:27;
To report this post you need to login first.
Postitas:

Mina olen oma laste puhul just positiivselt üllatunud, kui hästi ja valehäbita nad rahade jagamisse suhtuvad. Kui teinekord ongi midagi poes või mujal teisele laenatud tuletatakse seda ikka sendi pealt sõbrale aegajalt meelde juba esimesest klassist alates.

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Niipalju ku mina kõrvalt näinud/kuulnud, siis sissepääsupiletid (kino, uisutamine, skatepark, bussipiletid) maksab igaüks ise vaatamata sellele, et üks algatab mineku. V.a ehk juhul, kui minek ootamatu ja kellelgi pole hetkel vaba raha ning vanemad ei saa ka kohe anda, aga lapsevaenemalt luba kulutusteks antud (ongi hiljem toonud raha) vms. Nö väljas söömised ja nänni ostmistel nad kopereeruvad ning igaüks panustab midagi (kes rohkem, kes vähem või õnnestub võrdselt), aga söögid jagavad vennalikult ning aeg-ajalt on näha oma lapse kiiret raha vähenemist ning ilmselt aeg-ajalt kellelgi teisel. Eks ma olen oma last katsunud suunata, et ise ei oleks rohkelt teiste kulul ja teised vastupidi rohkelt tema kulul.
Kui teil nii, et kahe sõbra puhul teeb välja väljakutsuja, siis võis ka sellest selline arusaamatus tekkida. Ja meil on praegu tihedalt kooli poolt ka suuri kokkuvõtvaid töid ja väljasõidu plaane. Pole ime, et mingid rahaküsimised (näiteks vanematelt, kui endal ei ole) jäävad õhtuti küsimata või rahakott kooli kaasa võtmata. Mu laps igapäevaselt raha koolis kaasas ei kannagi, kui ei tea, et on laat või pikk päev, et vaja vahepeal snäkki osta, või vaja mingi kulu ära maksta jne.

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Mind paneb ka imestama, et üldse tehakse selliseid kokkuleppeid, et kutsuja maksab. Lihtsam ikka nii, et igaüks alati maksab ise – ja alati. Kui on raha maha jäänud, siis saavad sõbrad üksteisele muidugi laenata, aga siis on ka selge, et tegu on laenuga, mis makstakse tagasi. Ja kui ununeb, tuleb meelde tuletada.

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Minu jaoks ei ole see probleem. Minu kooliajal toimus poes ja ekskursioonidel sama asi.
Las see olla lapsele lihtsalt õpetuseks. Kui ta peab vajalikuks vahel kellelegi välja teha, siis olgu. Kui arvab ise ka, et veidi nihu läks, siis järgmisel korral ütleb, et kahjuks ei saa teiste eest maksta.

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Ühelt poolt, lapse raha, ise teab, mis teeb sellega. Laseb lendu või peidab madratsi all.
Teisalt, kui taskuraha tuleb peamiselt minu rahakotist, siis ma vähendaks taskuraha põhjendysega, et ma ei viitsi tööl raha teenida selleks, et su sõbrad sellega kinos ja jäätis saaksid. Mul on selleks paremaid raisksmisviise.

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Minule on ka võõras, et kutsuja maksab. Ikkagi igaüks maksab ise enda eest, sest alati on võimalus mitte tulla ja mitte maksta. Antud juhul soovitan poisil sõpradele võlga meenutada ja kui mingi nädala pärast tolku pole, siis ise öelda. Vanemad ei pruugi asjaga üldse kursis olla ja nõme on helistada neile, et teie poeg on minu pojale 5 eurot võlgu jne. Sa ju näed neid kutte ikka vahel enda juures ka?
Kui on mingi koostegevus küllakutsutud lapsega ja lapsele pole taskuraha kaasa pandud (üllatavalt paljudele ei ole), siis muidugi tuleb tallegi süüa osta. Teinekord jälle sinu laps saab miskit kusagilt põske pista. Kuid meil üldjuhul ilma taskurahata sellisesse võõrasse peresse pikemaks külla ei minda, teiste rahakoti arvelt ei sööda ega lõbutseta.

