Olen 26 aastane naine ja peaegu 9 näd rase. Ja mul präegu mul on 5 aastane tütar.
Präegu on nii raske olla, kurb ja valus. Ma jäin rasedaks mehelt kellega olin 4 aastat koos.
Meie suhe polnud küll ideaalne alati kokku ja lahku. Ja kui uuesti ära lepisime siis oli muidugi leppimis seks jne. Ja jäingi rasedaks 🙂 Aga ma ei arvanud, et inimene võib niimodi muutuda.
Ta muutus minu vastu nii värdjaks. Provotseeris meelega tüli viis mind hüsteerikani.
Teda nagu ei huvitanud mis saab lapsega või minuga. Ta käitus minuga nii nõmedalt ja on öelnud tee abort kuna laps tuleb ebastabiilne minu pärast. Ja nüüd oli eile viimane tüli kus ta sama moodi provotseeris ja käitus naglalt ja näeb, et nutan ja lihtsalt vaatas otsa mulle.. Ma viskasin teda kodust välja kuna ma lihtsalt juba ei suudnud. Ja täna kirjutas : Rääkisin ja mõtlesin, olen kindel ja ei taha, et sünniks ebastabiilne laps,Anna andeks igati aga abort ja lahku, blockeerime üksteist elust, ma eemaldun sinust ma luban. Selline tekst oli tal siis. Ta on mulle 4 aasta jooksul rääkinud kuidas tahab minuga ühist last või kui palju ta armastab mind või kui palju igatseb. Et kuidas ta austab naisi ja eriti rasedaid naisi….See kõik oli jälle vale!! Kui palju ta on suhtes valetanud või haiget teinud. Ma olin lihtsalt nii naiivne loll, et andestasin. Koguaeg tuli ukse taha nutma. ja nüüd ma olen rase veel. Ma ei tea mida teha ma nutan koguaeg ja nii valus lihtsalt. Kuidas ma hakkama saan edasi. Hirm uba sellepärast, et raseduse ajal olen üksi ja peale sünnitamist üksik ema ja kahe lapsega. Mul on 5 aastane tütar kelle isa ei maksa alimente ja mul on miinimu palk . Ma lihtsalt ei tea nii suur hirm ma ei taha abordi teha ei taha tappa ei taha nuta enam. Mul nii raske präegu lihtsalt. kuidas kõige lähedamad inimesed võisid lihtsalt noaga selga lüüa. 🙁 Kas kellegi on olnud sama olukord ja kuidas teie olete sellega hakkama saanud. palun aidake . Vabandust kirjade vigade pärast! Ma pole eestlane ja üritan õigesti suhelda ja kirjutada eesti keeles.
Teema: Rase ja ei tea mida teha :( palun aidake
Mina teeks abordi ja unustaks selle mehe ära ja keskenduks oma olemas olevale lapsele ja eneseharimisele.
Ei ole sellises olukorras olnud.
Teoreetiliselt abort. Kuidas sa kavatsed lastele süüa osta?
Nii kahju, et sa oled nii raskesse olukorda sattunud. Vahel võivad suhted nii keeruliseks minna, et pärast tagantjärele on raske mõista, miks nüüd nii oli vaja teha. Küllap tahtsid lihtsalt kedagi armastada ning olla armastatud – kahjuks sattus su teele selline mees, kes ei ole su armastust ära teeninud.
Ka mina ei ole päris sellises olukorras olnud, kuid vaid sinu poolt kirjutatud faktidele tuginedes on selge, et ilusat pereelu selle mehega sul olla ei saa ega tohi. Sa pole väört nii halba kohtlemist – kaaslased peaksid üksteist toetama, mitte põhjustama ja pealt vaatama teise kannatusi. Nagu ma aru saan, siis õnneks elad oma kodus, st mitte mehe juures. Usun, et parim, mis sa praegu teha saad enda ja oma tütre jaoks oleks jätta hüvasti selle mehega ning keskenduda oma perekonnale. Sina ja su tütar olete tiim ning saate sellest koos üle. Nii hirmus kui see ka ei kõla, siis abordi tegemine sinu praeguses olukorras on tõesti kaalumist väärt. Mulle tundub, et sul oleks väga vaja aega, et üle saada sellest nõmedast suhtest ning keskenduda endale ja oma tütrele. Äkki õnnestub sul tõusta karjääriredelil või õppida nüüd hoopis midagi uut juurde? Soovin sulle kõike head ning loodan, et leiad õige lahenduse. Ole tubli!
