Käisime täna mehega külas tema sõbra perel. Perenaine on samuti rase, olemas ka 2-aastane laps. Külaliste hulgas viibis veel kaks rasedat, lisaks üks paar, kellel oli 5 nädalane beebi.
Terve õhtu käis jutt ainult rasedustest ja beebidest, isegi meeskülaline ei rääkinud mitte millestki muust. Kuna nägin enamikku inimestest esimest korda, ei pidanud viisakaks meelevaldselt sekka teisi teemasid tuua, kuna jäi mulje, et muust ei tahetagi rääkida. Minu mees aitas peremehel aeda ehitada, seega olid need kaks ka eemal.
Mul oli lõpuks ikka päris siiber nendest titejuttudest ja mõtisklesin omaette, et kas nii ongi, et raseduse ja beebieluga sa justkui kaotad iseennast ära? Või muutud ajutiselt mingiteks aastateks teistsuguseks ning su fookus on suunatud peamiselt/ainult titendusele?
Võib-olla oli asi selles, et need inimesed olid minu jaoks võõrad ja mul polnud eriist soovi rääkida, kas mul on voolust või kõhukinnisust ning mitu kilo olen juurde võtnud, aga pisut nukraks tegi mind see õhtu küll.
Olgu igaks juhuks öeldud, et väga ootame oma esimest last ja armastame teda – et ei jääks muljet, et olen mingi lastevihkaja, kes kogemata rase on.
Pika jutu lõpetuseks – tundsin, et ma polegi enam mina, vaid ma olen ainult RASE ja kõik, kellelt küsitakse ainult raseduse ja beebidega seotud asju ning eeldatakse, et ma tahangi ainult sel teemal rääkida.
Teema: Rasedana justkui kaod ise ära?
Ja edasi räägitakse ainult aastaid titest, lapsest, uuest rasedusest (et ikka millal?). Mitte ema elupüüdlustest ja unistustest, vaid tite kakavärvist ja millised mähkmed on parimad.
Esiteks, sa ei tundnud neid, ei saagi mingeid südamest südamesse vestlusi pidada ja hoiti teema “üldhuvitavatel” asjadel, mis tei ühine oli, et kõigil oleks võimalus kaasa rääkida vms.
Kui ikka nii suur osa seltskonnast on rasedad või just olnud rasedad, siis see suhteliselt loomulik. Voolusest rasedana ja tite kakavärvist ei ole ma ise rasedana ja beebi emana mitte kellegagi rääkinud, pole vist põhjust olnud. Aga et väga kergelt jõuavad teemad sinna, mis silmnähtavalt kõiki puudutab, on minu meelest pigem loomulik.
Eriti kui seltskonnas on võõramaid nagu sina, võib selline lihtne vestlusteema olla soojenduseks täitsa sobiv.
Sellist reeglit ka pole, et seltskonnas uuem inimene ei tohi ise ühtegi teemat üles võtta, miks mitte? Ei maksa nii häbelik olla kui pärast endal kehv tunne, et õhtu oli üksluine ja igavavõitu.
Paratamatus on muidugi see, et kogu lapsesaamine ongi üks ilmatu suur elumuutus. Sama imelik oleks olnud kui sellest teemast poleksi eriti räägitud.
Ei kao küll ise kuskile ära. Ma ootan kolmandat, 31 ndl rasedust ja rasedusest ja tittedest räägin väga vähe. Mis seal ikka jahuda, tutvusringkonnas kõigil juba mitu last, ei midagi uut ja huvitavat, et oleks vaja ainult sellest rääkida.
Vabandust, aga rasedus on ju naise osa. laps kasvab naise sees, kõik toimub naisega – kuhu se enaine siis kaob? Rasedus on täpselt sama palju naise elu nagu naise töö, õpingud, peod, teater…ja kindlasti on rasedus rohkem naise elu kui päevapoliitika 🙂
Pigem arvan, et sa ei tõstatanud muud teemat, kuna tegelikult sul ei olnudki endal muust rääkida. Sa koged seda eriti teravalt vahetult peale lapse sündi, kui beebi on veel liiga väike, et käia jälle pidudel, teatris, ja kogu see elu tiirlebki lapse ümber, siis tõesti mingi aeg sul ei olegi muud elu. Ja usu, ka emad ise on kurtnud, et ega muud jututeemat polegi, sest muud ei toimu. Aga see ei jää lõpmatult nii.
