Esmalt küsiksin, kuidas lapseisaga suhted? Kas on lähedus, kas ta on toeks? Mis on Sinu mõtted tuleviku suhtes, kui beebi sünnib? Kas on kindel kodu ja see õige perekonna tunne? Vabanda, et ründasin küsimustega kohe, aga neile vastuseid leides saab edasi liikuda.
Ma ei ole küll teemaalgataja. minul näiteks on suurepärane suhe, mees ääretult toetav ja hooliv, majanduslikult oleme väga hästi kindlustatud ning kõik paigas. Rasedus pikalt oodatud ja soovitud. Ei olnud ühtegi põhjust, miks ma oleks pidanud ennast järsku nii halvasti tundma emotsionaalselt. Sellest hoolimata ajasid raseduse alguses hormoonid mul nii katuse sõitma, et paar nädalat järjest ma iga päev nutsin ja kogu aeg kartsin kõike, mis võib valesti minna. Öösiti ärkasin ka muremõtetega üles.
Minu puhul oligi asi tõenäoliselt hormonaalne. Olen ka varem elus olnud alati hormoonide kõikumistele väga tundlik, väga tugeva PMSiga just meeleolu mõttes jne. Loogiline, et kui PMSiga hormoonid suutsid peas asjad sassi keerata, siis rasedus tegi seda veel hullemini.
Mind aitas just see, kui ma kodust välja sain ja tegutsesin. Kõige hullem oligi siis kui mul raseduse alguses paar nädalat puhkust oli – see kodus nelja seina vahel olemine mõjus väga halvasti. Kui tööle tagasi läksin, siis tekkis see rütm, et hommikul tööle, siis päev otsa teen seal asju ja kui õhtul koju jõuan, siis olen juba nii väsinud, et ei jaksa enam eriti midagi mõelda. Rõõmus ja õnnelik just pole, aga vähemalt ei ole enam ka kogu aeg ärev ja masenduses. Eks kui keha rohkem harjub, siis läheb muu ka paremaks ma loodan.
Haigusleht võib selles mõttes kehv variant olla, et kui tööd ka tegema ei pea, siis võibolla on veel rohkem aega musti mõtteid mõelda. Aga eks sa selles osas tunned end ise ilmselt kõige paremini.
Nõustamine on ka tõenäoliselt hea mõte. Vähemalt saad end tühjaks rääkida.
