Esileht Lapse ootamine Rasedus ja depressioon

Näitan 11 postitust - vahemik 1 kuni 11 (kokku 11 )

Teema: Rasedus ja depressioon

Postitas:
Kägu

Tere

Tahtsin veidi kurta ja nõu küsida. Nimelt olen rase ja hetkel ka kodukontoris. Viimasel ajal tunnen, kuidas negatiivsed mõtted saavad minust võimust, miski ei tee enam rõõmsaks. Kui pean kuskile minema, otsin ettekäändeid, tahaksin ainult kodus olla, energiat pole.
Mitu korda nädalas nutan ennast magama. Ma ei oska ega suuda seda rasedust nautida, kuigi kõik artiklid räägivad sellest, kui tore ja ilus aeg see on.

Mis ma tegema peaksin? Raseduskriisinõustaja juurde pöörduma? Perearstile ütlema, et ma ei tule enam toime ja haiguslehe võtma? Tablette ma seekord krõbistada kindlasti ei soovi.

Kellel sarnane kogemus olnud, aitäh nõuannete eest!

+1
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Esmalt küsiksin, kuidas lapseisaga suhted? Kas on lähedus, kas ta on toeks? Mis on Sinu mõtted tuleviku suhtes, kui beebi sünnib? Kas on kindel kodu ja see õige perekonna tunne? Vabanda, et ründasin küsimustega kohe, aga neile vastuseid leides saab edasi liikuda.

0
-1
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Mina käisin terve esimese trimestri raseduskriisi nõustaja juures.
Raseduse ajal hormoonid põhjustavad muutuseid psüühikas. Juurde veel ebanormaalne maailma olukord praegu, füüsiline väsimus, veidi hirmu tuleviku ees.
Sa ei ole ainus sellises olukorras ja kes nii tunneb. Mine raseduskriisi nõustamisse, nad tõesti oskavad aidata.

+2
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Esmalt küsiksin, kuidas lapseisaga suhted? Kas on lähedus, kas ta on toeks? Mis on Sinu mõtted tuleviku suhtes, kui beebi sünnib? Kas on kindel kodu ja see õige perekonna tunne? Vabanda, et ründasin küsimustega kohe, aga neile vastuseid leides saab edasi liikuda.

Ma ei ole küll teemaalgataja. minul näiteks on suurepärane suhe, mees ääretult toetav ja hooliv, majanduslikult oleme väga hästi kindlustatud ning kõik paigas. Rasedus pikalt oodatud ja soovitud. Ei olnud ühtegi põhjust, miks ma oleks pidanud ennast järsku nii halvasti tundma emotsionaalselt. Sellest hoolimata ajasid raseduse alguses hormoonid mul nii katuse sõitma, et paar nädalat järjest ma iga päev nutsin ja kogu aeg kartsin kõike, mis võib valesti minna. Öösiti ärkasin ka muremõtetega üles.

Minu puhul oligi asi tõenäoliselt hormonaalne. Olen ka varem elus olnud alati hormoonide kõikumistele väga tundlik, väga tugeva PMSiga just meeleolu mõttes jne. Loogiline, et kui PMSiga hormoonid suutsid peas asjad sassi keerata, siis rasedus tegi seda veel hullemini.

Mind aitas just see, kui ma kodust välja sain ja tegutsesin. Kõige hullem oligi siis kui mul raseduse alguses paar nädalat puhkust oli – see kodus nelja seina vahel olemine mõjus väga halvasti. Kui tööle tagasi läksin, siis tekkis see rütm, et hommikul tööle, siis päev otsa teen seal asju ja kui õhtul koju jõuan, siis olen juba nii väsinud, et ei jaksa enam eriti midagi mõelda. Rõõmus ja õnnelik just pole, aga vähemalt ei ole enam ka kogu aeg ärev ja masenduses. Eks kui keha rohkem harjub, siis läheb muu ka paremaks ma loodan.

Haigusleht võib selles mõttes kehv variant olla, et kui tööd ka tegema ei pea, siis võibolla on veel rohkem aega musti mõtteid mõelda. Aga eks sa selles osas tunned end ise ilmselt kõige paremini.

Nõustamine on ka tõenäoliselt hea mõte. Vähemalt saad end tühjaks rääkida.

+1
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Eeee, miks sa rasedaks jäid?

+1
-12
Please wait...

Postitas:
Kägu

Esmalt küsiksin, kuidas lapseisaga suhted? Kas on lähedus, kas ta on toeks? Mis on Sinu mõtted tuleviku suhtes, kui beebi sünnib? Kas on kindel kodu ja see õige perekonna tunne? Vabanda, et ründasin küsimustega kohe, aga neile vastuseid leides saab edasi liikuda.

Lapse isa on see inimene. Palun ärge levitage keelelist rumalust!⁰

+6
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Veel rumalamat küsimust ei osanud lagedale tuua?

0
-4
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Kas tõesti peab norima iga eksimuse pärast kõnekirjas. Ehk peaksid eesti keele õpetajana end välja elama…

0
-4
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Palun pöördu oma ämmaemanda poole, kes saab sind psühholoogi juurde suunata. Naistekliinikutes, vähemalt suuremates haiglates, on enda psühholoogid olemas ja vastuvõtule saab väga kiiresti. Seal saad edasi professionaalset abi ja see üldsegi ei tähenda AD-de võtmist. ITKs sain ma vastuvõtule nädalaga ja seejuures oli mul lihtsalt probleeme tööl konfliktidega hakkama saamisega, isegi mitte millegi püsivaga.

 

Rasedusega aju muutubki ja kui sa tunned, et ei saa hakkama, siis ongi olemas hea tugisüsteem. Soovitan seda ise millegipärast leiutamise asemel ka selle tõttu, et siis hoitakse sul kindlasti silm peal ka sünnituse järel. Meist keegi ei tea ette, mis ajus kurnaval perioodil toimuma hakkab, aga kõike saab lahendada.

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ma olen esmarase, koroona tõttu istun palju kodus. Ma ei ole küll maksimaalne ekstravert kui pidevalt nelja seina vahel tunnen kuidas hullun. Mees käib mul tööl kontoris ja on rõõmus 🙂
Ma käin iga päev jalutamas. Kas või korraks, kas või 1 km, kuid välja värske õhu kätte ma ennast ajan. Kõige raskem on ennast toast välja vedada, kuid kui juba olen õues, siis on täitsa mõnus värsket õhku hingata ja mõtteid korrastada.
Ehk siis minu soovitus: hoia ennast liikuvuses.

+4
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Minu terapeut soovitas 20min päevas jalutamist. Sihitut jalutamist, mitte teel poodi vms. Algul olin skeptiline, et mis need tühised 20min aitavad, aga aitas tõesti. Teine asi, ole leebe endaga, ära süüdista end, et sa ei ole nii rõõmus kui rase “peaks” olema, et uni ei tule, et oled laisk vms. Pai sulle!

+5
0
Please wait...

Näitan 11 postitust - vahemik 1 kuni 11 (kokku 11 )


Esileht Lapse ootamine Rasedus ja depressioon