Mina ei taha küll Sulle aborti soovitada. 🙁
Kas vanematel ei ole võimalik Sulle abiks olla ja toetada? Jõu ja nõuga ja võib-olla natuke ka rahaliselt?
Selle mehega ei peaks sa tõesti tegemist tegema, tema peale loota ei ole mõtet.
Praegu on sul väga raske jsut emotsionaalselt. Kui sa aga tahad teha otsust oma tuleviku kohta, pead mõtlema ratsionaalselt. Tean, et see on VÄGA raske, kuna tunded löövad üle pea kokku. Aga katsu ikkagi mõelda võimalikult kainelt. Kaalu hoolega:
1) Kas rahaliselt on sul võimalik üksi kaht last kasvatada?
2) Kas sul on tugivõrgustik, ema-isa, keegi, kes saab aidata, kui üks või mõlemad lapsed haiged on vms?
3) Kui tõenäoline on, et saad mehelt elatise välja nõuda ja ta seda ka maksab?
4) Kui suur elamine sul on, kas kaks last mahuvad sinna?
5) On sul esimesest lapsest alles jäänud riideid, mida saad kasutada, et ei peaks KÕIKE uusi ostma?
6) Kui tõenäoline on, et saad mingil hetkel parema töö peale ja rohkem raha?
7) Kui tugev inimene sa ise oled, kas oled harjunud enda eest ise seisma, usud sa, et saad hakkama? (Mõned naised näiteks ei kujuta oma elu ilma meeste toeta üldse ette ja sina oled väga noor ja juba pereelu elanud, kas sul on üldse kogemust üksi toime tulemisega?)
8) Kui hea majandaja sa oled? Oskad rahaga säästlikult ümber käia? Võlgu ei ole?
9) Kui palju kannataks sinu olemasoleva lapse elujärg, kui peaksid kahe lapsega üksikemaks jääma?
10) Kas see mees jätaks su täiesti rahule, kui sina kahe lapsega üksi oled? (Teatavasti on palju selliseid hulle, kes hakkavad endist naist ahistama ja kiusama.)
Neid punkte kaaludes unusta hetkekes oma armastus ja pettumus. Mõtle täiesti kainelt järele. Juba üksnes neid punkte kaaludes tekib üsna selge ettekujutus sellest, milliseid samme sa nüüd peaksid astuma.
On sul mõni hea sõbranna või keegi lähedane, kelle nõuannet sa hindad? Räägi nendega!
Mul on väga kahju, et oled sellises olukorras, aga soovitan pea püsti ajada ja endale öelda: ma saan hakkama! Iseendasse peab uskuma.
Mul on ka nii kahju.
Aga seda manipulatsiooni küll ära kuula, et laps tuleb sinu pärast ebastabiilne. Ei tule midagi. Seda räägitakse selleks, et vastutusest vabaneda. Kui tüübi maha raputad ja mõtted selgeks saad, siis on kergem rase olla.
Kas sul elukoht on?
Kas vanemad, õed-vennad saaks kasvõi veidi hoidmisel abiks olla?
