Teema: Rasedus ja koroona

ma eeldan, et õpetajatele on loodud võimalus kanda maski, visiiri? kasuta algatuseks neid võimalusi. Distantsi pole võimalik hoida – miks? kas pead tingimata õpilaste kõrvale kummarduma või saad siiski klassi ees seistes rääkida ilma õpilaste vahet kõndimata? Suulised vastamised jäta võimalusel ära (õpilased nagunii vihkavad seda) või seisa õpilasest eemal sel ajal jne.

Lasteaiaõpetaja on see, kes päriselt ei saa distantsi hoida, koolis peaks see võimalik olema.

Täpselt samamoodi nagu mitterasedana toimetasin – mõtlen kõik ebavajalikud käigud läbi, et kas ikka teen või ei tee. Kontoris on meil võimalik koosolekud teha veebivahendusel ja seda võimalust ka kasutan – ainult oma osakonna inimestega istun laua taga koos. St täielikult suhtlemist ei väldi, aga hoian piiratud ringi. Minul on võimalik ka kaugtööd teha, kuid mehel mitte (töö iseloom ei võimalda, mitte paha ülemus), st ükskõik kui palju ma ise kodus istun, siis mees võib ikka igasuguseid viirusi koju tassida.

baaridesse-ööklubidesse ei trügi, teatris-kinos ka hetkel ei käi. vabaõhuüritustel siiski oleme käinud mõned korrad ka nüüd sügisel (nt laat). Üldiselt mina suuresti ei põe, lähtun rohkem sellest, mis kevadelgi teada oli – haigus on ohtlik vanuritele ja mingite krooniliste haigustega inimestele. Need, kus “noor elujõuline ja 100% terve mees” jäi nii tõbiseks, et vajas haiglaravi, on ikka üksikjuhtumid. ka raskelt põdevad lapsed on ju pigem nagunii mingite teiste haiguste küüsis.

Suhtun koroonasse sama tõsiselt nagu grippi…st ei paanitse ja kindlasti ei jookse käsi pikalt ees esimesena vaktsineerima (gripivaktsiini ka ei tee). Muidugi ma ei protesti ja kui kästakse maski kanda või lasteaias rühm suletakse, siis lepin olukorraga ja toimetan nagu kästakse, aga samas ka ei põe. Rohkem lähtun sellest, mis toimub haiglates, mitte aga üldisest nakatunute arvust – haiglasolijate arv näitab viiruse tõsidust, mitte aga üldine positiivsete arv.

Tere!

Nii äge, et ma pole ainus praegu rase õpetaja. Nagu mulle ITKs juba registratuuris öeldi, et segasel ajal on praegu ju ideaalne koju jääda lapsega.

Ma töötan Tallinnas ja kannan tööl olles kas visiiri või maski. Distantsi hoidmine, mis tagaks turvalisuse, pole reaalselt võimalik meie ülerahvastatud klassiruumides, need 1m klassiruumi ees ei kaitse nüüd kedagi.

Ma käin nüüd minimaalselt õpetajate toas, pesen käsi, puhastan hoolega tööpindu enda kabinetis, lisaks ka ukselinke. Ehk siis tegelikult teen kõike seda, mida teeksin ka mitte-rasedana. Üldiselt, nagu siin eelnevalt mainitud, väldin rahvarohkeid kohti ja üritusi. Teatrist ja kinost veel loobunud pole, seal on õnneks inimestel kindlad kohad. Üritan maksimaalselt ühistransporti vältida, väike füüsiline aktiivsus hommikul ja pärast tööd teeb ainult head ka lisaks.

Mina ka rase õpetaja.

Käin tööl ühistranspordiga, sest töökoht asub kaugel.
Eelmisel nädalal veel maski ei kandnud, aga nüüd mõtlen sellele. Teatris panin küll maski ette, neid jagati tasuta.

Klassiruumi tuulutan hoolega. Desovahendid on nii mul kui õpilastel olemas ja kasutame neid. Haiged lapsed on kodus ja klassis seega vähem õpilasi.

Ainult klassi ees õpetamine on ikka keeruline. Õpilastel on vaja midagi küsida, mõnele on vaja meelde tuletada, et ta teemaga tegeleks jne. Ringi käies näen, kus tekib lahendamisel probleem. Kõik ei julge või ei taha üle klassi küsida.

Püüan siiski rahulikult võtta, sest muretsemisest pole kasu. Aga jälgin nakatumisnäitajat ja haiglas olevate inimeste arvu.

#3546032:

Mina kardan ja väga. Rasedus alles täitsa alguses ja kaalun katkestada, ma ei tea kas koroonahirmuga tuleksin rasedana toime ja haigestudes võib see olla raske. Teised lapsed vajavad mind emana,ei tahaks eluga riskida, rase on riskigrupp.

See on täiesti arusaadav, et COVID-19 on hirmus. Seni aga ei ole näidatud, et rasedad sureksid tõenäolisemalt. Jah, on muidugi risk sattuda haiglasse, kuid sama risk on gripiga ja mitme teise haigusega. Tasub enda günekoloogilt uurida, milline on Eesti kogemus rasedate haigetega ja kuidas Eestis naised haigust põdesid.

Ei tea, kas on üldse head aega raseduseks. Kui pole covidit, võib olla mõni väga julm gripitüvi liikvel.

Ma lohutan ennast sellega, et Eestis vähemalt on hetkel väga rahulik last saada ka pandeemia ajal – kui OSCAR asednatakse Niptify’ga, siis seda tehakse siinsamas Tartus ja proovid ei pea sõitma USAsse; günekoloogia ja sünnitusabi on nii populaarsed erialad, et töötajaid jagub ka siis, kui mõni on haige; riik on piisavalt väike, et igast otsast saab kiirabi või lausa helikopteriga tõsiselt haige inimese Tartusse või Tallinnassse transportida. Lisaks on meil rahuaeg, looduskatastroofid ei kimbuta jmt. Meil on reaalne probleem ainult covid, Austraalias kevadel näiteks juhtus, et naised sünnitasid metsatulekahjude suitsu täis palatites ja beebide esimesed hingetõmbed olid suitsu täis. Suures plaanis on meil kõik hästi, riiklikud sünnituspuhkused ja vanemapuhkused on pikad ning seni on vähemalt sünnitusmajad pandeemiaga päris hästi hakkama saanud.