kusjuures see, et ainult lastest räägitakse, on eriti tuntav seltskonnas, kus kõik ei tunne üksteist väga hästi – siis poolvõõrastega ongi see nagu ainuke ühine jututeema. Kassid või lapsed 😛
Minuarust on natuke imelik see väide, justkui ei tohiks oma raseudest või lapsest rääkida, justkui see ei oleks osa naise elust või on väiksem osa kui eileõhtune teatrielamus. Ikka vastupidi – lapsesaamine ja lapsed on tunduvalt suurem osa meie elus kui ükskõik mis muu. Aga miskipärast ei tohi sellest rääkida, seda justkui ei peeta “oma eluks”, elu on justkui ainult siis, kui on pidu, teater jmt.
Roojamine on ka elu loomulik osa, aga sellest me ka eriti seltskonnas ei räägi.
Mul on (oli) kaks sõbrannade gruppi. Ühes on pea kõik värsked emad või lapseootel ja enamik meie teemasid paratamatult on seotud lastega. Kui jääd koju pisikestega siis elu muutubki ja ilma lasteta satub harva välja. Seega ei juhtu muudes eluvaldkondades palju selle eluperioodi jooksul ja tõesti ei oska kaasa rääkida muudel teemadel nii hästi. Ma sain seda valusalt omal nahal tunda just oma teises sõbrannade grupis kus keegi ei ole ema ega ei plaani lähiajal lapsi. Peale esimese lapse sündi veel suheldi minuga ja käisin ka sutsakate kaupa nendega ühistel koosviibistel. Kuna üks sõbranna sealt grupist ei salli väga lapsi, siis tema juuresolekul laste/raseduste teemadel praktiliselt ei rääkinud. Algul oli nende poolt suhtumine minusse okei, aga kui jäin suht kiirelt ka teist last ootama, siis heideti mind põhimõtteliselt kõrvale. Enam ei kutsuta ühistele üritustele ja kui ise üritan midagi välja pakkuda, siis justkui pole aega või nende plaanid pole “rasedatele sobilikud”. Seega olen nende jaoks igav titemamma.
Poolvõõrad inimesed ei osanud lihtsalt millestki rääkida sinuga.
Olen samamoodi rasedana olnud sünnipäeval, kus tutvusringkonnast oli veel mitu rasedat. Ei teinud keegi rasedusest või lastest juttu, oli muid asju rääkida. Ja kuna peale minu teistel oli teine või kolmas laps tulemas, minul ainult esimene, siis ei olnud ka rasedatel endal ilmselt seda huvi, et jälle rasedusest rääkida.
Praegu kahe lapse emana ei suuda ma isegi meenutada, et sama vanade lastega emade seltskonnas või kui lapsed olid beebid, oleks keegi lapse kaka värvist vmt rääkinud. Eks ikka kurdeti, kui magada ei saanud või väsimus oli, või arutati mingeid kasvatuspõhimõtteid, aga selliseid kakajutte küll ei olnud, nagu siin keegi näiteks on toonud. See on nagu mingi linnalegend beebide emade kohta, et saavad kokku ja räägivad lapse kaka värvist. Päris elus ma sellist olukorda kohanud pole 😀
Eks see olegi rohkem kõnekujund 😛 sest millestki muust teatud ajahetkel 24/7 titega tegeleval emal pole rääkidagi kui lapsest.
Aga arvan, et sel poolvõõral seltskonnal ehk oleks just samuti väga hea meel olnud toreda mitte-“mitmes-nädal-mis-hädad-kas-poiss-või-tüdruk” tavalistest rasedajuttudest vaheldust saada, paku julgelt oma teemasid välja järgmine kord!
Eks see ole paratamatu, et mis on elus hetkel oluline, sellest ka räägid. Nii on nt töökollektiivi väljasõidul ka, et hiljemalt tunni pärast juba räägitakse tööst. Vanematel inimestel peamiseks teemaks tervis. Mul on õnnesks vedanud, et sõbrannadega ei pea titejutte rääkima. Põgusalt vahetame infot, mis tehtud ja mis teoksil lastega, aga muidu õnneks on ka muid teemasid. Ka tööl on häid sõbrannasid, kellega ei pea vaid tööjuttu rääkima.
On ju ka perekooli teemad tihti sellised, et hoia pead kinni. Mõnele lihtsalt meeldib. Veab, kui leida inimesi, kellel samad huvid jututeemades.
