Teema: Rasedus ja mehe suhtumine

Palun räägi oma mehega. Perekool seda sinu eest teha ei saa.

Ja meest häirib, et sa arvad, et ta on su ori.

Püüa mehega uuesti rahulikult rääkida. Tõenäoliselt ei aima ta sinu koormust kodustes töödes ja võib-olla ei pane ka sina tema muid panuseid tähele. Tavaliselt sellelt pinnalt tekivad arusaamatused ja möödarääkimised. Jah, rasedus pole haigus,  aga lõpu poole on siiski üsna raske olla ja tavapäraselt liikuda. Püüa talle seda süüdistamata selgitada, et võhma pole endisel määral ja sa heameelega teeksid neid raskusivalmistavaid töid temaga koos, ntks. Ja kuula, kuidas tema asju näeb ja lahendada pakuks.

Saan aru, et peres lapsi veel. Kuidas mees eelmise raseduse ajal suhtus? Äkki on talle sellest ajast jäänud mulje, et saad kõigega ise hakkama ning nüüd arvab ka, et mis see lumerookimine ära ei ole. Mina lund ei roogi ei rasedana ega mitterasedana- see ikka meestetöö. Puude tuppa toomine veel probleem pole. Pliidipuid lihtne tassida, aga ahjupuid täiskorviga ei too- lihtsalt ei jaksa.

#3702990:

#3702968:

Ja meest häirib, et sa arvad, et ta on su ori.

No tule taevas appi…

Ma teen üksinda ära KÕIK tubased kodutööd (ja meil on suur eramaja!), kõik lapsega seonduva ning suure osa välistest töödest. Ja see, kui ma mõtlen, et mees ei tohiks eeldada, et ma ka KÕIK rasked füüsilised tööd ära teen, tähendab, et pean meest enda orjaks? Kas ma näiteks paki piima võin üldse paluda mehel poest tuua, kui ta töölt tuleb või on see ka orjastamine?

No taevas appi, sina oled kodus ja lagastad, loomulikult sa koristad enda järgi. Või jätad toidunõud kraanikaussi, oma saiapuru põrandale ja eeldad, et mees õhtyl pärast tööd lükkab lund, tassib puud, peseb nõud ja käib tolmuimejaga maja üle?

#3703151:

#3703129:

#3702990:

#3702968:

Ja meest häirib, et sa arvad, et ta on su ori.

No tule taevas appi…

Ma teen üksinda ära KÕIK tubased kodutööd (ja meil on suur eramaja!), kõik lapsega seonduva ning suure osa välistest töödest. Ja see, kui ma mõtlen, et mees ei tohiks eeldada, et ma ka KÕIK rasked füüsilised tööd ära teen, tähendab, et pean meest enda orjaks? Kas ma näiteks paki piima võin üldse paluda mehel poest tuua, kui ta töölt tuleb või on see ka orjastamine?

No taevas appi, sina oled kodus ja lagastad, loomulikult sa koristad enda järgi. Või jätad toidunõud kraanikaussi, oma saiapuru põrandale ja eeldad, et mees õhtyl pärast tööd lükkab lund, tassib puud, peseb nõud ja käib tolmuimejaga maja üle?

Oh, sellisel juhul ootan ma aega, mil tööle naasen – sinu loogika kohaselt ju siis ei olegi enam üldse vaja kodutöid teha, kuna kedagi ei ole kodus ????

Aga ok, sellise arengutasemega inimese peale ei viitsi ma enda aega rohkem raisata

Sinu arengutase on, et kolin liiga suurde ahiküttega majja ja siis hakkan halama, et appi, pean lund lükkama ja puid laduma ja ahju kütma ja suurt maja koristama.

Palka sahamees, ahjukütja ja koristaja. Lihtne.

#3703129:

#3702990:

#3702968:

Ja meest häirib, et sa arvad, et ta on su ori.

