Teema: Rahasumma töökaaslase kingituse jaoks

Jube nõukaaegne komme, mis ei taha mitte välja juurduda.  Meil lõpetati see lilletamine ära kui peale küsitlust selgus tõsiasi, et tegelikult keegi neid ei taha. Kingituste tegemine on veel jaburam, sest mida nänni sa tänapäeva üleküllastunud maailmas ikka ostad. Välismaa sõbrad imestavad silma pungi, kui kuulevad, et pean oma sünnipäeval teistele välja tegema, küpsetama, suure kotiga süüa tööle vedama ja siis kõik tulevad näljase näoga õnnitlema. Neil on vastupidi – kui lähed kolleegi sünnipäeval õnnitlema, siis tuleb sul talle välja teha.

Mina see cateringi-kägu. Meie ei kogu midagi, tööandja poolt ostetakse lilled ja magus. Üldiselt toovad kõik naised eraldi ka lilled. Suurematel tähtpäevadel tööandja poolt 100-300 eurone kingitus lisaks.

#4012685:

Nii imelik on lugeda, kuidas tehakse 1 ja 2 euroseid ringe lillede ostmiseks. Kas tööandja poolt siis tõesti oleks liig see 15-20 eurot kimbu eest. Müntide korjamine on nõme, mina näiteks sularaha ei kasuta ja mul ei oleks kunagi seda münti anda

Meil toob lilled ülemus, meie korjame kingituse raha. Müntidega ei sebi keegi, viime aasta alguses paberrahas või kanname üle sekretärile pangaarvele 30-40 eurot ja tema siis peab detailset arvet. Laua teeb sünnipäevalaps, kui tahab. Keegi ei vaata imelikult, kui ei tee. Üldiselt tehakse. On neid, kel on näiteks veinid, juustud, viinamarjad ja kreekerid. Aga üks väga oodatud sünnipäev on selle kolleegi oma, kes toob kuumi keedukartuleid, heeringat ja hapukoort. Ja ongi umbes 16 inimese laud kaetud …ma ei tea, äkki 8-10 euroga.

#4012909:

Kui mina veel tööl käisin oli hirmus tüütu see kingituse väljamõtlemine

Meil seda probleemi pole. Tihedalt töötame koos, enamusega kümmekond aastat. Kõige uuematega 1-3 aastat. Ikka kuuled ju, mida keegi kiidab või naudib või igatseb. suurt lobisemist pole, aga aastatega ikka ju märkad, kui päris oma kitsas maailmas ei ela.
Mõnest noorest töökaaslasest mäletatakse, et kirus alles paar kuud tagasi, kuidas kinopiletid on pagana palju kallimaks läinud, aga tahaks iga nädal kinos käia väikese õega – siis kohe kingitus kinkekaardi näol teada. Kes mainis mingi aeg tagasi mokaotsast, et teeb perega õhtul grilli ja ostab enda ja abikaasa lemmikut – mõnd Primitivot. Kohe jälle teada, mida kinkida. Kes on mokaotsast kurtnud, et tahaks poeedinartsissi sibulaid, aga ei leia – ikka teame kohe, mida kinkida.

See probleem, et ei teata, mida kinkida, on kollektiivides ja inimeste seas, kes ei oska ega viitsi üksteist kuulata. Kus ainult ise oled endale huvitav, aga teiste jutt on ühest kõrvast sisse, teisest välja. Täielik apaatia.
Meie töökollektiivis täiesti olematu asi, et ei tea, mida kinkida. Tavaliselt teame lausa mitut asja, mis sünnipäevalast rõõmustaks ja siis tuleb otsustada. Mina näiteks sain viimati suure purgi ühe konkreetse talu lemmikmett, sest olin loetud päevad tagasi maininud, et sai otsa ja pole nagu aega sõita sinna ca 30 km, et uus purk osta. Aga nemad orgunnisid.
See on see, kui inimesi austad ja kuulad.

#4012924:

#4012909:

Kui mina veel tööl käisin oli hirmus tüütu see kingituse väljamõtlemine

Meil seda probleemi pole. Tihedalt töötame koos, enamusega kümmekond aastat. Kõige uuematega 1-3 aastat. Ikka kuuled ju, mida keegi kiidab või naudib või igatseb. suurt lobisemist pole, aga aastatega ikka ju märkad, kui päris oma kitsas maailmas ei ela.

Mõnest noorest töökaaslasest mäletatakse, et kirus alles paar kuud tagasi, kuidas kinopiletid on pagana palju kallimaks läinud, aga tahaks iga nädal kinos käia väikese õega – siis kohe kingitus kinkekaardi näol teada. Kes mainis mingi aeg tagasi mokaotsast, et teeb perega õhtul grilli ja ostab enda ja abikaasa lemmikut – mõnd Primitivot. Kohe jälle teada, mida kinkida. Kes on mokaotsast kurtnud, et tahaks poeedinartsissi sibulaid, aga ei leia – ikka teame kohe, mida kinkida.

