Teemaalgataja peaks kõigepealt läbi mõtlema kas ta on üldse muutusteks valmis, sest kerged need pole ja tekitavad trotsi, eriti kui oled teatud elustandardiga harjunud. Kas oleksid reaalselt valmis midagi muutma, kui võõras inimene sulle vastumeelset nõu annab, või nimetaksid teda rumalaks a-la ” seda ma küll ei tee”?
Väiks valem, kuidas ree peale saada: oma sissetulek jaga pooleks ja pool läheb julmalt kõrvale (kogumiseks, tagavaraks, tulevikuks, ettenägematuteks kulutusteks). Ülejäänud poolest võtad maha kommunaalid sh. internet, telefon, elekter, prügivedu, kindlustus jne. ja siis sellest, mis järgi jääb saad söönuks ja katad isiklukud kulutused. Ja see hakkamasaamine võibki tähendada seda, et toitud 90% allahinnatud toodetest, loobud sealjuures täiesti väljas söömisest st. teed ise toidu terveks nädalaks valmis ja söödki eelmiste päevade jääke; pesed ennast ja kõike muud, mis pesemist vajab harvem kui tavaliselt ja jahedama veega; liigud kondimootoriga või kasutad ühistransporti; loobud tasulisest meelelahutusest ja pahedest (lisaks suitsule ja alkole ka maiustustest ja valmistoidust). Alguses tundub see küll maailmalõpp, kuid sellise ” vaese inimese eluga” võib päris korraliku meelerahu fondi koguda ja sellest veel hasarti ka sattuda.
Jah, me tõesti elame vaid korra ja närutamine on kohutav….siiski, kui inimene pole miljonär ja ei tule oma soovide rahuldamisega toime, siis tulebki reaalsusele otsa vaadata – ei saagi elada vaid oma soovide järgi.
Alusta sellest, et loobud kõigest mida tahad ja “raiskad” raha vaid sellele, mida vajad!
See poole kõrvalepanek eeldab päris suurt palka. Minu valem on selline: Kõik vältimatud kulud kirja (küte, vesi, elekter, kütus, kindlustus – mis kellelgi). Ülejäänud osast mingi kindel summa hoiule (20,50, 100, 200 jällegi oleneb sissetulekust, aga kindlasti midagi. Kulutamishullud kannavad jällegi eraldi arvele). Ja siis jagad selle järelejäänud osa nädalatele või kindlatele päevadele ära ja selle piires toimetad. Kulutamishulluse puhul kõige lihtsam – nädala summa sularahas rahakotti, kaarti kaasas ei kanna, mingeid maksmisäppe ei kasuta. Ja kui rahakotis raha pole, siis pole. Nii on. Kui nädala lõpuni süüa tahad, siis vaatadki konkreetset raha rahakotis ja mõtled.
Kõige paremini töötab üksi elades, aga kindlate kulude jagamisel toimetab igaüks oma rahaga samades piirides, lihtsalt kokkuleppeid on rohkem vaja.