Ma lihtsalt soovin südant kergendada kellelegi ja äkki on veel mõnel nii olnud…Ootame oma esimest planeeritud ühist last(24+2) ja mees on totaalselt muutunud.Ennem rasedust oli armastav ja hoolitsev ja hellitas mind igal sammul aga nüüd on tõrjuv ja külmalt käituv,tujutsev ja eemalolev…Ma olen küsinud,et mis viga ja mis toimub aga tema vastab selle peale,et tal kõik ok ja ma lihtsalt mõtlen üle.Mina olen kõige algatajaks kui tahan kaissu või intiimsust jagada…
Uskumatu kuidas saab üle mõelda kui käitumine on totaalselt muutunud?!Sellist asja ju ei mõtle lambist välja…Imelik on ka see,et ta nagu varjaks minu rasedust oma sõprade ja pere eest,mul juba kuues kuu ja ta vennal pole veel aimugi ja sõbrad said ka nii teada,et nägid mind kõhuga…Töökaaslased ka vist ei tea ja ma ei saa üldse aru,mis see on nüüd siis mingi riigisaladus või?Milleks salatseda sellist asja???Me ei ole abielus,ta on küll juttu teinud sellest aga sinna see asi jäigi 🙁
Ma olen täitsa segaduses ja ei tea enam mida mõelda ja mis seisukohta võtta…Kas see on mööduv nähtus? või see süveneb?või kavatseb ta meid jätta või ta kardab midagi???Oskab keegi äkki nõu anda?
Teema: Rasedus ja mehe tujud ???
Kardab või ei taha isaks saada.
Kas sa talle selle raamatu andsid, mida ämmakad jagavad? Isa ja beebi? Või siis las loeb natuke seda Libero raamatut. Seda juhul kui ta kardab.
Aga kui ta ei taha, siis ei oska nõu anda.
Eesti mees on selle haiguse nimi.
Ma ei oskagi öelda, miks suurem osa mehi meil siin rasedusest ära keerab. Iidoodiks ja hooletuks muutub naise vastu. Hälviklikult käituma hakkab, nagu tema oleks hoopis rase. Jooma ja laaberdama kukub, ning kõik joodikutest sõbrad maa alt välja uuesti kraabitakse. Mölaka moodi naist halvustatakse ja häbistatakse. Tean vaid, et neid mehi on meie maal jagala segada. Häbi hakkab kohe, kui selliseid lugusid loen nagu sa kirjeldasid. Mats mis mats
hjah tuttav teema.Mul oli esimese lapsega sama teema.Enne tahtis ka väga last aga raseduse ajal,käitus täiesti vastupidiselt.Vahel jäi mulje nagu oleks häbenenud mind vöi oleks tulevane laps jube riigisaladus.Söprade ees rääkis minuga nagu vööraga,kui tuju tuli,siis rääkis isegi mönitavalt.Ega peale lapse sündi paremaks läinud,söprade-tuttavate ees mängis hoolitsevat isa,kodus aga ei teinud lapsest väljagi.Igastahes önnelikult see lugu ei löppenud.Kui te olete plaaninud abielluda,siis enne vöiks selgeks teha mis mehel viga,vöibolla on kogu rasedus tema jaoks uus asi,aga selline söprade eest varjamine?Noo see on imelik.
Enne ikka abielu, siis laps. Siis on mõlemal kaks korda põhjust põhjalikult läbi mõelda, kas ikka soovitakse pere luua. Seda enam, et abielu kipub meeste jaoks suurem ja tähtsam otsus olema.
Jaa, teemaalgatajat see enam ei aita, aga teisi lugejaid küll.
Teate see abielu teema leierdamine hakkab vaikselt juba ära tüütama.
Ma tean NII paljusid paare, kes enne said lapse ja pärast abiellusid. Tean ka paare kes abiellusid aga läksid lahku. Muidugi said ka lapsed.