See probleem, et ei teata, mida kinkida, on kollektiivides ja inimeste seas, kes ei oska ega viitsi üksteist kuulata. Kus ainult ise oled endale huvitav, aga teiste jutt on ühest kõrvast sisse, teisest välja. Täielik apaatia.

Meie töökollektiivis täiesti olematu asi, et ei tea, mida kinkida. Tavaliselt teame lausa mitut asja, mis sünnipäevalast rõõmustaks ja siis tuleb otsustada. Mina näiteks sain viimati suure purgi ühe konkreetse talu lemmikmett, sest olin loetud päevad tagasi maininud, et sai otsa ja pole nagu aega sõita sinna ca 30 km, et uus purk osta. Aga nemad orgunnisid.

See on see, kui inimesi austad ja kuulad.

See on kõik väga tore, aga saab toimida ainult väikeses kollektiivis. Või sa ütled, et teil on 150 inimest ja te kuulate kõiki tähelepanelikult?

#4012925:

#4012896:

Meil toob lilled ülemus, meie korjame kingituse raha. Müntidega ei sebi keegi, viime aasta alguses paberrahas või kanname üle sekretärile pangaarvele 30-40 eurot ja tema siis peab detailset arvet. Laua teeb sünnipäevalaps, kui tahab. Keegi ei vaata imelikult, kui ei tee. Üldiselt tehakse. On neid, kel on näiteks veinid, juustud, viinamarjad ja kreekerid. Aga üks väga oodatud sünnipäev on selle kolleegi oma, kes toob kuumi keedukartuleid, heeringat ja hapukoort. Ja ongi umbes 16 inimese laud kaetud …ma ei tea, äkki 8-10 euroga.

Väga tore. Mina oleks nõus oma aastapalgast loovutama 50 eurot, et ülemus planeeriks selle võrra siis personalikuludesse raha lillede ostmiseks. Sest töötaja meelespidamine tema tähtpäevadel on tegelikult töötaja motivatsioonipaketi osa ja kuulub elementaarse töökultuuri juurde. Laud võib olla või mitte olla, kalamarjast keedukartulini.

Oma kogemuse pealt vaidlen vastu. Meil olid kõik väga õnnelikud kui see nn meelespidamine ära kaotati. See ei motiveerinud kedagi, vaid tekitas tüütu kohustuse head nägu punnitada. Tuleb suur ülemus, keda sa muidu kunagi ei näe, oma kohustusliku kommikarbiga ja pigistab small talki nii et rebeneb maks. Kõik olid hiiglama rõõmsad kui sünnipäeva puhul hakati lubama vaba päeva. Ok üks 50+ proua olid veits pettunud, sest tema on endiselt nõukaaegse süldika fänn.

#4012944:

Tuleb suur ülemus, keda sa muidu kunagi ei näe, oma kohustusliku kommikarbiga ja pigistab small talki nii et rebeneb maks. Kõik olid hiiglama rõõmsad kui sünnipäeva puhul hakati lubama vaba päeva.

Meil tuleb firma poolt lillekimbuga ikka otsene ülemus, mingit small talki pole, sest temaga suhtleme ju iga päev. Ja vaba päev on ka, tuleb sünnipäevakuul välja võtta.

#4012933:

#4012924:

#4012909:

Kui mina veel tööl käisin oli hirmus tüütu see kingituse väljamõtlemine

Meil seda probleemi pole. Tihedalt töötame koos, enamusega kümmekond aastat. Kõige uuematega 1-3 aastat. Ikka kuuled ju, mida keegi kiidab või naudib või igatseb. suurt lobisemist pole, aga aastatega ikka ju märkad, kui päris oma kitsas maailmas ei ela.

Mõnest noorest töökaaslasest mäletatakse, et kirus alles paar kuud tagasi, kuidas kinopiletid on pagana palju kallimaks läinud, aga tahaks iga nädal kinos käia väikese õega – siis kohe kingitus kinkekaardi näol teada. Kes mainis mingi aeg tagasi mokaotsast, et teeb perega õhtul grilli ja ostab enda ja abikaasa lemmikut – mõnd Primitivot. Kohe jälle teada, mida kinkida. Kes on mokaotsast kurtnud, et tahaks poeedinartsissi sibulaid, aga ei leia – ikka teame kohe, mida kinkida.

See probleem, et ei teata, mida kinkida, on kollektiivides ja inimeste seas, kes ei oska ega viitsi üksteist kuulata. Kus ainult ise oled endale huvitav, aga teiste jutt on ühest kõrvast sisse, teisest välja. Täielik apaatia.

Meie töökollektiivis täiesti olematu asi, et ei tea, mida kinkida. Tavaliselt teame lausa mitut asja, mis sünnipäevalast rõõmustaks ja siis tuleb otsustada. Mina näiteks sain viimati suure purgi ühe konkreetse talu lemmikmett, sest olin loetud päevad tagasi maininud, et sai otsa ja pole nagu aega sõita sinna ca 30 km, et uus purk osta. Aga nemad orgunnisid.

