Tabasin ennast ajas tagasi mõtlemas, olen oma teise lapse ootel. Esimene sündis pea 15 aastat tagasi, seega pikk aeg möödas. Meenutan ja mõtlen, et esimene rasedus möödus väga rahulikult, ei osanud üldse millegi üle pabistadagi, usaldasin oma arsti,ei mõelnud selle peale, et mingi uuring jääks tegemata. olin rõõmus ja rahulik. Ei pabistanud iga asja peale, näiteks, et kas loode kasvab või peetub jne. Ei tulnud nagu selliseid hirme. Ei olnud tol ajal ka väga googeldamist, ilmselt see ka mõjutas.
Kuid nüüd teist korda rase olles pabistan väga. Kas kõik uuringud saavad ikka tehtud, kas peaks arsti käest mingeid lisauuringuid paluma, kas ikka arst pakub kõiki võimalusi, kas mu loode kasvab ilusti, või on peetumine. Kuidagi palju rohkem stressi. Internet on nüüd muidugi ka kättesaadavam ja mida kõike sealt võib lugeda ja leida.
Kuidas teistele tundub, kas on tänapäeval muretsemist rohkem?
Teema: Rasedus 15 aastat tagasi stressivabam kui praegu
Kindlasti. On ju tehtud kindlaks, et rasedusaegsed looteuuringud põhjustavad väga palju stressi ja samal ajal ka emade ebanormaalset distantseerumist oma lapsest (ema kiindub lapsesse alles siis, kui ta on normaalne, rasedus avalikustatakse alles peale viimast uuringut jne). See kahjustab ema-lapse suhet ja paneb justkui emale koorma, et kui ta uuringuid ei tee, oleks ta nagu kurjategija. Last ei võeta nagu erilist kingitust, vaid kui mingite protseduuride poolt väljasõelutud tipp-produkti. Kõik see raseduse ajal läbielatud stress kahjustab last ilmselt rohkem kui ebatervislikud eluviisid.
Arvan, et see on täiesti individuaalne. Ka inimene muutub 15 aasta jooksul väga palju. Mul on mitmeid kurva lõpuga rasedusi ja mina olen väga rahul kui põhjalikku ja head tööd eestis tehakse. Lootevee uuringud jne on just andnud südamerahu ja turvatunnet. Inimesed on erinevad.
PS: kui sa ei soovi sünnieelset diagnostikat, siis saad seda ka oma arstilt paluda – sunniviisiliselt ei uurita midagi!
Ka vanemaks saades inimesed muretsevad rohkem. Näen seda enda abikaasa pealt. Ma ise olen selline üsna murevaba inimene ning vaatan alati kõike positiivse nurga alt. Aga iga aastaga mu kaasa muutub aina rohkem muretsejaks. Mina kannan meie teist last, aga tema paanitseb kui mul mingid valud.
Ma arvan ka, et pigem tuleb see vanusega. Mul oli 11 aasta eest problemaatiline rasedus, seega ma guugledasin neid katkemise statistikaid tollal ikka tõsiselt (samal ajal kodus voodis lebades ja päevi lugedes selleni, millal statistikakõver eksponentsiaalselt allapoole keerama hakkab).
Praegu olen ka teadlik ja ära guugledatud, aga mõnes mõttes olen endaga rahu teinud tänu sellele – et läheb nii nagu läheb, paljudel läheb samamoodi ja mina ei saa sinna midagi teha. Võimalusel muidugi kontrollin, aga hulluks mingite testide taga ajamisega ei lähe. Kogu pakutava diagnostika kavatsen küll kindlasti ära kasutada, ikka tugevam tunne ju (eriti vanas eas, kus riskid kõrgemad).
Ma pakun ka, et nüüd on küsimus +15a vanuses ja rohkemas elukogemuses.
12 aastat tagasi, kui olin 26-aastane, ei teadnud ma suurt midagi katkemistest, peetumistest, kromosoonhaigustest jm. Nüüd tean oluliselt rohkem, sest olen ise 3 varast peetumist läbi teinud, sõbrannade lugusid kuulnud ja meediast lugenud-vaadanud. Kui võrdlen raseduse jälgimist 12 aasta taguse ajaga, näen suurt arengut ja tunnen tõesti, et mind kantakse kätel. Enda üllatuseks olen rahulik ja rõõsa rase, kuigi kartsin peale peetumisi, et muutun täitsa närvipuntraks. Lisauuringuid ei ole küsinud, sest tean, et olen normraseduse jälgimise kava põhjal hea hoole all. Siiani on kõik väga hästi olnud, kahtlemiseks ja guugeldamiseks põhjust ei näe. Muidugi on väike tõenäosus, et mõni kõrvalekalle jääb märkamata, aga suurem on siiski lootus, et kõik on kõige paremas korras
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