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Meil on kindlalt välja kujunenud, et kuigi mina ostan poistele eelmüügist piletid, siis sõber alati maksab enda pileti ise kinni. Seda korda-mööda maksmist ei kujuta ettegi, sest nt ühe parima sõbra vanemad ei algata kunagi kinno minekut ja tundub, et nende laps muidu väga ei jõuakski kinno, kui meie teda ei kutsuks. Vaid korra on juhtunud ühe poisiga, et ta ostis kaasaantud piletiraha eest hoopis nänni kinos. Seda poissi pole rohkem kutsunud, õnneks ei suhelda enam. Teiste käest algul sai vahest küsitud, et ou, kinopilet 4.- euri, anna see minu pojale taskurahaks. Hiljem pole probleemi olnud. Aga minu laps ka 3 aastat noorem.
Teie olukorras jätaks klattimise tõesti pojale. Ainuke asi, et kas teil kuus v nädalas kindel taskuraha või annate jooksvalt juurde? Ehk et kui kindel taskuraha, siis kannatakski poeg ise. Kui aga jooksvalt, siis ütleks, et vajaminev taskuraha mine küsi võlgnike käest! KÕige hullem ongi, kui need poisid ongi nahhaalsed ja ei kavatsegi maksta.

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Kui nagunii lähevad veel kinno, siis järgmisel korral hea võimalus lapsel sõbrale meelde tuletada, et tolle kord välja teha.
Selgitama peaksid suhtumist rahasse pigem oma pojaga kui sõpradega mu meelest. Polnud ju nö keelatud selliseid kokkuleppeid teha, mille alusel sõprade (vanemate)lt midagi nõudma läheksid?
Kui sul on mingid põhimõtted taskuraha osas, mida tahad, et poeg kindlasti järgiks, tee temaga vastavad kokkulepped.

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Minu arust jätavad tänapäeva lapsed ikka väga ülbelt lihtsalt rahasid maksmata.
Mu laps on 17. Mingist vanusest hakkasid nad koolis ise oma klassijuhatajale kinke tegema sünnaks. Lepiti koos kokku ja keegi ostis midagi ära ja või kamba peale toodi kingid. Ja pärast hakkas üks raha kerjamine. Tihti osad lapsed jäidki võlgu. Kui nende käest küsiti, keerati jutt alati naljaks ära. Kogu klassis olid pigem keskmistest ja rikastest peredest lapsed ja nagu rahaprobleeme ei oleks kellelgi tohtinud olla, et seda paari eur mitte tuua.
Sama oli teatud lastega kinopiletitega. Ostsin ise või minu laps ostis ja mõni sõbranna ikka jättis toomata. Trennis käib samuti pidev raha kejamine neil – jälle keegi ostab ära mingi ühise asja ja siis kerjab ning ikka jäädakse võlgu.
Gümnaasiumis sama teema. Kusjuures tegemist võib olla ka väga heade sõbrannadega ja siis ma saan aru et laps nagu ei tahagi enam küsida, sest kardab sõprust kaotada.
Ma ausalt ei saa aru, kuidas sellised lapsed tekivad. Nahhaalsed teiste kulul elajad. Põhivabandus, et unustasin on lihtsalt absurdselt loll vabandus, sest lapsed istuvad nagunii koguaeg ninapidi telefonis ja pole ju raske omale telefoni meeldetuletus tekitada, et see raha vanematelt küsida või automaadist võtta.
Eks see muudab last jah muidugi ettevaatlikuks. Laenu ei anna ta kellelegi ja mingeid ühise kamba eest ostusid teeb ka harva.