Hei,
Vōin rääkida enda loo, mis on veidigi sarnane. Olin mehega 3 aastat koos olnud, suhe oli okei, mina armastasin teda väga, aga tajusin, et mina talle pigem selline “praegu kōlbab” variant. Elasime koos. Tänu kōhuviirusele beebipillid ei toiminud ja jäin temast rasedaks. Alguses oli mees väga rahulik ja toetav, kallutas mind abordile, aga kui sai aru, et mina seda ei tee, hakkas ähvardama, mōnitama, manipuleerima, praktiliselt viskas meie ühisest kodust välja(ma poleks sinna jäänud, aga rasedale naisele öelda, et leia ruttu nüüd uus koht, see suhe on läbi, no ma ei tea), siis proovis jälle heaga ja lōpuks, kui ütlesin veendunult, et aborti ma ei tee ja arutame, kuidas lahus olles selle lapse üles kasvatame ja mis on tema panus, tekkis sellest suur tüli ja muidu viisakas, tore ja armastusväärne mees peksis mu läbi. Njah. Ma olin päris paanikas, esiteks poleks ma temast seda mitte kunagi uskunud(talle väga meeldisid lapsed ja ta oli mind suhte jooksul tōepoolest hoidnud) ja ma poleks sellist asja tol ajal üldse ühestki inimesest uskunud, kui aus olla. Terve maailmapilt ja igasugune usaldus ükskōik kelle vastu lagunes koost. Käisin tol ajal ülikoolis, sissetulekud minimaalsed, vanemad ju ka kōigega aidata ei saa. Lapse jätsin alles, ülikoolist tulin ära, läksin täiskohaga tööle, too mees oli mind oma elust kustutanud ja ka oma pere minu vastu üles ässitanud(et jäin meelega rasedaks ja ei suutnud leppida, et mees minuga olla ei taha, niiet mōtlesin peksuloo välja jne), sōpradega, kes selle mehega edasi suhtlesid, enam ma ei suhelnud(tol ajal oli meil ühine sōpradering). Mōtlesin, et pärast lapse sündi nōuan kohtus alimendid välja aga mehele vōtan lähenemiskeelu, et ta ka last ei näeks(selline asi on reaalselt vōimalik, nōuda toetust aga keelata lapsega kohtumast). Siiski otsustasin, et ei suuda veel kohtuteed ka käima hakata, kuna olin terve raseduse täielik inimvare, stressis ja ületöötanud, et oleks lapsele midagigi pakkuda. Mehega ei suhelnud mitte kuskil. Mul siiski vedas, minu kauaaegne tuttav tunnistas mulle poole raseduse pealt(tema, nagu paljud teised, ei teadnud midagi sellest, miks ma last üksi kasvatan, arvati, et jäin peol rasedaks, sest tōde ma ei julenud rääkida, mul oli nii häbi ja kartsin, et endine mees tuleb uuesti ahistama vōi peksma, kui kuuleb, et inimestele rääkinud olen) et olen talle alati väga sümpaatne naisena olnud ning aasta aega pärast lapse sündi kolisime kokku ja ta tegi mulle abieluettepaneku. Lapse adopteeris ta enda nime alla, siiani teavad ainult mōned sōbrad ja lähedane pere, et tegu ei ole tema lapsega. Abielus oleme olnud 6 aastat, meil on koos 1 laps veel ning hetkel ootan kolmandat. Esimene laps, kelle raseduse ajal olin ülinärviline ja stressis(sest arvasin, et hakkan üksikemaks) on sünnist saadik olnud rahulik, arenenud kiirelt, ōppinud varakult lugema, üldse on ta sünnist saadik ideaallaps olnud.Aga minu lugu on ülimalt suur erand ja mul lihtsalt vedas. Ja ma ausalt ei oleks suutnud hea ema olla üksikemana, arvasin tol ajal mis ma arvasin. Fakt on see, et mees kelle last sa ootad, ei taha sinuga last, ei taha sind üldse, sa oled tal lihtsalt “kokku-lahku” meelelahutus olnud ja kui sünnitad, siis ega mingit korralikku isa sellest mehest ei saa. MIKS SA KOHTU KAUDU ESIMESELE LAPSELE ALIMENTE EI NŌUA? Kuidas üldse miinimumi eest last kasvatad? Palun mine tee oma lapse nimel vajalikud sammud ja anna kōigepealt esimene mees kohtusse. Kas sa ei saa täiskohaga tööl käia? Vōi elad maal ja seal täiskoha eest üle miinimumi ei maksta? Ma töötasin esimest last ootama jäädes täiskohaga kuskilt pitsarestoranis, sain 750€ iga kuu kontole, parem kui miinimum. Otsi! 🙂 sul ju mōlemad keeled ka suus, see on hindamatu. Kui otsustad lapse sünnitada, pead andma mōlemad mehed kohtusse, sest kahte last 500€ eest kuus ei kasvata, kohe kindlasti. Üksinda beebi kasvatamine on ülimalt raske ka siis, kui ei ela vaesuses ja sinu esimene laps vajab ka tähelepanu ja hoolt. Kelle poole pöörduksid, kui sa enam hakkama ei saaks? Kas saad oma perelt abi paluda nii laste hoidmise kui ka rahaga? Minul see oli, muidu poleks ausalt esimest last sünnitanud, üksi on pea vōimatu hakkama saada. Kas sul on neid lähedasi, kes vaimselt ja rahaliselt saaksid natukenegi aidata? Lisaks sellele mōtle läbi, miks sa oled sattunud meeste otsa, kes ei toeta ei esimest last ja nüüd järgmise, kes ilmselgelt sind ei armasta ega taha. Miks leppida halva inimese ja suhtega, analüüsi end, mōtle mis teed ise valesti ja miks selliseid inimesi valid, muidu jäädki kas üksikemaks vōi lepid halva inimesega lihtsalt sellepärast, et kellegagi koos olla. Ks sa tōesti tahad omale sellist elu?
