Teema: Rasedana justkui kaod ise ära?

Kui ikka nii suur osa seltskonnast on rasedad või just olnud rasedad, siis see suhteliselt loomulik. Voolusest rasedana ja tite kakavärvist ei ole ma ise rasedana ja beebi emana mitte kellegagi rääkinud, pole vist põhjust olnud. Aga et väga kergelt jõuavad teemad sinna, mis silmnähtavalt kõiki puudutab, on minu meelest pigem loomulik.
Eriti kui seltskonnas on võõramaid nagu sina, võib selline lihtne vestlusteema olla soojenduseks täitsa sobiv.
Sellist reeglit ka pole, et seltskonnas uuem inimene ei tohi ise ühtegi teemat üles võtta, miks mitte? Ei maksa nii häbelik olla kui pärast endal kehv tunne, et õhtu oli üksluine ja igavavõitu.
Paratamatus on muidugi see, et kogu lapsesaamine ongi üks ilmatu suur elumuutus. Sama imelik oleks olnud kui sellest teemast poleksi eriti räägitud.

Vabandust, aga rasedus on ju naise osa. laps kasvab naise sees, kõik toimub naisega – kuhu se enaine siis kaob? Rasedus on täpselt sama palju naise elu nagu naise töö, õpingud, peod, teater…ja kindlasti on rasedus rohkem naise elu kui päevapoliitika 🙂

Pigem arvan, et sa ei tõstatanud muud teemat, kuna tegelikult sul ei olnudki endal muust rääkida. Sa koged seda eriti teravalt vahetult peale lapse sündi, kui beebi on veel liiga väike, et käia jälle pidudel, teatris, ja kogu see elu tiirlebki lapse ümber, siis tõesti mingi aeg sul ei olegi muud elu. Ja usu, ka emad ise on kurtnud, et ega muud jututeemat polegi, sest muud ei toimu. Aga see ei jää lõpmatult nii.

kusjuures see, et ainult lastest räägitakse, on eriti tuntav seltskonnas, kus kõik ei tunne üksteist väga hästi – siis poolvõõrastega ongi see nagu ainuke ühine jututeema. Kassid või lapsed 😛

Minuarust on natuke imelik see väide, justkui ei tohiks oma raseudest või lapsest rääkida, justkui see ei oleks osa naise elust või on väiksem osa kui eileõhtune teatrielamus. Ikka vastupidi – lapsesaamine ja lapsed on tunduvalt suurem osa meie elus kui ükskõik mis muu. Aga miskipärast ei tohi sellest rääkida, seda justkui ei peeta “oma eluks”, elu on justkui ainult siis, kui on pidu, teater jmt.

Poolvõõrad inimesed ei osanud lihtsalt millestki rääkida sinuga.

Olen samamoodi rasedana olnud sünnipäeval, kus tutvusringkonnast oli veel mitu rasedat. Ei teinud keegi rasedusest või lastest juttu, oli muid asju rääkida. Ja kuna peale minu teistel oli teine või kolmas laps tulemas, minul ainult esimene, siis ei olnud ka rasedatel endal ilmselt seda huvi, et jälle rasedusest rääkida.

Praegu kahe lapse emana ei suuda ma isegi meenutada, et sama vanade lastega emade seltskonnas või kui lapsed olid beebid, oleks keegi lapse kaka värvist vmt rääkinud. Eks ikka kurdeti, kui magada ei saanud või väsimus oli, või arutati mingeid kasvatuspõhimõtteid, aga selliseid kakajutte küll ei olnud, nagu siin keegi näiteks on toonud. See on nagu mingi linnalegend beebide emade kohta, et saavad kokku ja räägivad lapse kaka värvist. Päris elus ma sellist olukorda kohanud pole 😀

Eks see ole paratamatu, et mis on elus hetkel oluline, sellest ka räägid. Nii on nt töökollektiivi väljasõidul ka, et hiljemalt tunni pärast juba räägitakse tööst. Vanematel inimestel peamiseks teemaks tervis. Mul on õnnesks vedanud, et sõbrannadega ei pea titejutte rääkima. Põgusalt vahetame infot, mis tehtud ja mis teoksil lastega, aga muidu õnneks on ka muid teemasid. Ka tööl on häid sõbrannasid, kellega ei pea vaid tööjuttu rääkima.

On ju ka perekooli teemad tihti sellised, et hoia pead kinni. Mõnele lihtsalt meeldib. Veab, kui leida inimesi, kellel samad huvid jututeemades.