Kui nüüd hakata mõtlema et õige võti lapse saamiseks ongi abielu enne seda, siis meil oleks iive ikka kõvasti miinustes. Arvate tõesti, et kui mees oleks abielus selle naisega, siis poleks praegu ka seda ringitõmbamist ja ebaviisakat käitumist? Kohe päriselt mõtletegi nii? No siis pean teile ütlema et olete eksinud. Ka ABIELUS olevate paaride suhe võib väga alla minna last oodates. Kõigiga võib nii minna. Nii on ka juhtunud.
Lõpetage see iidse arusaama pealesurumine nagu abielu parandaks kõik probleemid suhetes.Ei paranda midagi. Lahku minnakse nii abielus kui niisama kooselus. Lahutatakse nii ehk naa kui suhe ei tööta.
Viimasel on õigus: oldagu abielus või mitte, lahku minnakse ikka, kui suhe ei klapi. Siin on üks väike AGA: lahku võib minna ka abileus paar, AGA kui mees keeldub abiellumast või põikleb sellest kõrvale, siis kohe kindlasti ta oma elukaaslasest lugu ei pea ja siis on lahkuminek vaid aja küsimus. No reeglina on ju.
Ootate oma esimest planeeritud ühist last ja mees on totaalselt muutunud?!? Reeglina hakkavad siis ikka naistel hormoonid möllama, ehk kordi tõenäolisemalt muutub lapseootel naine kui mees.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] Teate see abielu teema leierdamine hakkab vaikselt juba ära tüütama.
Ma tean NII paljusid paare, kes enne said lapse ja pärast abiellusid. Tean ka paare kes abiellusid aga läksid lahku. Muidugi said ka lapsed.
Kui nüüd hakata mõtlema et õige võti lapse saamiseks ongi abielu enne seda, siis meil oleks iive ikka kõvasti miinustes. Arvate tõesti, et kui mees oleks abielus selle naisega, siis poleks praegu ka seda ringitõmbamist ja ebaviisakat käitumist? Kohe päriselt mõtletegi nii? No siis pean teile ütlema et olete eksinud. Ka ABIELUS olevate paaride suhe võib väga alla minna last oodates. Kõigiga võib nii minna. Nii on ka juhtunud.
Lõpetage see iidse arusaama pealesurumine nagu abielu parandaks kõik probleemid suhetes.Ei paranda midagi. Lahku minnakse nii abielus kui niisama kooselus. Lahutatakse nii ehk naa kui suhe ei tööta.[/tsitaat]
Sa ajad segi põhjuse ja tagajärje. Kui abielu poleks emmale-kummale tundunud päris õige mõttena (ja mehele ei tundunudki ju!), poleks pidanud ka last saama. Loomulikult võib ka abielus paaride suhe halvaks minna, aga tõenäosus on siiski väiksem.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Enne ikka abielu, siis laps. Siis on mõlemal kaks korda põhjust põhjalikult läbi mõelda, kas ikka soovitakse pere luua. Seda enam, et abielu kipub meeste jaoks suurem ja tähtsam otsus olema.
Jaa, teemaalgatajat see enam ei aita, aga teisi lugejaid küll.[/tsitaat]
Kindlasti on sul natukene õigus, abielu peaks vähemalt teoreertiliselt olema lisakindlus, et mees ikka tahab ühist tulevikku ja kõike sellega kaasnevat (nagu laps).
Paraku mina olin abielus ja minu mees keeras ka ära kui rase olin. Ei häbenenud võõraste ees, aga omaette olles hakkas mind alandama ja minuga halvasti käituma.