Sa saaksid kahe lapsega hakkama, kui oled valmis alimente nōudma ja sul on natukenegi tuge pere/ sōbra näol.
Kui seda ei suuda, siis anna andeks, aga abort on raske ja valus, aga kahe lapsega vaesuses elav üksikema olla on vōimatu, meeleheitlik ja depressiivne elu mida elada. Sa läksid uue mehega kokku, kui sinu esimene laps oli alles aastane niiet eeldan, et kui sul on kaks last, otsid veelgi meeleheitlikumalt kaaslast, aga suudaksid sa olla nii kaua vallaline, kuni päriselt ka leiad hea mehe kellega klapib? Vōi lepiksid ükskōik kellega? Mōtle rahus, aga väga realistlikult. Râägi oma olukorrast lähedastega. Ja palju palju edu 🙁 väga kurb situatsioon tōesti.
Ma vist pöörduksin Sinu olukorras nõustaja juurde. Sa oled praegu väga nõrk vaimselt ja ilmselt tuleb see mees juba varsti ukse taha kraapima, aga antud olukorras pole Sa ammu enam juba üksi ja emana pead mõtlema laste peale, kuidas neil parem oleks.
Minu olukord oli ka natuke sarnane, kui esimest last ootama jäin… nimelt mehega olin olnud aasta koos ja kõik oli ilus ja tore.. kuni ta leidis endale endale armukese… õige pea sain sellest teada ja Me teed läksid korraks lahku, kuid mees ei suutnud ka ilma minuta olla… seega pendeldas ta kahe vahel… ja kuna olin vaba ja üksi siis mul otseselt polnud vahet, tunded olid ikka tugevad kuid samas tegin mis tahtsin ja mõtlesin, et kuni kedagi teist ei leia siis ok. Ühel hetkel aga avastasin, et olen lapse ootele jäänud ja kuna vanust oli juba piisavalt, olin palju reisinud ja teenisin hästi, omasin korterit ja kõik oli hästi rahaliselt ja üldse olin juba seal maal, et võiks lapse saada küll, siis otsustasingi, et aborti ei tee ja sünnitan … mees oli shokis, ta oli kahe vahel, tahtis ja samas ei tahtnud seda last (selle teise naise pärast just). Mina jällegi tahtsin seda last väga ja olin õnnelik … jaa väga raske oli vaimselt, rasedus ise moodus väga hästi ja lõpuks sai mees ka aru, et meiega on ikka kõige parem (laps oli siis täpselt kuune) ja jäi meiega… mul oli algul ikka väga raske teda usaldada, sellest on nüüd 4 aastat möödas ja peale seda pole ta enam kordagi põhjust petmise kahtlustamiseks andnud ja nüüd ootame oma teist last, mis on planeeritud ja soovitud mõlemi poolt 🙂
Alguses pöördusin isegi rasedusnoustaja vms poole, hirmus, et kas saan ikka hakkama… samas teadsin, et saan…
kuid ma leian, et minu lugu on pigem erand ja igal inimesel on oma lugu…
Teisest küljest Me teame ainult Sinu lugu, mehe poolset lugu ei tea… mina näiteks hakkasin mõistma oma meest tänu oma vennale, kes meeste mõttemaailma mulle avas 🙂
Ehk alati on kaks osapoolt, mõtle natuke ka sellele, kas oled ise enda poolt teinud kõik, et olla normaalne naine, et mees tahaks Sinuga olla ja pere luua 🙂 või peaksid ka ise end muutma?