No tule taevas appi…

Ma teen üksinda ära KÕIK tubased kodutööd (ja meil on suur eramaja!), kõik lapsega seonduva ning suure osa välistest töödest. Ja see, kui ma mõtlen, et mees ei tohiks eeldada, et ma ka KÕIK rasked füüsilised tööd ära teen, tähendab, et pean meest enda orjaks? Kas ma näiteks paki piima võin üldse paluda mehel poest tuua, kui ta töölt tuleb või on see ka orjastamine?

No taevas appi, sina oled kodus ja lagastad, loomulikult sa koristad enda järgi. Või jätad toidunõud kraanikaussi, oma saiapuru põrandale ja eeldad, et mees õhtyl pärast tööd lükkab lund, tassib puud, peseb nõud ja käib tolmuimejaga maja üle?

See on täpselt minu praeguse elu kirjeldus. Mina olen rasedustoksikoosiga diivanikaunistus. Toidunõud jätan kraanikaussi, mustad riided vannitoa põrandale, süüa ei ise ei saa ja perele ka ei tee, ainuke asi millega hakkama saan on roobottolmuimeja nupule vajutamine. Ajaa, töötan kodukontorist, seega kui mõni helgem hetk juhtub olema, siis veedan selle arvutiga taga, kuna töökohustusi palju ja neid kellelegi delegeerida pole.

Minu mees on ka muidu selline “rasedus pole haigus” suhtumisega, kodu ja lapsed on enamasti minu õlgadel. Aga vaadates, kuidas ma mitu korda päevas oksendan, saab ka tema aru, et see pole jonn ega mugavus. Märkasin, et hakkas rohkem lastega toimetama, koristab ise kööki kui koju tuleb ja lihtsamad toidud teeb ise minu juhendamisel (mina samal ajal istun teises toas lahtise akna ees). Ei kujuta ette, et peaks veel etteheiteid kuulama selle pärast, niigi endal kopp ees sellest olukorrast.

No ma ei tea. Äkki räägite üksteisest mööda? Nt ta ootabki, et sa natukenegi teeksid, et tal ka nt suurema lapse jaoks aega jääks?

Ma lükkasin terve talve rasedana ha veel kodukontori kõrvalt lund – aga täpselt hädavajaliku, et mees mehel oleks natukenegi manööverdamisruumi. Teine variant ju, et sa ei tee, mees teeb neid asju peale tööd ja sina oled ka õhtul lapsrga – siis häda, et mees ei tegele lapsega.

Ka puid laduda tõesti natukene iga päev. Ja see häda tubaste toimetuste üle – ma pole kunagi aru saanud, MIDA on iga päev hommikust õhtuni koristada, et see nii väsitav. Küüri vähem põrandat ja keskendu päriselt vajalikele töödele.

#3707453:

#3707283:

#3704758:

No ma ei tea. Äkki räägite üksteisest mööda? Nt ta ootabki, et sa natukenegi teeksid, et tal ka nt suurema lapse jaoks aega jääks?

Ma lükkasin terve talve rasedana ha veel kodukontori kõrvalt lund – aga täpselt hädavajaliku, et mees mehel oleks natukenegi manööverdamisruumi. Teine variant ju, et sa ei tee, mees teeb neid asju peale tööd ja sina oled ka õhtul lapsrga – siis häda, et mees ei tegele lapsega.

Ka puid laduda tõesti natukene iga päev. Ja see häda tubaste toimetuste üle – ma pole kunagi aru saanud, MIDA on iga päev hommikust õhtuni koristada, et see nii väsitav. Küüri vähem põrandat ja keskendu päriselt vajalikele töödele.

Tüüpiline perekool – vastates on vaja sisule pool omalt poolt juurde mõelda, et siis asi üle võlli kuhugi äärmusesse, teemast mööda keerata.

Kus oli vingumine tubaste toimetuste üle? Oli vaid näide, et naine ei passi kodus niisama, vaid teeb teisi asju.

