Selline hirm on täiesti arusaadav ja põhjendatud, seda enam, et oled ühe katkemise üle elanud.
Meie hakkasime eelmisel aastal teist last planeerima. Triibud tulid ruttu, kuid esimesel ämmaemanda vastuvõtul selgus, et rasedus on peetunud. Lisaks sellele valule kaasnes mul tabletiabordiga ka tüsistus, mistõttu kaotasin palju verd. Taastusime paar kuud ja proovisime uuesti.
Taas tulid triibud kiirelt, aga viiendal nädalal algas mul verejooks. Tormasin emosse, hcg 35, kuid mida polnud, oli lootekott.. st et tegemist oli keemilise rasedusega.
Arstid ei arvanud nendest katkemistest midagi – soovitati 1-2 kuud vahele jätta ja uuesti proovida. Ja proovisimegi.
Selle aasta alguses sain siis taaskord triibud ja enda rahustuseks käisin esimese asjana 3 korda ülepäeva hcg-d mõõtmas. Tõus oli kena. Lisaks sellele läksin juba 4 nädalal naistearsti vastuvõtule, kes määrast profülaktilises mõttes Duphastoni ja jälgis mind kuni 7nda nädalani. Lisaks foolhappele soovitas arst võtta MagneB6, et rahulikuna püsida.
Kuna kõik arenes kenasti, siis võttis jälgimise üle ämmaemand. Lisaks käisin veel Šoisi juures end rahustamas.
Algus oli emotsionaalselt tõesti raske, aga nüüd ma olen siin, peaaegu pool rasedust on kenasti möödas ja kõik on suurepärases korras. Hirmule vaatamata tuleb leida endas positiivseid mõtteid ja rahulikku meelt. Loodan, et sul läheb kõik hästi!
