Teema: Raha olemasolu teeb mind närviliseks

#4037960:

#4037794:

Kui inimesel pole väga palju raha, siis on ta tubli kui iga kuu maksab. Sa maksad alati kõigile 5000 ja 7000 korraga tagasi v? Arvestades kommentari ja suhtumist, siis jah.

Sinu ja teemalgataja suhtumine on jälle selline, et emale võlg ei tähenda midagi, selle võib ka põhimõtteliselt üle lasta ja sinusugune näiteks vist ei maksaks emale üldse midagi tagasi. Teemaalgataja räägib, et nüüd on võlgadega korras, raha jääb veel ülegi, saab väljas söömas käia jne, kuigi tal on ju tegelikult veel suur võlg kaelas. Saan aru, et selle raha eest remonditi korterit, seega peaks ka mees ju võla tagasimaksmisest osa võtma ja teemaalgataja võiks sellesse suhtuda tõsisemalt.

Aga selles on sul küll õigus, et kui keegi mulle võlgu on, siis kas ma unustan selle ära (summad pole muidugi suured) või mul on täesti ükskõik kas ta maksab mulle 25, 50 või 250 euro kaupa. Kui inimene on laenanud, siis ma olen arvestanud, et ma saan selle mingi aja jooksul tagasi ja ei eelda igakuist laekumist, sest ma tean, milline elu on, sest see vahel ka lihtsalt juhtub. Ja kui ma seetõttu olen nõme, siis olgu.

#4037976:

Sry, ma ei vasta sellele süüdistusele, sest ei jõua oma lugu siia kirjutada. Aga valel teel oled.

Aga mind ei huvitagi sinu lugu, lihtsalt sinu suhtumine rahasse on kummaline. Ja need hilisemad kirjutised on veel imelikumad, et kui sina laenad, siis arvestadki, et makstakse tagasi, siis kui inimene saab, sest elu tuleb ju vahele. Tüüpiline võlglase suhtumine, mis ei lasegi kuidagi sellest ringist välja tulla. Ei ole nii, et tuttavatele, sugulastele, vanematele võlgu olevad summad võib vabalt ära unustada, ainult mingid ametlikud võlad tuleb tasuda. Võlg on võlg ja tuleb alati ära maksta võimalikult kiiresti, mitte nii, et tahaks ju endale ka midagi lubada, vanemad peavadki raha andma, sest noortel läheb rohkem vaja vms kummalised vabandused, mis sa siin välja tõid. Sul ongi tõsine probleem võlgadesse suhtumisega, mis selgitabki, miks sa oma rahaasju korda ei saa.

Meenus ammune lugu kui töökaaslane laenas vihmavarju. Ei toonud ega toonud tagasi, kui küsisin siis vastas: aga sa ei ole ju küsinud, ega siis ilma küsimata tagasi anta…aahh?

Tõi ja lapsed olid mu uue ilusa varju puust otsalt värvi maha tampinud.

#4037279:

Võtsime minu emalt 8000 laenu, mida ma ise nüüd tagasi maksan.

Võtsime, mis lapseisaga (pk termin) on juhtunud, et tema ei maksa?

#4037985:

#4037976:

Sry, ma ei vasta sellele süüdistusele, sest ei jõua oma lugu siia kirjutada. Aga valel teel oled.

Aga mind ei huvitagi sinu lugu, lihtsalt sinu suhtumine rahasse on kummaline. Ja need hilisemad kirjutised on veel imelikumad, et kui sina laenad, siis arvestadki, et makstakse tagasi, siis kui inimene saab, sest elu tuleb ju vahele. Tüüpiline võlglase suhtumine, mis ei lasegi kuidagi sellest ringist välja tulla. Ei ole nii, et tuttavatele, sugulastele, vanematele võlgu olevad summad võib vabalt ära unustada, ainult mingid ametlikud võlad tuleb tasuda. Võlg on võlg ja tuleb alati ära maksta võimalikult kiiresti, mitte nii, et tahaks ju endale ka midagi lubada, vanemad peavadki raha andma, sest noortel läheb rohkem vaja vms kummalised vabandused, mis sa siin välja tõid. Sul ongi tõsine probleem võlgadesse suhtumisega, mis selgitabki, miks sa oma rahaasju korda ei saa.

Mina pole võlgu, kui mulle ollakse.