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 30.05 18:11; 31.05 07:02;
To report this post you need to login first.
Postitas:

Rahaga peavad alati olema alati selged ja sirged sotid. Mu laps oli mingi kümnene, kui laenas ekskursioonil pinginaabrile vist mõnikümmend euri. Too oli oma kaubakoti ära kaotanud ja tahtis uued asjad asemele osta. Ju ei julgenud emale öelda, mis juhtus. Minu laps raha tagasi ei saanud. Ise enam küsida ei julgenud, minul ka ei lubanud sekkuda. Saigi oma õppetunni ja enam ei laena, lihtne! Kokkulepped esimese rikkumiseni. Hiljem ei morgenda, on raha, saad kinno või jäätist, ei ole raha, ei saa.
Nii et soovitan võtta kui kooliraha, lapse omast taskurahast muidugi.

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Minu arust jätavad tänapäeva lapsed ikka väga ülbelt lihtsalt rahasid maksmata.

Mu laps on 17. Mingist vanusest hakkasid nad koolis ise oma klassijuhatajale kinke tegema sünnaks. Lepiti koos kokku ja keegi ostis midagi ära ja või kamba peale toodi kingid. Ja pärast hakkas üks raha kerjamine. Tihti osad lapsed jäidki võlgu. Kui nende käest küsiti, keerati jutt alati naljaks ära. Kogu klassis olid pigem keskmistest ja rikastest peredest lapsed ja nagu rahaprobleeme ei oleks kellelgi tohtinud olla, et seda paari eur mitte tuua.

Sama oli teatud lastega kinopiletitega. Ostsin ise või minu laps ostis ja mõni sõbranna ikka jättis toomata. Trennis käib samuti pidev raha kejamine neil – jälle keegi ostab ära mingi ühise asja ja siis kerjab ning ikka jäädakse võlgu.

Gümnaasiumis sama teema. Kusjuures tegemist võib olla ka väga heade sõbrannadega ja siis ma saan aru et laps nagu ei tahagi enam küsida, sest kardab sõprust kaotada.

Ma ausalt ei saa aru, kuidas sellised lapsed tekivad. Nahhaalsed teiste kulul elajad. Põhivabandus, et unustasin on lihtsalt absurdselt loll vabandus, sest lapsed istuvad nagunii koguaeg ninapidi telefonis ja pole ju raske omale telefoni meeldetuletus tekitada, et see raha vanematelt küsida või automaadist võtta.

Eks see muudab last jah muidugi ettevaatlikuks. Laenu ei anna ta kellelegi ja mingeid ühise kamba eest ostusid teeb ka harva.

Ühised kingitused on nüüd küll hoopis teine teema: selline kingiraha kogumine ja kingis osalemine on vabatahtlik. Meil ei kipu mõned lapsevanemadki sellest aru saama.

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt 30.05 18:54; 30.05 22:28; 31.05 08:47;
To report this post you need to login first.
Postitas:

Minu arust jätavad tänapäeva lapsed ikka väga ülbelt lihtsalt rahasid maksmata.

Mu laps on 17. Mingist vanusest hakkasid nad koolis ise oma klassijuhatajale kinke tegema sünnaks. Lepiti koos kokku ja keegi ostis midagi ära ja või kamba peale toodi kingid. Ja pärast hakkas üks raha kerjamine. Tihti osad lapsed jäidki võlgu. Kui nende käest küsiti, keerati jutt alati naljaks ära. Kogu klassis olid pigem keskmistest ja rikastest peredest lapsed ja nagu rahaprobleeme ei oleks kellelgi tohtinud olla, et seda paari eur mitte tuua.

Sama oli teatud lastega kinopiletitega. Ostsin ise või minu laps ostis ja mõni sõbranna ikka jättis toomata. Trennis käib samuti pidev raha kejamine neil – jälle keegi ostab ära mingi ühise asja ja siis kerjab ning ikka jäädakse võlgu.

