Millal julgesite uuesti mõelda rasestumine peale seda, kui teid tabas eelmise lapse kaotus, sh olukorras, kui lapse kaotus juhtus raseduse ajal. Mis aitas koguda julgust ning kas terve uus rasedus oli hirm?
Näitan 7 postitust - vahemik 1 kuni 7 (kokku 7 )
Teema: Rasedaks peale lapse kaotust, millal?
20.12.2019 23:25
To report this post you need to login first.
21.12.2019 09:24
See pole küll päris minu teema, on vaid 1-2 korda olnud keemilist rasedust, kuid pikaaegse triibupüüdjana olen lugenud nii mõnegi inimese katkemise ja jätkamise lugusid. Iga inimene on erinev. Mõni ei jõua ära oodata, millal uuesti saaks proovima hakata, millal taastub organism, lõppevad päevad, algab OV, on arsti luba jätkata jne. Kindlasti oleneb palju ka sellest, mis hetkel rasedus katkes ja ka sellest, kas katkes iseeneslikult või pidi tablettidega/kirurgiliselt kaasa aitama.
Siiani on jäänud arusaam, et enamik inimesi, kellel varakult katkeb rasedus, püüavad kohe alustada uuesti, kui organism seda võimaldab. Need, kellel rasedus juba kaugemal olnud, on võtnud endale ja kehale siiski paar kuud taastumiseks. Kuid on ka inimesi, kes ka peale poolt aastat pole emotsionaalselt valmis uuesti proovima. Iga üks ju võtab lapsekaotust erinevalt, elab läbi seda erinevalt ja tuleviku eesmärgid on erinevad. Igaüks ei suudagi uuesti rasestumist ette võtta.
Julgust uuesti rasestumiseks ehk aitab süstida see, et tavaliselt peale kurvasti lõppenud rasedust on uus rasedus suurema tõenäosusega terve ja korralik (eelnev rasedus liigutab hormoonid ja muud tasemed kehas paika ning nii on organism paremini valmis uueks raseduseks).
Ei kujuta ettegi, mida kõike Sa läbi elanud oled. Võta aega endale niipalju, kui vajalikuks pead ning kui oled valmis uuesti proovima, siis hoian pöidlaid, et kõik läheks väga hästi lõpuni välja ja samasuguse kogemusega Sa enam kokku puutuma ei peaks!
To report this post you need to login first.
21.12.2019 14:57
Minul on olnud 3 katkemist ja 1 katkestamine. Peale katkemisi, mis juhtusid ca 6-7 rasedusnädalal, jätsin ühe tsükli vahele ning siis alustasin uuesti triipude püüdmist. Katkestamisega oli natuke raskem, siis ei soovitanud arstid ennem 3 tsüklit uuesti proovida, samuti ei olnud ka ise emotsionaalselt valmis. Katkemisi ei ole kunagi peljanud, jah, eks paar päeva oli ikka väga nukker see meeleolu, kuid ei midagi hullu, küll aga oli päris suur hirm uue katkestamise ees.
To report this post you need to login first.
21.12.2019 20:39
Mul oli kaks peetumist, enne kui lõpuks kolmanda rasedusega kõik hästi läks. Paar kuud pärast peetumist kogusin end, siis hakkasime uuesti triipe püüdma. Tundsin ise, et ei taha oodata, last olime enne neid peetunud rasedusi üritanud juba mitu aastat saada. Muidugi oli järgmise raseduse ajal hirm, ei suutnud kuidagi rahulik ja õnnelik rase olla. Aga samas igapäevaelu läheb edasi, peaasi on, et on keegi, kellega oma hirme jagada, kasvõi nt mõni sõbranna, kes on sama läbi elanud või lihtsalt oskab toetada ja kuulata.
To report this post you need to login first.
26.12.2019 19:41
Minul suri laps kõhus 15+ nädalal. Umbes kaks-kolm kuud peale raseduse katkestamist jäin uuesti ootele, kuid see rasedus katkes u 10 päeva hiljem. Uuesti jäin ootele umbes pool aastat hiljem, kandsin kenasti lõpuni ja sain elusa terve lapse. AGA see rasedus oli jube, just psüühiliselt. Sisuliselt olin iga jumala päev valmis selleks, et laps mu kõhus on surnud. Kergemaks läks alles 30+ nädalal ja ka ainult seetõttu, et siis tundus lapse surm juba nii jube, et oleks vähemalt avalikult leinata saanud. Sest jah, paraku tundsin ma, et oma 15+ surnud last ma leinata justnagu “ei tohtinud”, kuna rasedus ju alles nii väike ja pealegi elan riigis, kus abort omal soovil on lubatud kuni 18. rasedusnädalani ehk siis 15+ nädalal katkestamine pole midagi erilist (mul haiguslooski ühes kohas kirjas “legaalne abort”).
To report this post you need to login first.
26.12.2019 20:19
olen ka peetumise üle elanud. Enda jaoks oli kõige raskem see, et pidin veel nädal aega surnud lootega ringi kõndima ja tööl head nägu tegema, kartes et iga hetk võib suur veritsus tekkida. Otsustasin kirurgilise kasuks kuna ei tahtnud oma silmaga neid jubedusi ja klompe näha mis siin kirjutatud on. Hästi palju aitas mind just siin foorumis teiste peetumiste lugude lugemine ja sain kinnitust, et see võib iga ühega juhtuda, alguses ikka süüdistasin ennast, et jõin palju kohvi ja käisin öövahetustes. Pidasin ikka 2 kuud vahet ja siis üritasime uuesti ning kohe näkkas ja sünnitasin terve beebi. Rasedus oli alguses ikka päris närvesööv, eriti kui iiveldus päeva pealt ära kadus aga õnneks oli kõik korras. Südamerahu andis lootedopleriga kuulamine. Ise ma tunnen küll et kui oleks veel üks peetumine olnud siis arvatavasti rohkem üritanud poleks kuna see mõjus ikka väga raskelt ja mul 2 last ka olemas. Tublid olete, kes seda mitu korda läbi elanud ja uuesti üritanud.
To report this post you need to login first.
27.12.2019 22:38
Mina olen ka hetkel selles olukorras kus tahaks uuesti aga nu ei julge. Hirm nii suur. Minul oli esimene katkemine 10 nädalal ja järgmine rasedus 21+4 . Ootasin paar kuud ja hakkasime mehega uuesti püüdma triipe. Veebruaris saab aasta nüüd täis ja triipe pole ikka. Selline tunne et ma ei saagi enam lapsi. Mul oli väga raske see kõik. Laps sündis, kolme päeva pärast oli piim rindades ja võtsin tablette, mis pärsib piimateket, siis pidin minema veel kirurgiliselt puhastusele ja siis pidin seletama et kus mu laps ikkagi on, sest intensiivis olevad töötajad ei teadnud midagi. See kõik oli nii raske. Mul jäi kolm päeva puudu et saada lapsele päris oma nimi panna ja matta ta. Minul oli ka selline tunne et nagu pole õigust leinata kuna ta oli ju arstide kirjas vaid loode. Kolme päeva pärast oleks laps olnud. . Nüüd kui peaks ikkagi mingi ime läbi rasedaks jääma siis hirm on suur ja saadab ilmselt mind raseduse lõpuni kuni laps käes. Kuid jah, siiani pole veel õnnestunud jääda ja aasta on kohe varsti täis.
To report this post you need to login first.
Näitan 7 postitust - vahemik 1 kuni 7 (kokku 7 )
Sa pead olema sisse logitud, et vastata selle teemale.