40-le lähenev mees võibolla üritab distanseeruda, sest talle tegelikult ei meeldi mõte, et tita jälle majas. Tema jaoks see ju korra läbi elatud etapp elus ja võibolla tema esimene laps jonnis palju vms. Lapseplaaniga tuli kaasa, kuna sai aru, et naine ikka üht last tahab. Samas ta ise tegelikult ei viitsi rohkem lapsi saada.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Sa ajad segi põhjuse ja tagajärje. Kui abielu poleks emmale-kummale tundunud päris õige mõttena (ja mehele ei tundunudki ju!), poleks pidanud ka last saama. Loomulikult võib ka abielus paaride suhe halvaks minna, aga tõenäosus on siiski väiksem.[/tsitaat]
Mina ei aja midagi segamini. SINU meelest ajan ma need asjad segi!
Sa oled liiga kitsa silmaringiga minu jaoks, et hakata sinuga sel teemal arutama. Minu jaoks pole õige vaid suhe ja kõik sellega kaasnev sugugi mitte läbi abielu- nui neljaks.
Imelikud mehed teil siis. Kui minu oma oli varem nunnutaja, siis nüüd on ta veelgi rohkem nunnutaja 😀
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Mina ei aja midagi segamini. SINU meelest ajan ma need asjad segi!
Sa oled liiga kitsa silmaringiga minu jaoks, et hakata sinuga sel teemal arutama. Minu jaoks pole õige vaid suhe ja kõik sellega kaasnev sugugi mitte läbi abielu- nui neljaks. [/tsitaat]
Aga saada laps – nui neljaks, kui kooselugi vormistada ei sobi, on sinu jaoks õige?
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Mina ei aja midagi segamini. SINU meelest ajan ma need asjad segi!
Sa oled liiga kitsa silmaringiga minu jaoks, et hakata sinuga sel teemal arutama. Minu jaoks pole õige vaid suhe ja kõik sellega kaasnev sugugi mitte läbi abielu- nui neljaks. [/tsitaat]
täitsa huvitav. kas sinu meelest oleks õigem taastoota rahvast õnnetute üksikemade ja nende seemendajate arvelt, kui soosida abielu ja perekonda ühiskonnas? jah, paljud mõistusega inimesed ei vaja paberit. aga paljud naised ei saa aru, et lapse saamine ei võrdu pereelu elamisega. see ei tarvitse mehe jaoks tähendada mitte midagi. mina nõustun täiesti selle kommenteerijaga, kes ütles, et mehel on oluliselt karmim teha otsus abiellumise üle (ühine vara, ühine nimi, ühine kodu, ühised sissetulekud, ühise elu kinnitamine tutvus- ja sõpruskonnas), kui ühise lapse saamise üle (ole vaid seemendaja mingile hetkelisele silmarõõmule, edasistesse kohustustesse võib nii ja naa suhtuda)…
pealegi, abielu lahutuste statistikat viitsib keegi vähemalt pidada. niisama seksisuhete kokku-lahku kolimiste number ei huvita kedagi, sest see on ilmselt nii üüratu abielulahutuste kõrval, et keegi ei julge seda väljagi öelda (jõua sa siis iga seksisõpra üles kirjutada).
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
täitsa huvitav. kas sinu meelest oleks õigem taastoota rahvast õnnetute üksikemade ja nende seemendajate arvelt, kui soosida abielu ja perekonda ühiskonnas? jah, paljud mõistusega inimesed ei vaja paberit. aga paljud naised ei saa aru, et lapse saamine ei võrdu pereelu elamisega. see ei tarvitse mehe jaoks tähendada mitte midagi. mina nõustun täiesti selle kommenteerijaga, kes ütles, et mehel on oluliselt karmim teha otsus abiellumise üle (ühine vara, ühine nimi, ühine kodu, ühised sissetulekud, ühise elu kinnitamine tutvus- ja sõpruskonnas), kui ühise lapse saamise üle (ole vaid seemendaja mingile hetkelisele silmarõõmule, edasistesse kohustustesse võib nii ja naa suhtuda)…
pealegi, abielu lahutuste statistikat viitsib keegi vähemalt pidada. niisama seksisuhete kokku-lahku kolimiste number ei huvita kedagi, sest see on ilmselt nii üüratu abielulahutuste kõrval, et keegi ei julge seda väljagi öelda (jõua sa siis iga seksisõpra üles kirjutada). [/tsitaat]
Olen nõus. Ei pea tõesti abielluma, kuid kui on näha, et mees seda üldse ei soovi, siis see näitab, et ta pole naisest kui partnerist huvitatud.