Gümnaasiumis sama teema. Kusjuures tegemist võib olla ka väga heade sõbrannadega ja siis ma saan aru et laps nagu ei tahagi enam küsida, sest kardab sõprust kaotada.

Ma ausalt ei saa aru, kuidas sellised lapsed tekivad. Nahhaalsed teiste kulul elajad. Põhivabandus, et unustasin on lihtsalt absurdselt loll vabandus, sest lapsed istuvad nagunii koguaeg ninapidi telefonis ja pole ju raske omale telefoni meeldetuletus tekitada, et see raha vanematelt küsida või automaadist võtta.

Eks see muudab last jah muidugi ettevaatlikuks. Laenu ei anna ta kellelegi ja mingeid ühise kamba eest ostusid teeb ka harva.

Ühised kingitused on nüüd küll hoopis teine teema: selline kingiraha kogumine ja kingis osalemine on vabatahtlik. Meil ei kipu mõned lapsevanemadki sellest aru saama.

Tahtsin ka kirjutada, et sellised lapsed tulevad kodudest, kus on sellised vanemad. Lasteaiast peale on üks häda ja viletsus nende ühiste kingitustega, et kõik justkui osalevad kingituses (vähemalt ei ütle, et ei osale), aga raha neilt kätte saada on üks rist ja viletsus. Ja kui nende laps läheb hilisemas kooliastmes emalt-isalt raha küsima, et õpetajale kingiraha viia, siis ilmselt saab ka tema raha asemel hulga häid põhjuseid, miks pole vaja midagi maksta. Pole see kuidagi tänapäeva laste teema, vaid pigem igipõline häda. 🙂

Teemasse. Meil maksab reeglina igaüks ise. Vahel on laps kellelegi raha laenanud, aga julgeb tagasi nõuda, kui vaja. Üks kippus (punastes) sentides tagasi maksma, siis laps ütles 5-eurose võla kohta, et kui jälle sentides tagasi maksab, siis tuleb 7 maksta. Saigi punastes sentides 7 eurot, sest võlgnik ei viitsinud ise oma hoiupõrsasisu paberiks vahetamas käia. Korra kuulis üks õpetaja pealt, kui laps teiselt võlga tagasi nõudis, ja võeti lausa minuga ühendust, et keegi on mu lapsel naha üle kõrvade tõmmanud ning suur pahandus majas. Selgus, et tavaline sõpradevaheline asi ja raha oli juba makstud. Pahatahtlikku raha väljapetmist sõprade vahel siiski pigem ei ole. Arusaamatuste või unustamise puhul tuleb tõesti julgustada oma last, et ta julgeks suu lahti teha ja asjadest rääkida.

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Minu arust jätavad tänapäeva lapsed ikka väga ülbelt lihtsalt rahasid maksmata.

Mu laps on 17. Mingist vanusest hakkasid nad koolis ise oma klassijuhatajale kinke tegema sünnaks. Lepiti koos kokku ja keegi ostis midagi ära ja või kamba peale toodi kingid. Ja pärast hakkas üks raha kerjamine. Tihti osad lapsed jäidki võlgu. Kui nende käest küsiti, keerati jutt alati naljaks ära. Kogu klassis olid pigem keskmistest ja rikastest peredest lapsed ja nagu rahaprobleeme ei oleks kellelgi tohtinud olla, et seda paari eur mitte tuua.

Sama oli teatud lastega kinopiletitega. Ostsin ise või minu laps ostis ja mõni sõbranna ikka jättis toomata. Trennis käib samuti pidev raha kejamine neil – jälle keegi ostab ära mingi ühise asja ja siis kerjab ning ikka jäädakse võlgu.

Gümnaasiumis sama teema. Kusjuures tegemist võib olla ka väga heade sõbrannadega ja siis ma saan aru et laps nagu ei tahagi enam küsida, sest kardab sõprust kaotada.