Soovin Sulle kõike head ja paremat! 🙂
KAllis teemaalgataja, see on normaalne ja tavaline sellise mehe käitumine 😀 usu mind, kui sa selle lapse alles jätad, siis TA EI TULE ENAM KUNAGI VABANDUST PALUMA EGA PROOVIMA. Ma saan aru, et sa leinad hetkel nässuläinud suhet ja seda, kui valus löök see on, et ta seda last ei taha, mul oli samamoodi, aga sa oled, anna andeks, paduloll naine kui lootuses, et “äkki ikka tuleb tagasi” lapse alles jätad. Mōtle nüüd reaalselt, sa ei saa tänu kohtutäiturile üle 500€ kuus – kas sa suudad selle rahaga kaks last üles kasvatada? Päriselt ka. Mis sa enam selle mehe üle nutad. Ma ka tōepoolest ei uskunud, et kaaslane ei tahagi seda last ja tema käitumist(peksmine, manipuleerimine jne) ei uskunud ka, arvasin et ajutine hullus, aga näe, 7 aastat hiljem ja inimene pole kordagi küsinud ega kirjutanud, et kuule, sa ju kasvatad minu last.. 😀 aga 3 aastat koos kōlbas minuga olla, kokku kolida,, kinke teha, kuulata ja ilusaid sōnu öelda. Lihtsalt last ei soovinud minuga. Saa nüüd palun kiirelt üle sellest mehest, ta ei taha sind ega seda last ja kui sa tunned, et ei saa 2 lapse üksikemana 500€ kuus hakkama, tuleb abort teha, ûkskōik kui jube ja valus. Ja kui tunned, et saad hakkama, UNUSTA VEEL KIIREMINI SEE MEES, isver küll, naudi rasedust ja pärast sündi pane alimendid peale. Kogu lugu.
Ära tee palun aborti, see on teisisõnu ju tapmine. Sinu nutust ja murest saan aru, et sa ju ise ootad seda last. Anna temale ka võimalus sündida. Saate ju kolmekesi kenasti hakkama, uue lapsega saad kuus 523 neto kätte miin.vh+peretoetus ja seda 1,5 aastat, vanema tütrega 55 juurde igakuiselt, see on ligi 600 eur kuus. Riiklik ühekordne sünnitoetus on 320 eur, siia lisandub omakorda linna või valla poolt 320. Nendele sigameestele nõuad kohtulikult (tasuta kohtuprotsess) alimendid peale kummalegi, miinimumelatis mõistetakse välja otsekohe ilma lisadokumente nõudmata, see teeb 250+250 kuus+peretoetus laste pealt 110 kuus ja väiksema hooldustasu kuni tema 3 a. saamiseni 38, kokku peale vh lõppu igakuiselt 648 kuus, pole ju vähe.
Sellest värdjast mehest mine elu eest eemale ja lõpeta see suhtlus otsekohe, miks sa lased endale ja oma lastele vaimset vägivalda teha? Jah enamus mehed on sead ja lapsi sünnitavad naised peamiselt ikka enda rõõmuks.
Jõudu, jaksu sulle, toimi targalt, hoia ennast ja oma lapsi.
Raseduskriisi nõustamistelefon: 8002008
Lihtsalt raske teha abordi kui sa tunned, et keegi kasvab sul südame all..
Ma ei nuta teda tagasi mul lihtsalt valus juba sellest, et nii tehakse. Et kuidas inimesed võivad olla nii südametud. See pole asi see on laps. ma tean seda tunned kui sa kannad 9 kuud imelist pisikesd ja see hetk kui ta näeb esimest valgust ja sina saad kätte võtta. Kuidas saab sellist pisikest lihtsalt mingi värdja pärast tapa. Mul on hea pere kes on mulle toeks moraalselt ka natukene raha osas. Oleme alati üksteist aitanud.
Seda enam on ju kõik hästi, jäta vaid see mees maha, see pole mehe nime väärtki. Hoia kohe heaga eemale, pead end hoidma praegu. Muide sa kirjutad kellegagi, kelle ema loobus abordist. Ma tean, mida su sündimata laps tunneb…
Su jutust on aru saada, et oled selline emotsionaalsem tundeinimene, seega valmistab ratsionaalne lähenemine pisut probleeme. Ei oska “südant kõvaks teha”. Oled oma esimese lapse isa juba niikuinii valesti valinud, nüüd valisid ka teise lapse isaks tropi. Kas tahad sama reha otsa kaks korda järjest astuda? Või ehk lausa kolmandatki? Võibolla siiski jätad seekord lapse saamata ning püüad kõigepealt normaalse isa oma lastele leida, enne uute laste sünnitamist?