#4037972:

#4037970:

Ja igas peres on omamoodi ja mul tõesti pole nii olnud, et vanem laenab raha, vaid ta on mingitel aegadel andnud.

Jah, sellest ma räägingi, et osad on harjunud, et vanemad muudkui annavad ja tagasi ei pea midagi maksma. See suhtumine on vale ja ongi näiteks sinu rahasse suhtumist ju halvasti mõjutanud. Sinagi ju ütled, et noortel läheb rohkem raha ja siis muudkui andke. Selline suhtumine oma vanematesse pole eriti ilus.

Küsis kord linnupoeg oma emalt, kuidas ma sulle su vaeva tasun. Ema vastas, tasu see sellega, et hoolitsed oma poegade eest.

Kõik muidugi sõltub suhetest ja majanduslikest võimalustest. 25 aastat tagasi andsid mu isa-ema mulle 35 000 krooni, summa mis jäi meil puudu korteri ostmisest ( kogu korter maksis 125 000). Tahtsime seda tagasi maksta, nad keeldusid. Isa on  nüüdseks surnud, ema saab veel ise hakkama, ka rahaliselt. Mina aga aitan alustada oma laste elu, korterid ja muu taoline. Ema toetan sellega, et viin teda vahel välja üritustele, ostan vajadusel suuremaid asju jne. Ei pea alati kõike sendi pealt arvestama, kõike oma vanematele sa kinni ei maksa niikuinii. Ole lihtsalt inimene oma vanematega ja oma lastega.

#4038187:

#4038146:

Ole lihtsalt inimene oma vanematega ja oma lastega.

Täpselt. Maksa tagasi oma emalt võetud võlg ja kaasa sellesse ka oma mees, kes samuti kulutamises osales. Mitte ära arva, et emale ei peagi midagi tagasi maksma, tema asi ongi ainult anda.

Kus TA ütles, et ta ei maksa?

#4038219:

#4038212:

Kus TA ütles, et ta ei maksa?

Ütles, et maksab 100 euro kaupa kuus ja mees ei maksa üldse. Samas pole see võlg märkimisväärne, sest tema arust on võlad ju enam-vähem makstud ja jääb juba raha ülegi. Mis raha see ema enam 7 aasta pärast saab sinu arust? Põhimõtteliselt ongi nagu mahakantud raha, kui nii aeglaselt tagasi makstakse.

Kus TA ütles, et ema tahtis/tahab kogu raha korraga?

#4038284:

#4038228:

Kus TA ütles, et ema tahtis/tahab kogu raha korraga?

Miks ema peab seda ise nõudma? Endal võiks olla viisakust, et kiiremini tagasi maksta, kui raha juba üle on hakanud jääma. Ja ka mees peaks maksma, kui elab selle raha eest remonditud korteris.

Mis see õige aeg siis on?

#4037974:

Aga selles on sul küll õigus, et kui keegi mulle võlgu on, siis kas ma unustan selle ära (summad pole muidugi suured) või mul on täesti ükskõik kas ta maksab mulle 25, 50 või 250 euro kaupa. Kui inimene on laenanud, siis ma olen arvestanud, et ma saan selle mingi aja jooksul tagasi ja ei eelda igakuist laekumist, sest ma tean, milline elu on, sest see vahel ka lihtsalt juhtub. Ja kui ma seetõttu olen nõme, siis olgu.

Ja jah, muinasjutuks hea. Ilmselt oled ise võlglane. Rahalaenajate tüüplause on: kui minul oleks, mina küll annaks! Aga kunagi ei ole, endalegi ei jätku neil.

#4038310:

Et nii kaua tuleb vett ja leiba süüa ning pimedas istuda?

Teemaalgataja ju ütles, et olukord on juba üsna hea, võlad on makstud, saab väljas söömas käia ja koguda. Sellest oligi jutt, et emale võlga ei tohiks võtta kuidagi teisiti kui teisi võlgu, et selle maksmisega pole kiiret kuskile.

Mulle tundub, et siinsed vastajad ei ole päriselt probleemist aru saanud. Ehk eksin, aga mulle näib, et TA mure ei ole selles, et kuidas raha koguda või emale võlg ära maksta. Küsimus on selles, et kuidas toime tulla või üle saada tundest, et kõik raha tuleb ära kulutada, sest lihtsalt harjumuspärane on see, et konto on tühi.