Ma ausalt ei saa aru, kuidas sellised lapsed tekivad. Nahhaalsed teiste kulul elajad. Põhivabandus, et unustasin on lihtsalt absurdselt loll vabandus, sest lapsed istuvad nagunii koguaeg ninapidi telefonis ja pole ju raske omale telefoni meeldetuletus tekitada, et see raha vanematelt küsida või automaadist võtta.

Eks see muudab last jah muidugi ettevaatlikuks. Laenu ei anna ta kellelegi ja mingeid ühise kamba eest ostusid teeb ka harva.

Ühised kingitused on nüüd küll hoopis teine teema: selline kingiraha kogumine ja kingis osalemine on vabatahtlik. Meil ei kipu mõned lapsevanemadki sellest aru saama.

Tahtsin ka kirjutada, et sellised lapsed tulevad kodudest, kus on sellised vanemad. Lasteaiast peale on üks häda ja viletsus nende ühiste kingitustega, et kõik justkui osalevad kingituses (vähemalt ei ütle, et ei osale), aga raha neilt kätte saada on üks rist ja viletsus. Ja kui nende laps läheb hilisemas kooliastmes emalt-isalt raha küsima, et õpetajale kingiraha viia, siis ilmselt saab ka tema raha asemel hulga häid põhjuseid, miks pole vaja midagi maksta. Pole see kuidagi tänapäeva laste teema, vaid pigem igipõline häda. ????

Teemasse. Meil maksab reeglina igaüks ise. Vahel on laps kellelegi raha laenanud, aga julgeb tagasi nõuda, kui vaja. Üks kippus (punastes) sentides tagasi maksma, siis laps ütles 5-eurose võla kohta, et kui jälle sentides tagasi maksab, siis tuleb 7 maksta. Saigi punastes sentides 7 eurot, sest võlgnik ei viitsinud ise oma hoiupõrsasisu paberiks vahetamas käia. Korra kuulis üks õpetaja pealt, kui laps teiselt võlga tagasi nõudis, ja võeti lausa minuga ühendust, et keegi on mu lapsel naha üle kõrvade tõmmanud ning suur pahandus majas. Selgus, et tavaline sõpradevaheline asi ja raha oli juba makstud. Pahatahtlikku raha väljapetmist sõprade vahel siiski pigem ei ole. Arusaamatuste või unustamise puhul tuleb tõesti julgustada oma last, et ta julgeks suu lahti teha ja asjadest rääkida.

Mina räägin hetkel juhtumitest, kus vanem on selgesõnaliselt öelnud, et selline kingitus tema arust ei sobi või pole väljendanud soovi osaleda. Kui kingiraha kogutakse, on hea tava öelda kohe alguses, et kogumine on rangelt vabatahtlik. Kink ostetakse summa eest, mis reaalselt kokku tuleb, mitte kellegi lubaduste eest.

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt 30.05 18:54; 30.05 22:28; 31.05 08:47;
To report this post you need to login first.
Postitas:

Minu arust jätavad tänapäeva lapsed ikka väga ülbelt lihtsalt rahasid maksmata.

Mu laps on 17. Mingist vanusest hakkasid nad koolis ise oma klassijuhatajale kinke tegema sünnaks. Lepiti koos kokku ja keegi ostis midagi ära ja või kamba peale toodi kingid. Ja pärast hakkas üks raha kerjamine. Tihti osad lapsed jäidki võlgu. Kui nende käest küsiti, keerati jutt alati naljaks ära. Kogu klassis olid pigem keskmistest ja rikastest peredest lapsed ja nagu rahaprobleeme ei oleks kellelgi tohtinud olla, et seda paari eur mitte tuua.

Sama oli teatud lastega kinopiletitega. Ostsin ise või minu laps ostis ja mõni sõbranna ikka jättis toomata. Trennis käib samuti pidev raha kejamine neil – jälle keegi ostab ära mingi ühise asja ja siis kerjab ning ikka jäädakse võlgu.