Abort ei ole nuusata, see on jube ja jõle aga arvesta, et selle uue lapsega võid sa veel hullemini pekki keerata nii oma suurema lapse kui ka iseenda elu, rääkimata siis juba sündimata beebist.
Kui otsustad selle lapse saada, vajad veel pikalt oma pere toetust ning oled end ja oma lapsi veelgi suuremasse vaesuslõksu määranud.
Minusugune argpüks valiks lihtsama tee; laps alles jätta pole sugugi ratsionaalne otsus, küll aga väga vapper.
Edu – misiganes otsustad.
Kõige halvem selles olukorras minu meelest on see, et seod end läbi lapse selle mehega igavesti ja annad talle seeda võimaluse enda elu järgmised 20 aastat juhtida, tuju rikkuda ja ahistada. Võimalik, et ta kaob ära lihtsalt, aga kuna ta tundub su kannatusi nautivat, siis võib hakata meelega ahistama. Lisaks last töötlema nii nagu pole õige või lapsega halvasti käituma, et sulke halba teha.
Mul on laps suht tropi mehega ja väga raske on sellega elada. Ei pea mõtlema vast emotsionaalselt praegu. Iga kell võid lapse saada, aga mitte mehega, kes ohtu põhjustab.
Minul on armastav abikaasa, kes on super hea isa ja mees. Sinu olukorras ma ei mõtleks ka, teeks aborti. Kui ma oleks oma eksmehest rasedaks jäänud, oleks kindlasti teinud. Ootasin pikalt seda õiget meest, kes oleks mu lastele parim isa. Lahkuminekuid ei tea kunagi ette aga vot isa on lapsel üks ja elu lõpuni. Minu kohus ja soov oli oma lastele parimat pakkuda.
Kuulake ja mõelge kaasa:
https://vikerraadio.err.ee/v/peresaade/saated/ccef9df1-1543-4018-bc40-81befe8815a6/peresaade-kadri-sakala-emotsionaalne-vagivald
Teemaalgatajal soovitaksin pöörduda raseduskriisi nõustaja poole, sellistel hetkedel on teinekord hea, kui keegi pereväline professionaal asja selgitab.
Elu loksutab kõik paika. Ükskõik, mida otsustad. Lahendused on tegelikult käega katsuda. Mida sa saaksid teha selleks, et laps alles jätta? Kui on pere, kes saab last mõnda aega hoida, võid õppida parema ameti, et hakkaksid rohkem teenima. Hakkad ettevõtjaks, et kõik, mis teenid ongi sinu. Suvel kasvatad talveks ise toitu, tänu millele kulub poest ostetavale palju vähem jne. Vaata oma praegustest võimalustest kaugemale ja kui tahad, leiadki vastuse.
Ära tee palun aborti, see on teisisõnu ju tapmine. Sinu nutust ja murest saan aru, et sa ju ise ootad seda last. Anna temale ka võimalus sündida. Saate ju kolmekesi kenasti hakkama, uue lapsega saad kuus 523 neto kätte miin.vh+peretoetus ja seda 1,5 aastat, vanema tütrega 55 juurde igakuiselt, see on ligi 600 eur kuus. Riiklik ühekordne sünnitoetus on 320 eur, siia lisandub omakorda linna või valla poolt 320. Nendele sigameestele nõuad kohtulikult (tasuta kohtuprotsess) alimendid peale kummalegi, miinimumelatis mõistetakse välja otsekohe ilma lisadokumente nõudmata, see teeb 250+250 kuus+peretoetus laste pealt 110 kuus ja väiksema hooldustasu kuni tema 3 a. saamiseni 38, kokku peale vh lõppu igakuiselt 648 kuus, pole ju vähe.
Jõudu, jaksu sulle, toimi targalt, hoia ennast ja oma lapsi.
Raseduskriisi nõustamistelefon: 8002008
Asjalik kommentaar. Sa oled kurb ja hirmul, aga sa saad hakkama. Sul on õde, vanemad. Sinu 5-aastasele on sündiv õde või vend kaaslane terveks eluks. Hea, kui saaksid kolida ja kõik kontaktid elukaaslasega katkestada. Jutt ebastabiilsest lapsest on muidugi rumalus.