See on see, kui inimesi austad ja kuulad.

See on kõik väga tore, aga saab toimida ainult väikeses kollektiivis. Või sa ütled, et teil on 150 inimest ja te kuulate kõiki tähelepanelikult?

Firmas on midagi 300 inimest. Asi toimub ikka osakonna piires. 16-22 inimest.

Ma oma eelmisesse töökohta tööle läksin, siis esimesel tööpäeval küsis osakonnajuhataja minult 10 eurot lahkumiskingituse raha sellele inimesele, kelle asemel ma tööle tulin 🙂

Et neil oli kink juba ostetud, kulud ära jagatud ja minu osa veel puudu.

Hiljem sain aru, et see oli tema oma soolo ja mitte mingi ettevõtteülene poliitika.

Tavapäraselt oli nii, et sünnipäevaks sai tööandjalt lilled või veini ja kingituse. Kahe kuu sünnipäevalised võeti kokku ja tehti korraga neile kohvilaud tordi ja suupistetega ning anti üle kingitused. Kelleltki midagi ei kogutud. Koroona ajal saadeti kingid kulleriga koju.

Lahkuvatele kolleegidele tehti ka alati ettevõtte poolt tänukingitus, kui mindi heade suhetega laiali.

#4013084:

#4012941:

öökoht on koht, kus inimesed vahetuvad, võib toimuda koondamisi jne. Ei ole vaja tekita liiga südameklubi sarnast õhkkonda, sest siis on iga lahkumine väga valuline.

Misasja-vastuspidi just. Tööl peab olema sama hea olla kui kodus ning töökaaslased on nagu pereliikmed. Justnimelt südameklubi ning kokkuhoidmine.

Sa mingi veidrik introvert.

Introvert või mitte introvert, aga kitsi ja kuri tundub küll.

Tööl veedame me enamasti umbes 8 tundi päevas ja nii ligikaudu 240 päeva aastas. Kui need inimesed üldse südant ei soojenda, kellega koos töötad, vähemalt suuremas osas, on tark töökohta vahetada. 40 aastat töötada 240 päeva aastas inimestega, kellest pole ei sooja ega külma, näitab, et süda on tal külm.
Mulle meeldis eriti see tädi, kes kirjutas midagi umbes sellist, et kui inimesed omavahel kingitusi teevad, mis mõte sel on. Organisatsioon peaks maksma. Seda lugu võiks rääkida kuskil organisatsioonikäitumise koolitusel saalitäiele rahvale näitena, kui kitsarinnalised võivad inimesed olla ja kui kitsa silmaringiga. Huvitav, kas ta käib ka muude inimeste sünnipäevakingitust kohalikus omavalitsuses nõudmas, sest muidu mis mõte see ringiratast tal oma sugulastega (sõpru vaevalt et omab) kingitusi enda meelest teha on. Maksma peab ikka keegi kõrgemalt! Keegi teine! Sest tema ei näe mõtet ega taha, no ei huvita.

#4012981:

Nii imelik on lugeda, kuidas tehakse 1 ja 2 euroseid ringe lillede ostmiseks. Kas tööandja poolt siis tõesti oleks liig see 15-20 eurot kimbu eest. Meil tehakse tööandja poolt ca 30-eurone lillekimp, aga sellega tulebki õnnitlema ainult asutuse juht. Teised õnnitlejad korjavad raha ja ostavad lilled ja/või kingituse ise.

Jah, vat seda ma pean normaalseks. Ja see teine õnnitlemine ei ole siis kohustuslik, vaid on nö südameasi. Kui mul hetkel ei ole võimalik osaleda või ma konkreetse inimese puhul mingil põhjusel ei taha teda isiklikult õnnitleda, siis ma ei pea seda tegema.

Meil on kombeks isegi see, et kui keegi käib puhkuse ajal kuskil pikemal reisil, toob sealt magusat ja paneb selle puhketuppa lauale. Kuigi ma ise magusat ei söö, teen ka ise alati sama. Raha pole kaugeltki üleliia, aga no see mõni, maksimum 10 eurot töökaaslastele rõõmuks ja uudistamiseks on ainult tore anda. Lisaks on tore otsida seda mingit maiust, mida Eestis pole ja tööl laual pole ka kunagi näinud. Kes ei too, keegi ei põlasta. Kas nad ise seda mugivad, keegi ei jälgi.

Kommikarp ja lilled on ok, aga minu kunagine tibi-ülemus kinkis igaks tähtpäevaks alluvatele alkoholi kuigi keegi meist peale tema alkoholi ei tarbinud.

#4013424:

Kommikarp ja lilled on ok, aga minu kunagine tibi-ülemus kinkis igaks tähtpäevaks alluvatele alkoholi kuigi keegi meist peale tema alkoholi ei tarbinud.

Väga imelik seltskond koos. Mina ei tea praktiliselt kedagi, kes üldse alkoholi ei tarbi. Mulle pudel väga meeldiks, eelistatavalt vein.

Juubeli puhul 5€ ja muidu 2€