Aitäh tagasiside eest. Alati on hea meel lugeda, kuidas teema on lahenenud. Tore, et laps taas teiega. Natuke jäi kripeldama see lapse ütlus, et poleks pidanud tal laskma minna. Nüüd takka järgi tal seda muidugi hea öelda, aga kui sa poleks tol hetkel tal lubanud minna, oleksid saanud etteheiteid, et miks sa ei lasknud. Nii et ära tunne ennast süüdi, et lasksid. Tee talle see lihtsalt selgeks, et mõlemat pidi oleks ta saanud sind süüdistada, Aga süüdistada pole tal sind vaja. Sai kogemuse, mis oli talle tol hetkel järelikult vaja, et aru saada, kuidas tegelt elu käib ja kus on tal päriselt parem.
Poleks ta seal isa juures elanud, oleks ikkagi sind süüdistanud, et teda “hea elu peale” ei lasknud.
Ma tean, et kui ma ei oleks lasknud minna, siis oleks sealsele elule “inglitiivad” külge mõeldud, seepärast lasingi minna. Seal ei olnud midagi võidelda teismelise lapse ja isa vastu. Oleksingi olnud see halb, kes ei luba isa juurde minna ja kõike muud. Valu on see kõik kahtlemata tekitanud kõikidele osapooltele. Ega isa perel ei olnud ka kerge, kui laps sealt nüüd jälle ära tuli. Poeg tunneb ilmselt süüd, et läks, püüab väga palju kodus ära teha, nõud kogu aeg pestud jne. See kõik on muidugi meeldiv, aga mitte tüüpiline teismelise käitumine. Armastame teda niigi, ta ei pea ideaalne laps olema!
See kõlab küll väga halvasti, aga meie perele konkreetselt tegi väga palju halba see, et alates 3 lapsest pere lastetoetus niivõrd palju rohkem on. Reaalsus oligi see, et naisel 2 last, mehel 2 last ( keda nende ema kasvatas), tööl väga ei tahetud käia ja tuligi lihtne lahendus, kuidas märgatavalt toetusi juurde saada. Internetis esitleti ka ennast suurperena.. 3 last ikkagist ju! Ahh, mul hakkavad koledad sõnad keelele tulema. Ma lihtsalt loodan, et meie lugu on erandlik ja teistega nii ei lähe!