Räägi raseduskriisi nõustajaga ning pöördu ka naiste varjupaika, nemad oskavad samuti toeks olla ning aidata sul nutud ära nutta ning leida endas otsustavust partnerist eemalduda. Nende toel on sul lihtsam olukord endale selgeks mõelda ning teha otsused. Pöördu kindlasti. Sa leiad tuge ja mõistmist.
Te soovitate miinimumpalgaga kahe lapse emal, kui issid ei maksa ka elatist, anda lapsed vanematele, et õppida 3 a elukutset ja samal ajal ka aeda pidada, et kartult endale kasvatada?
Aga vanemahyvitist ei hakka ju miinimum saama, kui ametlik palk on rohkem, kui miinimum? See, et kohtutäiturid ära v6tavad, ei tohiks ju seda brutopalka m6jutada, sest vanemahyvitist arvestatakse brutopalga alusel? Parandage, kui eksin…
Te soovitate miinimumpalgaga kahe lapse emal, kui issid ei maksa ka elatist, anda lapsed vanematele, et õppida 3 a elukutset ja samal ajal ka aeda pidada, et kartult endale kasvatada?
Mis seal imelikku on, kui soovitati erinevaid võimalusi läbi mõelda. Uus amet ei pea olema omandatud 3 aastaga, kursuseid on erinevaid. Samas, tean naist, kes lõpetas 2 väikse lapse kõrvalt Tartu ülikooli. Kerge ei ole, ilmselgelt, aga sai hakkama. Aga kas abort oleks kerge? Ükski variant ei ole kerge. Eelpool olevatest postitustest ma küll ühestki välja ei lugenud, et lapsed peaks vanematele ära andma. Pigem seda, et vanemad saaks ehk lastel sel ajal silma peal hoida, kui ema on koolis näiteks. Seda kõike selleks, et ema ei peaks piinlema abordi tegemise pärast.
Eks igaüks mõtleb ja loeb sedasi, kuidas on harjunud. Kes otsib võimalusi, kes vabandusi.
Mina loen eelnevatest postitustest välja, et teema algataja tegelikult ei soovi aborti teha ja enamus inimesi proovib aidata tal näha võimalusi, mida suures masenduses olles ise ehk ei “näegi”.
Aga vanemahyvitist ei hakka ju miinimum saama, kui ametlik palk on rohkem, kui miinimum? See, et kohtutäiturid ära v6tavad, ei tohiks ju seda brutopalka m6jutada, sest vanemahyvitist arvestatakse brutopalga alusel? Parandage, kui eksin…
Ei, see tõesti ei mõjuta. Kohtutäiturid hakkavad sellest vanemahüvitisest vist siiski samamoodi tükke haukama kuni võlg makstud, aga kuna lisandub 1 ülalpeetav, siis saavad nad korraga vähem võtta.
Mina lõpetasin ka 2 beebi/väikelapse kõrvalt ülikooli, käisin veel päevases õppes. Mul muidugi oli mees abiks ja rahamure ei kummitanud. Kusjuures, mees oli sel ajal vaid poole kohaga tööl ja mina sain miinimumvanemahüvitist, sest I lapse VH arvutamise aastal ei olnud täit aastat tööl käinud. Aga beebile ja hiljem 2. beebile ning väikelapsele kulus vähe raha, auto oli olemas, aga linnas elades kasutasime seda vähe, šopata polnud aega, väljas ei käinud (aega polnud, lapsed ka ja hoidjaid polnud), riideid ostsin osta.ee-st tervele perele. Lasteasjad olid ka suuremas osas kasutatud. Aga ikkagi oli ilus aeg ja rahapuudust ei tundnud, kuigi saime pere peale vaid pisut üle toonase 2 inimese miinimumkuupalga. Võlgu, järelmakse meil õnneks polnud.
Teemaalgataja, jõudu sulle. Sa saad vähemalt õe käest beebiriideid paluda.
On ikka jobusi mehi küll. Vastutustundetud ja südametud 🙁
1 kommenteerija jäi siin ka mulle silma, kes ütles, et kardab oma mehe juurest ära minna.
Mina ei ole selles olukorras olnud (mul on vedanud), aga ma tõesti soovitan end kokku võtta ja kui mees ei austa sind, siis sellele suhtele ka lõpu teha. Vanemad ei pea koos elades last kasvatama.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
