Olen esmarase ja nüüd siit-sealt inimeste mõtteid ja arutelusid lugenud. Silma hakkab üks asi – muretsemine. Küll ikka on mure enne kv uuringut, enne LA. Mure, et natuke nagu kõht torgib ja mure, et kõht on liiga suur/väike. Muretsetakse beebi pärast, sest ema ei maga piisavalt või sellepärast, et ühel päeval ei olegi enam sümptomeid tunda. Alati on neid inimesi, kes iga võimaliku asja pärast muretsevad.
Kuidas teie, emad ja rasedad, olete olnud? Olete ka suured murepuntrad olnud või lihtsalt vooluga kaasa läinud? Mina ei mõista, mida see annab. Peale selle, et stressitase on kõrgem.
Esmarasedana ja noorena ei muretsenud mina ka. Mul polnud õrna aimugi, mida need UHd tähendavad käisin ainult vaatamas mõttega, et näen beebit ja kõik.
Imestasin sama moodi neid “kanaemasid” kes paanilist muretsesid ja peas igast asju genereerisid.
Nüüd vanemana ja peetmuse üle elanuna ja tuttavate kogemustena olen mina see sama üle muretseja. Peale esimese lapse sündi ma hakkasin muretsema kõige pärast ja see on loomulik. Vanemaks saades tekib paljudel emadel kaitseinstink ja muretsemine tuleviku ja lapse/ laste pärast.
Mina ka esmarasedana ei muretsenud. Eelmise raseduse ajal olin õudne närvipundar. Ise süüdistasin foorumites käimist, sest kõigi teiste muresid lugedes, hakkasin ise ka muretsema. Rahustasin kogu aeg, et olen terve ja noor ja minuga läheb kõik hästi. Paraku arstil selgus, et rasedus on peetunud. Nüüd olen jälle rase ja tunnen end suurepäraselt, kuigi teiste negatiivseid kogemusi olen veelgi rohkem lugenud ja eelmise peetumise pärast peaks närv väga suur olema. Praegu olen väga rahulik ja mitte mingit muret ei ole. Ilmselt oli eelmine kord halb eelaimus.
Väga kerge on öelda, et ära stressa ja pole mõtet, aga kui see mure on kusagil sees peidus, siis naljalt seda ära ei kaota kahjuks.
Mina ka esmarasedana ei muretsenud. Eelmise raseduse ajal olin õudne närvipundar. Ise süüdistasin foorumites käimist, sest kõigi teiste muresid lugedes, hakkasin ise ka muretsema. Rahustasin kogu aeg, et olen terve ja noor ja minuga läheb kõik hästi. Paraku arstil selgus, et rasedus on peetunud. Nüüd olen jälle rase ja tunnen end suurepäraselt, kuigi teiste negatiivseid kogemusi olen veelgi rohkem lugenud ja eelmise peetumise pärast peaks närv väga suur olema. Praegu olen väga rahulik ja mitte mingit muret ei ole. Ilmselt oli eelmine kord halb eelaimus.
Väga kerge on öelda, et ära stressa ja pole mõtet, aga kui see mure on kusagil sees peidus, siis naljalt seda ära ei kaota kahjuks.
Kahjuks muretsemine tuleb vanuse ja kõige rohkem elukogemusega. Kellel endal või lähikonnas mõni traagiline või raske juhtum, see peab ikka kivist inimene olema, kes uue rasedusega suudab muretsemisest üle olla. Sama on vanusega – on teada, et riskid on kõrgemad.
Olen 40+ rase ja ka ei mõista seda muretsemist. On endal peetumist olnud ja elu jooksul igatsugu õudustega kokku puutunud. Kiviks end ei pea, pigem realistiks. Foorumites käin ikka vahel lugemas, sest vahel on ka huvitavaid kogemusi ja häid soovitusi silma jäänud. Ka igatsugu teistes eluvaldkondades ei mõista muretsemist. Üks tuttav ütles kunagi, kui sa tead, et sa mitte midagi muud teha ei saa, siis saad vähemalt kõvasti muretseda. 🙂
Ma arvan, et see sõltub isiksusetüübist. Eks ma ka olen vanuse ja negatiivsete kogemustega natukene rohkem muretsema hakanud. Aga üldiselt mõtlen ikka, et juhtub see, mis juhtuma peab ja muretsemine ei muuda midagi. Mul on lausa kahju nendest inimestest, kes pool oma elu muretsemisele ära raiskavad. Ma pigem mõtlen, et kui midagi läheb halvasti, siis tegelen sellega pärast, pole mõtet ette stressata asjade pärast, mis ei pruugigi juhtuda.
Minul on just vastupidine kogemus, olen väga noor ema. Terve raseduse muretsesin meeletult, paanilised nutuhood, et kas lapsel on ikka kõik korras… Pärast lapse sündi veidi ikka ka muretsen, aga asjad on oluliselt paremaks läinud ning aina enam tundub, et muretsemiseks pole põhjust ja kõik on hästi ning läheb nagu minema peab. Arvan, et teise rasedusega oleksin palju positiivsem.