Gümnaasiumis sama teema. Kusjuures tegemist võib olla ka väga heade sõbrannadega ja siis ma saan aru et laps nagu ei tahagi enam küsida, sest kardab sõprust kaotada.

Ma ausalt ei saa aru, kuidas sellised lapsed tekivad. Nahhaalsed teiste kulul elajad. Põhivabandus, et unustasin on lihtsalt absurdselt loll vabandus, sest lapsed istuvad nagunii koguaeg ninapidi telefonis ja pole ju raske omale telefoni meeldetuletus tekitada, et see raha vanematelt küsida või automaadist võtta.

Eks see muudab last jah muidugi ettevaatlikuks. Laenu ei anna ta kellelegi ja mingeid ühise kamba eest ostusid teeb ka harva.

Ühised kingitused on nüüd küll hoopis teine teema: selline kingiraha kogumine ja kingis osalemine on vabatahtlik. Meil ei kipu mõned lapsevanemadki sellest aru saama.

Ei ole see teine teema, üks rahaline kohustus kõik kui otsustatakse midagi koos teha ja sina oled osa sellest kollektiivist. Kui sa ei ole kingitusega nõus, siis tuleb ennast selgelt enne väljendada ja rahasumma jagatakse nende vahel kes nõus on. Ning meilie mitte vastamine tähendab kahjuks nõusolekut asjas osaleda. Lapse põhikoolis terve see 9aastat olid kõik lapsevanemad ideaalsed maksjad. Absoluutselt mitte kunagi ei jäänud selle aja jooksul keegi võlgu. Alati sai kingi või ürituse organiseerija oma raha tagasi 100%. Kui keegi unustas maksmata, siis sai personaalse meili meeldetuletusega või läks tabel avalikult listi ja alati maksid lapsevanemad oma lapse eest raha ära. Me ei hellitanud kedagi selles osas. Seega ei saa olla asi selles et vanematel raha ei ole. Mingi aeg hakkasid lapsed ise osasid lihtsamaid asju organiseerima ja siis tekkisid ka võlglastest lapsed. Loomulikult kui vanemate poole lõpuks pöörduti, siis maksti midagi ära, aga 100% tasumisi enam ei olnud, sest osad lapsed lihtsalt tegid nalja ja ignoreerisid.
Üks mu lapse sõbranna ma arvan et üle ühe korra jättis kinopiletite eest maksmata, kui olid ette ostetud piletid.
Gümnaasiumis-trennides lapse sõnul sama asi jätkub. Siin vanemad enam ei sekku, lapsed teevad ise kinke nii õpetajatele kui sõpradele ja vestlustes lepitakse kokku mingid asjad ja summad ning alati on pärast üks palumine ja kerjamine, et raha kätte saada. Mu laps üritab mitte eriti enda peale võtta mingeid ostmiskohustusi, sest teab juba kui keeruline see raha tagasi saamine on pärast.
Nii et asi on ikkagi selles kuidas lapsi on kasvatatud oma kohustusi täitma ja enda eest seisma. Kui laps ei ole nõus õpetajale või sõbrale ühises kingis osalema, siis peab ta seda ka selgelt väljendama. Mitte nii et grupivestlustes on nõus kõigega, aga pärast raha ei too.
Kinno minekud on tihti jah sama teema, et populaarsetel aegadel kinno minnes, et sõbrad saaksid koos istuda, tuleb piletid varem osta netist ja siis ju ka kõik avaldavad oma nõusolekut kinno tulla. Aga kui tuleb raha maksmise hetk, siis millegipärast hiilitakse kõrvale.
Praegu näiteks mu laps juba teist kuud küsib raha tagasi teatripiletite eest – otsustati sõpruskonnaga koos minna, hangiti mingi kogus Linnateatri pileteid. Nende piletitega on õnnemäng, ette ei tea kunagi kas saab või ei saa, seega ei kogunud ka raha ette. Kui piletid olid käes, siis ei olnud need teatrisse minejad ükski enam sama aktiivne raha maksmisega kui teatrisse mineku idee juures oldi. Ja teatripiletite puhul ei ole enam kahjuks tegemist mõne eurose võlaga.

