Olen 27-aastane kuid olin paar aastat võlgades. Nüüdseks olen võlgu ainult oma emale, maksan talle 100 euro kaupa tagasi. Olid ajad, mil mu konto oli mitu kuud miinuses, ma varjasin seda oma pere eest, käisin pandimajades ja jooksin nö ajaga võidu, et mind inkassosse ei antaks. Lõpuks tuli ikkagi kõik välja. Miks ma sinna sattusin? Eirasin tõde, et valisin enda lapse isaks inimese, kel tol hetkel ei olnud absoluutselt raha ja meil polnud remonditud kohta, kuhu elama minna. Võtsime minu emalt 8000 laenu, mida ma ise nüüd tagasi maksan.
Nüüd aga on ametlikud võlad makstud, emale loomulikult jään edasi maksma ning meie mõlema palgad on tõusnud nii, et saame ka väljaskäimisi lubada. Mind aga valdab tohutu ärevus vaadates oma pangakontot. Absoluutselt esimese asjana peale palga laekumist maksan ma ära kõik arved jms. Peale seda aga ma hakkan kulutama, panen ka 50 eurot iga kuu kõrvale ja ma ei suuda lihtsalt oma kontole vaadata, lükkan seda päevi ja isegi nädalaid edasi, kuni tajun, et nüüd küll peaks raha otsas olema ja siis läheb ikkagi see viimnegi käiku. Kuidas asja ratsionaalselt suhtuda? See tants raha ümber ajab mind juba hulluks, mul on miljon ideed, mida sellega teha. Mis viib juba teise probleemini, selline tunne on, et mul on peas täielik segadus. Nii palju ideid, aga suutmatus prioritiseerida, rahulikult mõelda. See kõik on tegelikult tulnud peale lapse saamist. Mul on peas pilti, kuidas ma elan rahaliselt stabiilset elu, aga ma ei tea, kuidas sinna jõuda. Käin hetkel poole kohaga tööl ning summad on küllaltki väikesed, v.a nüüd viimatine ületundide tõttu laekunud suurem palk. Kuidas mõjutada iseennast rahaga normaalselt ümber käima?