Kuidas teil sellega on? Olen esmarase ja juba suht algusest peale end kuidagi kohmakana tundnud. Lapse üle super hea meel, aga ei tunne end hetkel selle raseduse tõttu lihtsalt enda kehas seksikana ja seks ei paku üldse huvi. Siiani suht palju iiveldanud ka ja no siis on see viimane asi, mille peale tahaks mõelda 😀 Olen kuulnud, et mõnel raseduse ajal just suurem isu!? Olen juba teises trimestris, enesetunne veidi parem, kuid siiani ei paku see huvi ega naudingut 🙁 Pigem ebameeldiv ja hõõruv tunne, ei ole lihtsalt sama mis enne. Ma ei tea, kas see on peas ainult kinni ja kas saaksin seda kuidagi enda jaoks meedivamaks mõelda või midagi :/ Mehest kahju, sest näen, et tema tahaks palju rohkem. Aga minu jaoks see hetkel ikkagi pigem nagu kohustus. Püüan end vahepeal siiski kokku võtta ja “ära teha” 😀
Muuda oma mõtlemist. Igal hommikul vaatad peeglisse ja ütled endale “ma olen ikka alati jumala ilus ja seksikas”. Hehe. Mina teen nii ja mulle meeldib. See lisab enesekindlust. Mis täpsemalt hõõrub? 😀 Kasutage libestit, see aitab, päriselt ka!
Minul esimene rasedus oli selline kus nautisin väga terve rasedus seksi aga praegu on käsil teine rasedus ja seekord seksi vastu huvi nulli lähedane terve rasedus olnud😬 hetkel 31nädalat rase ja no tunnen end nagu maakera ja seks on viimane asi millele mõtlen, esimene trimester oli ka koguaeg paha olla ja eriti ei tahtnud. Õnneks mees on mul super mõistev ja mõistab mind.
Eks saab ka ilma hakkama mõnda aega, aga mina soovitaks ka nagu üks eelnev – muuda enda mõtlemist.
Saan aru, et esimene laps tulemas – see on haruldane aeg teil mehega, mitte kunagi enam ei ole nii, et “maailm kuulus vaid teile kahele” 🙂 Kohe-kohe algab aeg, kui pühendad(pühendate) end oma lapsele – kasutage veel seda aega, mis on ainult teineteise jaoks!
Suure tõenäosusega on põhjus hormonaalne, mina seda küll mõtetega muuta ei osanud (ega pidanud ka vajalikuks). Mul oli kogu aeg kergelt iiveldav, nõrk ja kehv olla, mitte mingisugust iha ei tundnud, ehkki muidu oli abikaasa ikka sama armas ja tore, nagu enne ja peale rasedusi – milleks ennast siis vägisi “peab tahtma” mõtlema sundida? Ei pea kogu aeg tahtma! Täiesti normaalne on raseduse ajal tahta ja sama normaalne on mitte tahta, võibolla loodusteaduslikus mõttes isegi normaalsem, sest kui mõelda, mis on seksi eesmärk, siis tundub bioloogiliselt igati loogiline, et seksivajadus raseduse ja imetamise perioodil väheneb või kaob.
Igatahes mul on raseduse ajal alati null isu, imetamise ajal samuti pigem vähepoolselt (aga siiski juba mingil määral on) ja peale imetamise lõpetamist ning tükli taastumist saabuvad “mesinädalad”.
Ega füüliliste vaevuste vastu ei saa, iiveldust ja hormoone mõtetega ei muuda. Kui teema on sinu enda ebakindluses muutuva keha suhtes siis tõesti kinnita endale, et ka see keha on ilus.
Endal oli ka raseduse ajal seksiisu pigem suurem kuigi keha oli suur ning tursed muutsid olemise ebamugavaks.