Naisest kui lapse emast küll, aga kui meil üksikemade arvu vaadata, siis pole vaid lapse saamisest kindlasti piisanud, et kaht inimest perekonnana siduda.
Lapse saamine on mehele Eesti Vabariigis palju kohustustevabam kui abielu. Elatise maksmisest kõrvalehiilijaid on meil rohkem kui küll.
Aga oma lapse emaga muul moel sidumine – varaliselt, seaduslikult teineteise toetamise mõttes, ei paista eriti populaarne soov olevat.
Nagu ma ütlesin, ei pea abielluma, kui kumbki pool seda ei soovi ja on rahul. Aga kui mees on vastu või kõrvale hiilib – kas on tore olla niisama titevabrik, kodumasin ja tasuta prostituut?
Kurb lugeda. Meest sa kahjuks muuta ei saa, meest saab muuta mees ise. Kui ta taipab, mis viga on. Ürita mehele kirjeldada, mida sa tunned. Mitte küsida, mis mehel viga on ja miks ta nii käitub. Vaid räägi talle sellest, mida sina koged kui teeb või jätab miskit tegemata. Räägita talle kohe kõik hingepealt ära, mida koged. Ta peab teadma ja siis on tema otsutada, mis ta teeb. Halvimal juhul pead arvestama, et last hakkas kasvatama üksi ja et saad teada, miks mehel toimivat peret niivanalt ei ole. Kui peaks tõesti olema nii et mehel on täiesti ükskõik sinu tunnetest ja ta ei võta miskit ette, tuleb keskenduda lapsele ja iseendale. Ja mees täiesti väljalülitada oma ootustest ja tegema enda jaoks elu võimalikult rahulikuks. Kui asi peaks minema vägivaldseks, paki asja kokku ja lahku. Kasvõi naiste varjupaika. Ja vaata, et sa ei premeeri oma meest halva käitumise eest.Loodetavasti on aga mees sul piisavalt arukas ja saab iseendaga hakkama ja suudab end muuta. Mis aga abiellu puutub, siis eks see oleks ikka õige küll. Abiellumine võimaldab ka ühe teoga kõigile öelda ,et oletegi mees ja naine, nii oma südames kui ka ühiskonna jaoks. Muidu võib tõesti jääda mulje, et mingi mees lihtsalt veedab oma vaba aega kellegagi.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Kardab või ei taha isaks saada.
Kas sa talle selle raamatu andsid, mida ämmakad jagavad? Isa ja beebi? Või siis las loeb natuke seda Libero raamatut. Seda juhul kui ta kardab.
Aga kui ta ei taha, siis ei oska nõu anda. [/tsitaat]
Ja kuidas see mees lugema sundida???
Teemaalgatajale, tead, lohutaks sind, kui oskaks. Aga fakt on see, et suur osa meestest muutub naise raseduse aegu tittedeks ja peale sünnitust siis alles läheb \”lõbusaks\”. Siis saab näha kuidas alles tekib vabandusi, et kodunt eemal olla KUI üldse mainitakse, et eemale minnakse. See, et ema ka puhkust vajaks see on ju jama… kui sa väsid siis oled ise süüdi! Kindlasti mõni ÜKSIK ema on veel selline VIRISEJA nagu sina. SINA ju sünnitad, SINA pead olema see kes 24/7 titega on. Ja kui mees siis nõustubki korraks titega jääma, et sa näiteks poodi saaksid minna siis võid olla kinde- pooled asjad jäävad ostmata sest peaaegu koheselt mees helistab ja hädaldab, et tema läheb kohe hulluks ja taustal röögib titt.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Enne ikka abielu, siis laps. Siis on mõlemal kaks korda põhjust põhjalikult läbi mõelda, kas ikka soovitakse pere luua. Seda enam, et abielu kipub meeste jaoks suurem ja tähtsam otsus olema.