No aga vingus ju, et “justkui mul poleks kodus muud teha” ja kuskilt hilisemast postitusest jooksis läbi, kuidas ta “kõik” tubased tööd ära teeb.

Lume rookimine ei ole midagi ohtlikku, kui sa ei ole riskirase. sa ei pea seda lund KÜHVELDAMA, vaid lükkama. Ja mitte kõhuga, vaid kätega lükkad labidat/sahka.

Aga teema-algatajal on võimalus siis laduda ette, mida tal siis muud dekreedi ajal kodus teha on, et liiga palju oodatakse. Ja arvestame ikka, et mõistlik arv põrandate pesuks on 2x nädalas., lasteaiaealine laps (dekreedi järgi järeldan, et suurem laps piisavalt suur) võiks oma mänguasjad juba ise ära koristada jne, pesu peseb pesumasin jne.

MIDA te seal kodus siis koguaeg toimetate, need naised, kellel ei jää mittemillekski muuks enam aega?

meil on nt koer ja juba sellepärast tuleb põrandad tolmuimejaga üle käia 2 korda päevas.

#3708038:

Koer on su soov ja vabatahtlik valik. Mitte hädavajadus.

Sellele ma vastu ei vaidle 🙂 Aga siin mõni küsib, et mis te ikka seal koristate niipalju. Meil on maja, mõlemad lapsed kodused hetkel + koer, seega koristamist, pesu pesemist, õppimist, mängimist ja kokkamist jätkub terveks päevaks. Pluss siis kodukontorist põhitöö. Olen toksikoosi ja kehva enesetunde tõttu kodutöödega madalat profiili hoidnud viimasel ajal (minimaalselt ikka teinud), ja see on hirmus pilt, kuidas mu kodu kolme nädala pärast välja näeb.

See, kes ütleb, et kodus pole midagi teha, on ilmselt esmarase. Siis tõesti võib puhtas kodus pikali olla diivanil ka oodata kuni wolt õhtusöögiks midagi toob.

Natuke naljakas on lugeda neid kommentaare, kus naised teemaalgatajaga riidlevad ja kiitlevad, et nemad küll said raseduse ajal ise kõigega hakkama. Pigem tekib tunne, et inimesed on kibestunud, et neil endal mühakad mehed on ja siis kinnitavad endale, et see on okei.

Minu arust küsimus ei olegi niivõrd selles, kas teemaalgataja nende töödega hakkama saab, vaid kas mees märkab ja toetab raseduse ajal. Minu abikaasa kogu aeg uurib, et kuidas mu enesetunne on ja ei taha mul isegi poekotte lasta tõsta ja minu jaoks ongi oluline see tunne, et saan kellelegi toetuda, kui mul enesetunne kehv mõni päev on. Ja siis on jälle päevi, kus on energiat kogu maja ära koristada ja igasuguseid töid teha.

#3703505:

See on täpselt minu praeguse elu kirjeldus. Mina olen rasedustoksikoosiga diivanikaunistus.

+1. Päris raske on lihtsalt saamatuna voodis lamada kui kogu koormus mehel on, aga no ei ole midagi teha ka. Töötab kodukontoris, aga meil on ka ringi roomav beebi kodus (lisaks minu raskele rasedusele). Ehk siis lisaks majapidamistöödele, toiduvalmistamisele jms on suure osa ajast tema kantseldada ka laps. Jah, on kurnav, kuid mees saab aru, et see on vaid ajutine.

Perekond on tervik ja kui üks osapool on vähem võimekas kui tavaliselt, siis on elementaarne, et teine/teised osapooled panustavad veidi rohkem kui tavaliselt. Tasub oma tunnetest ja muredest rääkida, teine osapool ei pruugi lihtsalt osata abi pakkuda või sinu olukorrast samamoodi aru nagu sina.