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 30.05 18:11; 31.05 07:02;
To report this post you need to login first.
Postitas:

Minu arust jätavad tänapäeva lapsed ikka väga ülbelt lihtsalt rahasid maksmata.

Mu laps on 17. Mingist vanusest hakkasid nad koolis ise oma klassijuhatajale kinke tegema sünnaks. Lepiti koos kokku ja keegi ostis midagi ära ja või kamba peale toodi kingid. Ja pärast hakkas üks raha kerjamine. Tihti osad lapsed jäidki võlgu. Kui nende käest küsiti, keerati jutt alati naljaks ära. Kogu klassis olid pigem keskmistest ja rikastest peredest lapsed ja nagu rahaprobleeme ei oleks kellelgi tohtinud olla, et seda paari eur mitte tuua.

Sama oli teatud lastega kinopiletitega. Ostsin ise või minu laps ostis ja mõni sõbranna ikka jättis toomata. Trennis käib samuti pidev raha kejamine neil – jälle keegi ostab ära mingi ühise asja ja siis kerjab ning ikka jäädakse võlgu.

Gümnaasiumis sama teema. Kusjuures tegemist võib olla ka väga heade sõbrannadega ja siis ma saan aru et laps nagu ei tahagi enam küsida, sest kardab sõprust kaotada.

Ma ausalt ei saa aru, kuidas sellised lapsed tekivad. Nahhaalsed teiste kulul elajad. Põhivabandus, et unustasin on lihtsalt absurdselt loll vabandus, sest lapsed istuvad nagunii koguaeg ninapidi telefonis ja pole ju raske omale telefoni meeldetuletus tekitada, et see raha vanematelt küsida või automaadist võtta.

Eks see muudab last jah muidugi ettevaatlikuks. Laenu ei anna ta kellelegi ja mingeid ühise kamba eest ostusid teeb ka harva.

Ühised kingitused on nüüd küll hoopis teine teema: selline kingiraha kogumine ja kingis osalemine on vabatahtlik. Meil ei kipu mõned lapsevanemadki sellest aru saama.

Ei ole see teine teema, üks rahaline kohustus kõik kui otsustatakse midagi koos teha ja sina oled osa sellest kollektiivist. Kui sa ei ole kingitusega nõus, siis tuleb ennast selgelt enne väljendada ja rahasumma jagatakse nende vahel kes nõus on. Ning meilie mitte vastamine tähendab kahjuks nõusolekut asjas osaleda. Lapse põhikoolis terve see 9aastat olid kõik lapsevanemad ideaalsed maksjad. Absoluutselt mitte kunagi ei jäänud selle aja jooksul keegi võlgu. Alati sai kingi või ürituse organiseerija oma raha tagasi 100%. Kui keegi unustas maksmata, siis sai personaalse meili meeldetuletusega või läks tabel avalikult listi ja alati maksid lapsevanemad oma lapse eest raha ära. Me ei hellitanud kedagi selles osas. Seega ei saa olla asi selles et vanematel raha ei ole. Mingi aeg hakkasid lapsed ise osasid lihtsamaid asju organiseerima ja siis tekkisid ka võlglastest lapsed. Loomulikult kui vanemate poole lõpuks pöörduti, siis maksti midagi ära, aga 100% tasumisi enam ei olnud, sest osad lapsed lihtsalt tegid nalja ja ignoreerisid.

Üks mu lapse sõbranna ma arvan et üle ühe korra jättis kinopiletite eest maksmata, kui olid ette ostetud piletid.