Jaa, teemaalgatajat see enam ei aita, aga teisi lugejaid küll.[/tsitaat]
Alati peab keegi siin näpuga vibutama tulema. No tõesti, kas sul hakkas parem?
Ja sulle infoks võin öelda, et ei loe see abielugi siin midagi kui mees täielik emm on naise raseduse ajal.
Ma usun, et sellist asja võib meeste puhul juhtuda tihti. Me lihtsalt tavaliselt sünnitame küllalt noorelt, elu veereb parasjagu nii nagu veereb, ei pane tähelegi, et midagi on valesti. Pärast tagantjärgi ei mäletagi. Mina tean, et ma ise oma esimesest rasedusest ei rääkinud pea-aegu kellelegi, isegi oma vanematele mitte. Nagu häbi oli.
Ja siis mulle meenub, et mees ütles mulle ükskord, kui olin rase, et ta pole kindel, et võib-olla oleks tahtnud hoopis oma eksnaise ja laste juurde tagasi minna. Soh. Ma olin ikka väga solvunud. Pärast ütles, et olevat meelega öelnud, et mu suu lukku panna. Aga eks selle lapsega ju on nii- et kui enne oli justkui asi lahtine, võis alati tunduda, et see praegu on üks tore aeg, aga eks näe, mis edaspidi saab; siis lapsega paned justkui tee kinni. Ongi nii, et selle naisega ma pean nüüd jääma. Kas üldse kunagi oleks ta teise juurde läinud, ei tea. Aga tal on nagu mingi tee kinni pandud, tema eest on ära otsustatud ja tal pole siin enam midagi teha. Meile kõigile meeldib, kui meil on mingeid valikuvõimalusi ja kui siis kõik ära võetakse ja öeldakse, et sa võid käia nüüd ainult seda üht rada pidi. On vist paha tunne küll, käsist-jalust seotud. See ei loe, et tõenäoliselt oleks ise ka sellesama raja valinud, aga vabadus valida on läinud.
Enda mehe koha pealt võin öelda, et tast sai ikkagi väga-väga hea isa. Kõik lapse heaks, kogu raha lapse peale, kogu vaba aeg lapsega mängimise peale. Tagantjärele mõeldes mitte kohe, aga siis, kui laps juba ringi käima hakkas. Kui laps sündis, siis ikka kaoti veel sõpradega pidutsema ja neil ei olnud ligi aasta mingit suhet omavahel. Hiljem võeti laps isegi igasugustele koolitustele ja vastuvõttudele vabatahtlikult kaasa. Keegi teine ei võtnud, aga tema tahtis. Mu lapsel oli väga huvitav ja õnnelik lapsepõlv. Ja meil kõigil oli tore. Alati tegime midagi, käisime kõikjal, lapsel olid isa poolt ostetud kõige kallimad mänguasjad, ehitatud aeda kõige uhkemad mänguväljakud ja tarzanirajad.
Mul muu rahvusega kogemusi pole, aga minu oma keeras ka esimest last oodates ära. No täitsa lõpp, mõtlesin mina, et kuidas ma peale 6 aastat tutvust nüüd nii vale otsuse tegin.
Peale sünnitust loksus asi paika ja ta on hea isa. Arvesta kohe sellega, et laias laastus esimesed 3 kuud peale lapse sündi on nn sünnikriis ja kohanemise aeg kõigi pereliikmete jaoks. Loodame, et maksimaalselt peale seda võtab mees aru pähe.
Mõningatel meestel tuleb raseduse ajal mingi titestress peale. Olen seda ennegi kuulnud.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