Esiteks tuleks harjutada end vähem pidevalt raha peale mõtlema ja kulutades järge pidama. Ise arvestasin raskematel aegadel välja, et kui palju ma võin iga päev kulutada, et järgmise sissetulekuni välja veaks. Poes käies püüdsin kas jääda päevanormi piiresse või kui üle läks, siis järgmis(t)el päeva(de)l püüdsin selle võrra vähem kulutada. Sunnid ennast laias laastus mõtlema, et kontol ei ole mitte 300 eurot vaid on 10 eurot, sest just see on päeva norm.

Või kuskilt lugesin raha planeerimisel võtet, et raha jagati erinevate kulude vahel ära (toit, meelelahutus, riided, jne) ning pandi eraldi ümbrikutesse – kui ikka ümbrik tühi, siis rohkem raha ei ole. Sularaha kasutamine on minu jaoks küll tülikam, aga samas kui ikka kodust lahkudes võtad teatud kindla summa kaasa ja pangakaarti ka ei ole, siis lihtsalt füüsiliselt polegi võimalik rohkem kulutada.

Kuidas Sa raha kõrvale paned? Kas kasutad eraldi kontot ja ei suuda ikkagi vastu panna kiusatusele see raha uuesti tagasi kanda? Kui ei ole eraldi kontot, siis soovitan see avada – just selline konto, millel ei ole pangakaarti ja millele on pisut keerulisem ligi pääseda. Ekstreemsema variandina võiks ehk kaaluda seda, et näiteks emaga läbi rääkida, et tema avab eraldi kogumiskonto, kuhu Sa kannad raha ning kui kohe tõesti vaja, siis ta kannab sulle tagasi.

Lisaks võib aidata kui oma ideed ja plaanid kirja paned koos võimalike kuludega (arvesta pigem suuremad kui väiksemad summad). Siis on plaanid selgemalt silma ees ning saad hakata arvestama ja kalkuleerima, kas ja kunas see eelarvesse mahub.

TA, pane palun siia kirja, mis need mustmiljon ideed on, millele sa raha kulutada tahad. Ja need ka, mida oled kulutanud (kirjutad ju, et “ja siis hakkan kulutama”).

Kui kogu seda nimekirja mustvalgel näed, vast jõuad siis ka selgemate mõteteni. Et kas kogu seda värki üldse vaja on.

Sest tegelikult vajab inimene (sh ka laps) asju oma ümber ikka üpris vähe. Igasugust träni ostmist tuleks pigem tõlgendada kui asendustegevust psühholoogiliste murede vaigistamiseks. Üks mu üksikemast tuttav ostis oma lapsele sõna otseses mõttes toatäie mänguasju, ise põhjendades, et see tekitab lapses kindlustunde. Tema meelest olid need vajalikud ostud, mille jaoks viimane penn kulutada.

Kergeim oleks teha endale pangas päevalimiit, üle mille ei saa välja võtta ega kaardiga maksta poes. See peaks olema väga pisike, näiteks 10 eurot. Ka internetis tellimisel saab limiidi panna väga väikese.

Ühtlasi tuleks loobuda kõigist ebavajalikest asjadest. Näiteks väljas käimist võiks lubada endale preemiaks kuu viimasel päeval, juhul kui on suudetud terve kuu näiteks korralik olla ja impulssostudest loobuda.

Sääste ei puutuks mitte mingil juhul, välja arvatud tõesti vaid äärmisel juhul.

Väga kurb seis. Paljud inimesed ei rabelegi sellest võlgniku-laristaja mentaliteedist välja. Kui sa tahad enda elu muuta, siis soovitan alustada raamatute lugemisest. Näiteks Kristi Saare “Kuidas alustada investeerimisega” – seal ei ole juttu ainult investeerimisest, vaid väga põhjalikult on kirjutatud ka raha baasoskustest. Säästmine, kuidas alustada säästmisega, mentaliteedi muutmisega rahasse, eelarve pidamine, sissetuleku realistlik tõstmine jne. Jälgi Instagramis “kristiinvesteerib” kontot ja saad inspiratsiooni, kuidas mõtlevad ja tegutsevad paljud rahatargad inimesed. Elu saab olla teistsugune ja parem, kui sul praegu on. Isegi kui sul ei ole päriselus ühtegi positiivset näidet, siis sa saad ise omal jõul selleks inimeseks hakata.