Gümnaasiumis-trennides lapse sõnul sama asi jätkub. Siin vanemad enam ei sekku, lapsed teevad ise kinke nii õpetajatele kui sõpradele ja vestlustes lepitakse kokku mingid asjad ja summad ning alati on pärast üks palumine ja kerjamine, et raha kätte saada. Mu laps üritab mitte eriti enda peale võtta mingeid ostmiskohustusi, sest teab juba kui keeruline see raha tagasi saamine on pärast.

Nii et asi on ikkagi selles kuidas lapsi on kasvatatud oma kohustusi täitma ja enda eest seisma. Kui laps ei ole nõus õpetajale või sõbrale ühises kingis osalema, siis peab ta seda ka selgelt väljendama. Mitte nii et grupivestlustes on nõus kõigega, aga pärast raha ei too.

Kinno minekud on tihti jah sama teema, et populaarsetel aegadel kinno minnes, et sõbrad saaksid koos istuda, tuleb piletid varem osta netist ja siis ju ka kõik avaldavad oma nõusolekut kinno tulla. Aga kui tuleb raha maksmise hetk, siis millegipärast hiilitakse kõrvale.

Praegu näiteks mu laps juba teist kuud küsib raha tagasi teatripiletite eest – otsustati sõpruskonnaga koos minna, hangiti mingi kogus Linnateatri pileteid. Nende piletitega on õnnemäng, ette ei tea kunagi kas saab või ei saa, seega ei kogunud ka raha ette. Kui piletid olid käes, siis ei olnud need teatrisse minejad ükski enam sama aktiivne raha maksmisega kui teatrisse mineku idee juures oldi. Ja teatripiletite puhul ei ole enam kahjuks tegemist mõne eurose võlaga.

kinkide puhul soovita neile, et edaspidi kogugu enne raha kokku ja siis ostku kingitus reaalse raha eest. Osalevad need, kes on maksnud. Õpetajal ei ole ju vahet, tal oleks parem meel, kui üldse ei kingitaks.
Kinoraha puhul olen täiesti nõus, et teiste arvel kinos ei käida.

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt 30.05 18:54; 30.05 22:28; 31.05 08:47;
To report this post you need to login first.
Postitas:

Kink ostetakse summa eest, mis reaalselt kokku tuleb, mitte kellegi lubaduste eest.

Täpselt. Ja ongi kõik korras. Aktivistid aktiveerugu omavahel.

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

1) Laps on tõesti 13, mitte 3 aastat vana. Päris piinlik võib olla kui ema läheb kooli asju ajama.
2) Mina oma lapse rahaasjadesse pole kunagi sekkunud, aga aegajalt ta räägib, et see on 2 eurot võlgu ja see teine 3 ja vahest on nii ka, et tema ise on kellelegi võlgu, sest rahakott jäi koju vms. Saavad omavahel hakkama küll. Mõnikord läheb tagasisaamisega rohkem aega, aga alati on vist suht chill olnud. Ja seda ka siis, kui ta oli esimestes klassides.
3) Suure kambaga on mõtet mingit asja osta selle raha eest, mis enne olemas. Näiteks minu lapse klassis on keegi orgunn-ema-aktivist, kes alati klassijuhatajale lilled-kingid organiseerib, aga alati on kuupäev, mil nö nimekiri/pangakonto lukku läheb ja ta hangib asjad reaalse raha eest. Kes kogemata hiljem maksab, selle raha läheb järgmist tähtpäeva ootama.

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.

Laps sai oma rahad pärast paari meeldetuletamist ikka kätte, nii et teema võib sel korral meie jaoks lõppenuks lugeda. Usun, et laps õppis sellest üht-teist.

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt 30.05 09:44; 30.05 11:08; 04.06 17:27;
To report this post you need to login first.
Näitan 23 postitust - vahemik 1 kuni 23 (kokku 23 )


Esileht Koolilaps Raha ja sõbrad

See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.